Renee Nõmmik: paljudele on tants vaid tagumiku trimmimise vahend

7. dets. 2012 Meeli Parijõgi - Kommenteeri artiklit

Rahvusvaheliselt tunnustatud koreograaf, tantsuteatri Fine 5 vedur Renee Nõmmik on inimene, kes kiirgab energiat ja tahtejõudu. Ta on maast madalast harjunud ennast ületama. Renee on pärit Kundast. Kui omakandiinimesed suures linnas kokku saavad, räägitakse kõigepealt kodust.

 

Renee: Pole ammu Kundasse jõudnud, aga helistan emale igal õhtul. Ema peab senini loomi, mis on praegu maal haruldane. Ta teeb füüsiliselt rasket maatööd, tahab endast anda lähedastele kõik, mis võimalik. „Mulle pole midagi vaja,” ütleb ta. „Sulle pole midagi vaja,” on meie riik pensionäridele aastaid sisendanud. Eesti eakate elu kohta sobib hästi venekeelne sõna võživatj, mis ei tähenda elamist, vaid ellujäämist, hinge sees hoidmist. Nad tegid kogu elu tööd, andsid endast nii palju, kui suutsid, ja seda hindab riik praegu 300 euro vääriliseks. Riik tekitab oma suhtumisega vanadesse inimestesse kogu ühiskonnas, ka pensionärides endis tunde, et nad polegi midagi väärt.

Sa oled aastakümneid tantsule pühendunud kunstnik, ometi ei alanud jutt tantsust.

Ma olen ennekõike inimene meie ühiskonnas, mitte pelgalt koreograaf. Ja mitmed probleemid, mis väljenduvad loomingus, saavad alguse igapäevaelust. Need võivad olla teadvustamata, aga on siiski olemas. See avaldub ka siis, kui ma vaatan tudengite lavastamiseks valitud teemasid. Töössesuhtumine, vastutustunne, kõik see tuleb töös välja. Fine 5-s töötamine pole ainult tantsijatele liigutuste õpetamine, vaid ka suhtlemine. Siis tuleb välja taust, suhtumine. Inimene pole vaid liha, luu ja nahk.

Kui õpetaja Täpp läks lapsepuhkusele, andis mu ema lühikest aega ka sinu klassile kehalist kasvatust. Oled tal senini meeles.

Tohoh! Millega?

Sa olid ainus poiss viiendas klassis, kes suutis silda teha. Ja kui sul midagi õnnestus, siis rõõmustasid südamest. Kas sinu lemmik kehalises kasvatuses oli võimlemisveerand?

Ise eriti ei mäleta, aga ema rääkis, et algklassides oli mu tervis väga halb. Olin tihtipeale haiglas. Seetõttu pidas ema mõistlikuks, et tegeleksin aktiivselt spordiga. Läksin kergejõustikutrenni. Füüsiline jõudlus hakkas paranema ja ma nautisin seda järjest rohkem. Mulle meeldis suusatamine, jooksmine, vahel ka võimlemine. Saalis olid rööbaspuud ja hobune… Kui õhtuti kergejõustikutrenn võimlas läbi sai, algas võrkpallitreening, ja tihti jäin ka palli taguma, selle asemel et koju minna.

Tundsid, et enesetunne paranes ja energiat oli rohkem?

Just. Kui sa lähed jooksma või paned suusad alla ja tunned, et jõuad, isegi kui ühel hetkel on keha kuumaks köetud, hingamine jääb natuke kinni, aga lihased kannavad veel, on eriti mõnus. Tänu sellele tundele mõistsin, mida tähendab eneseületamine. Võitlesin oma sisemiste piiridega ja iga kord nihutasin neid natuke. Järgmise nädala või kuu jooksul jõudsin juba rohkem. Hakkasin käima ka muusikakoolis. Kõigepealt õppisin trompetit.

See nõuab head kopsumahtu.

Just. Jaotasin oma päeva aktiivse õpilasena koolis, sportides ja muusikakoolis. Aasta-pooleteise pärast jäi trompeti õppimine katki. Hiljem õppisin paar aastat akordioni. Kui ma muusikakooli tundi jõudsin, olid tunnistusel neljad-viied. Kui ei jõudnud, siis kahed-kolmed. Mitu tegevust korraga käis üle jõu. Hommikul kell kaheksa läksin kooli, pärast tunde neljast kuueni või kolmest viieni treeningule, siis tulin korraks koju ja läksin kell kuus muusikakooli. Kell kaheksa või üheksa hakkasin tundideks valmistuma. Õppisin umbes üheteistkümneni. Ma ei lõpetanud muusikakooli, aga huvi muusika vastu jäi. Tänu õele, kes lõpetas muusikakooli ja konservatooriumi. Ta kuulas sellist muusikat, mida mina ei kuulanud. Aga kui sa tilgutad tükk aega kivi peale vett …

… hakkab see viimaks kivi uuristama.

Täpselt nii juhtus minuga. Kui alguses Brahms, Prokofjev ja Mahler pigem häirisid, kui inspireerisid, siis mõne aja pärast hakkasin neid kuulma ja ka kuulama. Sellises mitme tegevuse risttules ilmus ka tants mu ellu.

Rene Nõmmik ja Tiina Ollesk tantsufilmis “Blackred”

Kuidas see juhtus?

Niipalju kui mäletan, kutsuti tantsima. Natalie Neidla tegi Kunda klubis fantastilist tööd. Tema liikumisrühmas käisid valdavalt tüdrukud. Ühega neist tantsisin koolipeol, ta ütles, et ma tantsin täitsa okeilt, ning kutsus liikumisrühma. Alguses ma ei läinud. Mõne aja pärast oli jälle sarnane juhtum. Läksin proovi ja püüdsin kaasa teha. Siis pani Nata mu klassiõde Astridiga paaris tantsima.

Loogilise järjena tulid Peda ja tantsujuhtimise õppimine.

Jah. 1980. aastal nii läks. Tollal õppisid seal näiteks Tõnu Pomerants ja Maido Saar, kes on aktiivselt meie rahvatantsuelu kujundanud.

Moderntantsu seal ei õpetatud.

Selleni läks mul veel üksjagu aega. Pärast kõrgkooli võeti mind sõjaväkke. Mul oli võimalik sõjaväest kõrvale viilida. Üks inimene pakkus, et saaks mu kokku viia kõrge kindraliga, kellele võiksin rääkida, et lähen kohe pärast kõrgkooli tantsuansamblisse ja sõjavägi lõhub vormi ära. Mis on õige! Aga ma tahtsin oma nahal kogeda, mis on Vene sõjavägi. Mu sõjaväes käinud vend ütles küll, et seal ei ole midagi, mida peaks kogema. See ei ole mingi „kuidas karastus teras”. Ei midagi romantilist.

Miks sa seda tahtsid?

Võib-olla sellepärast, et keegi, ennekõike ma ise, ei saaks öelda, et olen sellest kõrvale hoidnud. Kõrgkoolilõpetanuna ei pidanud ma teenima kaks-kolm aastat, vaid poolteist. Olin pool aastat õppeväeosas Adažis Riia lähedal ja aasta Kaliningradis suurtükiväes. Ei osanud arvata, et seal kohtab selliseid inimesi. Seal olid näiteks Aserbaidžaani poisid, kes ei osanud vene keelt rohkem kui paar sõna. Kui neile anti kaardikepp ja paluti Nõukogude Liidu kaardil näidata, kus asub Venemaa, kus Aserbaidžaan, ei saanud nad hakkama.

Toimis vastuvaidlematu alluvussüsteem. Täidad käsku, mõtlemata, kas see on õige või vale. Olen 15 kaaslasega pool aastat prügihunnikut ühe putka eest labidaga kümme meetrit eemale viinud ja jälle tagasi. Lihtsalt selleks, et päev oleks sisustatud. Oli aasta 1986, kui ma sõjaväest tagasi tulin. Mäletan, et sõitsin rongiga Kaliningradist tagasi ja sain järsku aru, mida tähendab isiklik vabadus. Kui oled olnud poolteist aastat „aia taga”, siis mõistad vaba tahte olemasolu ja väärtust teisiti. Tajusin, kui õnnelik ma olen, kui saan ise valida, mida parajasti teen. Sest teatud vabadus oli isegi tol ajal, Nõukogude Liidus.

Teatud vabadus oli kindlasti suurem kui sõjaväes.

Just. Sul on võimalik lugeda, mida tahad, millal tahad, üles tõusta, magama minna, oma elurežiimi korraldada. Sain aru, et enda tahe määrab võrreldamatult rohkem, kui ma arvasin. Selles mõttes sain oma kooli kätte.

Selleks sul oligi tarvis sõjaväkke minna?

Täpselt. Mulle saatsid vanemad pakiga ajalehtede huumorinurki ja väljalõikeid naljakatest juhtumitest. Väga tark tegu. Nali tõstis tuju.

Kaliningradis nühkisime kolm kuud tavotiga kahureid. Väljas oli 24 kraadi külma, läksime hommikul kell kaheksa välja ja hakkasime nühkima seda, mis oli juba niigi igatpidi ära nühitud. Nühkisime lõunani, sõime ja pärast lõunat nühkisime edasi. Meil oli palju kõrgkoolist tulnud poisse ja loomulikult tekkis küsimus, miks me seda teeme.

Kas keegi julges selliseid küsimusi esitada?

Jaa, sest seersandid ja kindralid olid tihti inimestena toredad. Nad võisid samasuguse muigega vastata, et ei tea, ära vaidle ja tee. Aga see ütlemine oli kamraadlik. Nad said meist aru.

Sõjaväest tulles oli mu keha tantsu mõttes täiesti rööpast väljas. Olin üleni kange, selg ja jalad läbi. Olin Kundas, kodus. Mäletan, et ütlesin endale: võtan kuu-poolteist aega ja proovin viia end sellisesse füüsilisse konditsiooni, kus ma olin enne sõjaväkke minekut.

Kuidas sa seda tegid?

Läksin staadionile jooksma ja tegin venitusi. Nii iga päev. Sõltumata ilmast. Üksi. Mõtlesin, et kui suudan kuu-pooleteisega midagi taastada sellest, mis oli enne, on mul mõtet tulla tantsu juurde tagasi. Tahtsin tantsuga edasi tegelda. Aga kas mina olin tantsumaailmas enam vajalik? Tulin Tallinna ja mu endine õpetaja Mait Agu kutsus mind Tallinna baari, Kalju Saareke kutsus samuti varieteesse. Läksin Mait Agu juurde. Tööle läksin ansamblisse Kullaketrajad, tantsuõpetajaks ja lavastajaks. Kolm aastat tegelesin päeval rahvatantsu ja selle tänapäevase arendusega ning igal õhtul esinesin varietees. Kord nägi Estonia tantsija Saima Kranig mind varietees laval. Kohtusime juhuslikult paari päeva pärast. Saima kutsus mind Soome moderntantsuõpetajate juhendatud treeningule. Siis ma veel ei teadnud, et tal on plaan luua moderntantsutrupp. Mõned inimesed kutsus ta balletiteatrist, mõned väljastpoolt. Mina olin üks neist. Trupi moodustasid 11 inimest ja sellest kasvas välja ka Fine 5 tantsuteater.

Miks sa valisid just moderntantsu?

Kui mina õppisin, oli meil ainult kolm aktsepteeritud tantsuliiki: rahvatants, estraaditants ja ballett. Ülikoolis räägiti küll, et Ameerikas on moderntants. Meile õpetati ametliku ideoloogia järgi, et see on diletantide tants. Ainus professionaalne tantsukunsti liik oli ballett, kus inimesed pööravad jalad väljapoole, tõusevad varvastele, sirutavad korralikult … Terve Venemaa õpetas, et moderntants on diletantidele.

Kõik, mis Läänest tuli, oli ju paha.

Absoluutselt. Aga videod, mis kuidagi üle piiri tulid, tekitasid minus vaimustust: on midagi, mida olen kujutluspildis näinud, millegi poole pürginud, aga pole osanud seda nimetada, teha, kombata. Ja järsku oli see silme ees. Arvan, et ma polnud ainus. Oli palju inimesi, kes samamoodi nagu pimeduses puksisid, püüdsid ähmaselt millegi poole, millel polnud veel kuju. Ühelt poolt sisemine tung millegi järele, teisalt asjaolude kokkusattumine.

Sa olid õigel hetkel õiges kohas ja kõik läks nii, nagu pidi minema.

Tagantjärele mõeldes küll. Aga tol ajal ma seda näha ei osanud. Sa lihtsalt elad oma igapäevast elu, ja loomulikult õpid ning teed kõike pühendunult.

Su kolleeg Külli Roosna ütles, et nii pühendunud inimesi nagu Renee Nõmmik ja Tiina Ollesk kohtab terves maailmas harva.

Suur tänu Küllile. Oleme Tiinaga Fine 5-t teinud 20 aastat, aga reaalsus on paraku selline, et riik ei toeta kaasaegset tantsu üldse. Kaks agentuuri saavad küll riigilt tuge, aga nemad tegelevad produktsiooniga. See on umbes sama, et teatris on küll direktor, aga ühtegi näitlejat ega lavastajat palgal pole. Selline olukord kestab juba 20 aastat. Saan aru, et Eesti on väike riik ja siin on teisi prioriteete, et kaasaegse tantsuga tegeleb vähe inimesi, võrreldes balleti või rahvatantsuga, aga praeguseks on see arv kõvasti kasvanud, ja teiseks – ma ei tea teist Eesti teatrit, kes oleks nii palju rahvusvahelistel konkurssidel esinenud kui Fine 5. See pole enesekiitus, vaid konstateering. Ja need pole nurgatagused festivalid.

Olete rahvusvahelistel festivalidel võistelnud teatritega, kes saavad riigilt tuge, ja võitnud.

Just. Neil on meeskonnad, abijõud, kes aitavad näiteks teha dekoratsioone ja kostüüme. Venemaal toetavad truppe riik või omavalitsused. Eestis on jäänud kõik samaks. Ma tunnen pettumust. Oleme eri aegadel püüdnud kultuuriministeeriumiga sel teemal suhelda, aga meist pole aru saadud. Nad tahavad suhelda agentuuriga, kus on tööl direktor ja sekretär, mitte loomeüksusega. Ma ei taha öelda, et agentuure ei peaks toetama, aga et loominguline tegevus ellu jääks, tuleb toetada ennekõike loomingulisi inimesi. Väga tore on festivalidel vaadata truppe, keda külla kutsutakse. Aga sel ei ole mõtet, kui me ei saa oma tegevust arendada, olgu Fine 5 või ükskõik kes teine Eestis. Kuna oleme 20 aastat tegutsenud, ja mitte ainult kohalikul tasandil, siis arvan, et meil on õigus selliseid asju öelda.

Su sõnad on karmid.

Tõepoolest, oleme siiani jõudnud ainult tänu entusiasmile ja tantsijatele. Paljud neist töötavad mitmes projektis, mitte ainult Fine 5-s, aga meil on õnnestunud luua selline kooslus, et töötame tantsijatega pikki aastaid. Näiteks Vanemuises vahetub tantsijate kaader igal aastal. Eesti artiste seal enam peaaegu polegi. Rahvusvahelisus on ju tore. Aga mis on eesti kultuur? Repertuaaris olevad tööd on suures osas väliskoreograafide lavastatud. Eesti koreograafid kipuvad tegema meelelahutusprojekte, väites, et selle peale tuleb vaatajaid.

Riigiteater on ikkagi kultuuriline, mitte kommertsmajakas. Ta vastutab kultuuri kestvuse ja arengu eest. Minu arvates ka selle eest, et meie tantsijad ja koreograafid teeksid tööd kunsti, mitte meelelahutuse mõttes. Tundub, et paljudele eesti inimestele on tants lihtsalt tagumiku trimmimise vahend, šõu ja meelelahutus. Seda suhtumist produtseerib paraku ka meedia. Selles mõttes on Fine 5 alternatiiv. Ei mingit kassikulda. Loomulikult soovime, et meie tööd suhestuks vaatajaga. Proovime seda suhet luua, aga mitte kõige lihtsustatumal tasandil. Me elame siin maailmas meile antud ajahetkel, ja loojatena mõtestame seda aega. Oleme seda igasuguse toetuseta üritanud.

Kuidas Vitebskis kaasaegse kunsti festivalil läks?

Meie „Mandala” võeti väga hästi vastu. Vitebskis oleme käinud juba 20 aastat. Vene mõistes on Baltimaad läänemaailm – peenema maitse, filosoofilisema liikumiskeelega, ja Vitebskis on leitud, et meie tööd peegeldavad seda professionaalsust, peenenenud tunnetust. Muidugi oleme saanud ka kriitikat, aga meid on alati tagasi kutsutud. Eesti tantsijad ei suuda konkureerida sportlikel alustel vene tantsijatega. Genotüüp on teine, temperament, valik … Jääb üle teine pool – mõtestatus, originaalsus. Seda märgatakse ja hinnatakse.

Millised inimesed tantsivad Five 5-s?

Inimesed, kes leiavad meiega ühise keele. Laura Kvelstein, Helen Reitsnik, Simo Kruusement … Oleme Tiinaga neile ülitänulikud. Raha meil neile maksta pole. Raha tuleb väikese toetusena, tavaliselt kultuurkapitalist. Töötame uue lavastusega pool aastat, peamiselt nädalalõppudel, kõigi teiste tegemiste kõrvalt. See on kõigile eneseületus. Võime Tiinaga olla küll energeetilised vedurid, aga kui pole vaguneid, siis pole rongi. Ja rong ei ole ainult füüsiline keha. Me ei saa töötada tantsijatega, kes õpivad ära ainult järjekorra.

Praegu on tantsuteoorias levinud väljend „laenatud keha”. Selleks võib olla professionaalne tantsija, kes on isikupärane, tehniliselt meisterlik, kel on lavasarm, kõik muud head omadused, ja kes käib ühest projektist teise.

Päris kole väljend.

Jah, aga sel on pistmist praeguse kultuurisituatsiooniga, projektimajandusega. Samas on see kriitiliselt öeldud. Kui tantsija panustab omalt poolt, mitte ei keskendu ainult liigutustele, siis seda probleemi ei teki.

Miks me näeme riigiteatrites „laenatud kehasid”? Tantsijad tulevad üheks hooajaks, õpivad ära repertuaari, nad on väljatöötatud tehnikaga, aga nad ei panusta energeetiliselt ja mõtteliselt midagi. Teevad just nagu tööd, väliselt toimub palju, aga sisuliselt asjad edasi ei lähe.

Renee Nõmmik

  •     Tantsija, koreograaf-lavastaja ja tantsukompositsiooni õpetaja.
  •     Tallinna ülikooli tantsukunsti dotsent.
  •     20 aastat tegutsenud tantsuteatri Fine 5 asutaja ja eestvedaja.
  •     Tänavuse Gerd Neggo nimelise tantsuõpetaja stipendiumi pälvinu.

Millised on Fine 5 tantsuteatri 20 aasta eredaimad hetked, mis su rõõmsaks teevad? On need lavastused, esinemised, laureaaditiitlid, teatriliidu aastapreemia?

Preemiad on ka meeles, ja tänutundega, aga need pole eesmärk omaette. Need on teetähised, mis annavad tuge ja julgust edasi minna.

Meeles on palju. Näiteks „Langevad lehed” Luigetiigil. Ühel õhtul vaatas etendust 15 000–20 000 inimest! Ka videot vaadates on see ilus nagu muinasjutt.

On meeles, kuidas tegime 1994 õpetajate majas Fine 5 tantsukooli avakatsed. Kolmsada inimest tuli kohale! Lapsed, täiskasvanud. Huvi moderntantsu vastu oli nii suur.

On meeles, kuidas organiseerisime 1990-ndate alguses Eesti tuuri. Siis polnud isegi kultuurkapitali. Rentisime kristlikult organisatsioonilt bussi, nii oli kõige odavam. Sõitsime talvel külmas bussis mööda Eestit. Otepääle, Valka, Võrru, Tartusse … Buss läks iga kümne kilomeetri järel katki, aga bussijuht oli hästi tore.

Mitu päeva?

Jah. Tegime kõik ise. Rullisime plastpõranda kokku, tassisime selle õlgadel kultuurimaja saali, panime teibiga kinni, tegime valgusrežii, plakati ja kleepisime selle asulas üles, proovisime kultuurimajadega läbi rääkida, kas oleks võimalik pileteid levitada. Tüdrukud õmblesid kostüümid. Mitu esinemist ei andnud tulu, selle raha eest ei saanud isegi õhtusööki osta. Aga tajusime missiooni: käime mööda Eestit ja näitame tööd, mida suudame teha. Lootes, et meie tegevust märgatakse. Et kaasaegne tants saab riigi toetuse, läheb ametlikult õppeprogrammidesse, areneb professionaalselt.

See oli nooruslik optimism?

Just. Ja seda oli palju. Ükskord läks buss jälle katki. Meiega oli popdiiva Reet Kromel, kes oli mähkunud üdini kasukatesse ja kurtis pidevalt, et hääl läheb ära. Läksime bussist välja põllule, kuni juht bussi parandas, korjasime hagu ja tegime tule üles, kraapisime põllult kartuleid ja küpsetasime tuhas.

Paraku on meeles ka mitte eriti edukaid jutuajamisi kultuuriministeeriumis ja haridusministeeriumis. Koostasime Fine 5-ga moderntantsu õppekava. Kirjutasime kõik üksipulgi lahti – millega tegeleb kontaktimprovisatsioon jne. Ametnik luges ja ütles: sellist asja ei ole kirjutanud ka balletikool. Me ei oska seda lugeda. Sellist õppekava me avada ei saa.

Sõna otseses mõttes valus mälestus on, kuidas me 2003. aastal olime Tiinaga Itaalias Palermo teatris külalisetendusi andmas. Tegime kaks duetti, „Sandwater” ja „Two trains”. „Sandwateris” viskume väga palju põrandale. Taustal jookseb rannas filmitud videopilt, kus loobime kehasid liivaluidetele ja vette. Tegime seda viis õhtut järjest.

Millised olid vigastused?

Pärast teist õhtut olime sinikatega kaetud. Sa oled pool päeva vannitoas. Lamad vannis ja mõtled, et õhtul on jälle etendus. Vaatad sinikaid ja tõused püsti. Aahh! Sul on raske käia. Õhtul lähed uuesti lavale. Huvitav, et teine ja kolmas etendus olid kohutavalt rasked, neljas ja viies juba nii, et võiks veel nädal aega tantsida. Keha kohandus kuidagi. Vastukaja oli päris hea.

Eredalt on meeles „Carmina Bu­ra­na” etendused Birgitta festivalil.

Miks on „Carmina Burana” nii armastatud?

Ma ei oska öelda. Kui me 2005. aastal selle proovi tegime, kutsusime Eri Klasi vaatama. Klasil läksid peaaegu silmad märjaks. Ta ütles: „Ma loodan, et suudame muusikutega esineda samal tasemel nagu teie.” Isegi selles väikeses proovisaalis nähtu pidi avaldama talle muljet. See oli enne esimest Birgitta festivali. Filharmoonia tellis meilt kaks-kolm tantsunumbrit orkestrimängu vahele. Tehes kasvas see terviklikuks lavastuseks. Muusika oli ka väga inspireeriv.

Nüüd on see Birgitta festivali tunnuslavastus.

… mis algas palvest teha paar tantsunumbrit. Eelarve oli väike. Riided, mis on „Carmina Buranas” kasutusel, on Estonia kostüümilaenutusest ja Fine 5 kunagi õmmeldud punased kleidid. Ja milline vastuvõtt! 1500 inimest saalis. Kõrval esineb keiserlik ballett Moskvast. Ja siis on seal Fine 5 Eestist, keda pole ametlikult teatrimaastikul olemaski. See ei kao mälestustest kunagi.

Kuidas sa lõõgastud ja ennast laed?

Käime Tiinaga sõpradega väljas, teatris, võimalusel maal, looduses. Rahus ja vaikuses. Emal on kaks koera. Mulle meeldib nendega jalutamas käia. Ema ütleb, et tihtipeale on loomadega suhtlemine tervendavam kui inimestega. Inimesed on tänapäeval närvilised. Eks minugagi on teinekord keeruline suhelda, kipun ütlemistes järsk olema.

Sa mitte ainult ei tantsi, vaid ka jutustad väga hästi.

Ma olen endaga ses suhtes tööd teinud. Tegin tudengina Ivar Trikkelile arvestust ja tundsin, et ei oska ennast nii hästi väljendada, kui tahaks. Otsustasin, et kõige tähtsam on olla sõnades aus. Mu mõtted võivad meeldida või mitte, aga hinde pean ma saama enda, mitte laenatud mõtete eest. Mäletan sellele otsusele järgnenud vabanemise tunnet. See oli nagu sõjaväest pääsemine. Siis vastutasin ma sõnadega ainult enda ees, aga nüüd paljude noorte inimeste, oma õpilaste ees. Sellepärast olen oma väljendusoskust pidevalt lihvinud. Ma tean, milline võim on sõnal.

Rene Nõmmik ja Tiina Ollesk tantsufilmis “Blackred”


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!