Põhja Konn ja põhiseadus

21. dets. 2012 - Kommenteeri artiklit

Mind on lapsest saati painanud, et mis asjad on õigupoolest need „pilves selgimised”, millega ilma raadiost alatihti kuulutatakse. Vaadeldes ühiskonnas toimuvat, muutub pilves selgimistega ilm märksa arusaadavamaks kujundiks. Segastel aegadel kipuvad tunded mõistusest üle käima, mõistus seevastu üritab tundeid alla suruda ka seal, kus ehk tingimata tarvis poleks, lühikese ajavahemiku vältel kohtab nii maapõhja needmist kui ka taevani tõusvat panegüürikat, lühidalt öeldes käib tuju üles-alla ja sinka-vonka, masendus ja eufooria kepslevad läbi elu käsikäes nagu kana ja juurvili.

Ühest küljest võiks ju kõige segasemad ajad möödas olla, turvaelemendid on ühiskonna ülikonna külge kinnitet ja vahel on mahti kingigi viksida. Teisest küljest on tasku enne palgapäeva tühi, heal juhul nädal, halval kolm varem – kui palgapäeva kui sellist üldse on. Tühi on tihti ka pea, ja mitte ses mõttes, et peatäis ära kuluks, vaid leivateenimine võtab nii palu aega ja jaksu, et tööd teha pole võimalik, eriti mõttetööd. Ja selgust, rääkimata kindlusest tos suhtes, mis homme saab, pole ollagi. Täna jäi maailmalõpp ära, mis homme ära jääb? Nendest külgedest ei ole segased ajad sugugi möödas ja on võib-olla isegi veel segasemaks läinud. Need vist ongi „pilves selgimised”. Et vahel nagu oleks killuke lootust ja kiireke päikest, aga siis tulevad argipäev, Suur Hall, Urr ja Jürgen Ligi korraga ning kisuvad teravatipulise toika Põhja Konna lõugade vahelt jälle välja, et looma vabadust mitte piirata.

Elajas, va boreaalne ürgmoolok, muidugi laamendab edasi, ja temal on sada nägu ning nimesid on temal leegion. Ühele üleilmne imperialismus, teisele inimlik laiskus, kolmandale röövkapitalism või -sotsialism ja neljandale vana hea halb ilm. Igatahes mingi häda peab kogu aeg olema ja vaenlase kuju varrukast või varnast võtta. Seepärast ei saagi varras lõugade vahel püsida ega inimesed Konna kõhust välja marssida, sest mõnusamas olukorras, ükskõik, mis muu ka ei oleks, aga senised reeglid ei kehtiks. Ja see oleks kahtlane. Parem Konn kui korratus.

Tegelikult võiks teiba aasta lõpus korraks sinnapaika (ehk lõugevahesse) jätta ja kogu häirivuse korraks võrrandist välja võtta. Võiks rahulikult vaadata, mäherdused on meie tugevused, mis on need asjad, millega me väga hästi hakkama saame, millistega üsna korralikult ja millistega lihtsalt rahuldavalt. On selliseid asju. Sest kui me kogu aeg huugame nonde asjade ümber, millega me kehvasti toime tuleme või üldse ei tule (on ka selliseid), siis sisendame endile ja teistele vildakat maailmapilti. Vildakat vales suunas. On nähtud paduoptimismi puhanguid ja edusammude ülespuhumist, ja see on jama olnud. Teistpidine utreerimine on hullem veel, sest (auto)sugestioon toimib ja mana mõjub. Sestap on arukas enne kirumist paar korda kümneni lugeda – kulutet aja jooksul võib lausa lahendus pähe tulla. Pea, nagu mäletame, oli ju tühi, mis viga sellisesse peasse tulla. Oleks ma lahendus, ma küll tuleks.

Kooliasjad kisuvad tasapisi sinnapoole, et alumistes astmetes saavad alusmüürlikud asjad algajatele inimestele selgeks ja ülemise astme algamise ajaks peaks selgeks saama ka see, kes on kõvem kirjutaja, kes raju rehkendaja, kes suurepärane spordimees. Ja nondele omadustele vastavalt saab edasist eneseharimist suunata ja kujundada. Alumised kooliastmed peaksid Eestil riigina olema üle ja läbi elatud, üht-teist võiksime juba jagada nii ühiskonna kui ka riigina. Ja näib, et käes on aeg uute sihtide seadmiseks vastavalt õpitule ja tulemustele.

Me võiksime juba mõista oma kõvemaid külgi ja leppida oma nõrgematega, võiksime tajuda ja teada, kustkohast mis asjus abi küsida ning keda ja kuidas ise abistada. Peaks olema kogunenud julgust seda ka teha. Unistused tuhandeaastasest riigist on ajaloolisele kogemusele toetudes pehmelt öeldes väheviljakad, aga saja-aastane riik on meil käeulatuses ning seks ajaks võiks see olla üks pagana hea riik pagana headele inimestele. Kes oleme meie. Kui meil jätkub jõudu lasta hädaldamisel hääbuda ning turgutada tulemuslikke tugevusi, on lootust küll ja veel.

Lugegem pühade aegu kokaraamatuid ja põhiseadust. Neis seisab kirjas, kuidas saavutada seda, mis sooviks on. Ja ärgem unustagem, et retseptid ei ole kunagi lõplikud, vaid kuuluvad loomingulisele täiendamisele.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!