See oleks nagu eile olnud

Vello Salo elab oma unistustemaal Pirita kloostris ja saab tegelda kõige sellega, mida on ammu tahtnud teha. Lapsepõlveaastad Lalsi koolimajas Viljandimaal on juba kauge enneminevik.

Minu mõlemad vanemad olid algkooliõpetajad, ja mina arvan, et väga head õpetajad. Nad ei keelanud puu otsa ronida, meid oli kolm poissi, vaid õpetasid, et alati tuleb ühe käega kinni hoida. Õpetasid ronima, ma arvan, et see on kõige parem rohi.

Jõulud, mis on jäänud tähendusrikkana meelde? Ühel jõuluõhtul, ma ei mäleta enam, kui vana mina olin – see on selgesti meeles, nagu oleks eile olnud −, pani ema habeme ette, võttis koti selga, kepi kätte ja läks välja. Ja meie, pisikesed, ei julgenud küsida, et mis nüüd. Tuli tunni aja pärast tagasi ja ütles, et te oleksite pidanud nägema, kuidas nende laste silmad särasid. Seal lähedal oli, kui ma ei eksi, kuue lapsega popsiperekond, vaene perekond, kus jõuluvana ei olnud kunagi käinud ja kus ilmselt ei teatud teda oodata, ja äkki tuleb üks selline uksest sisse ja toob lastele kingitusi. Kujutan tänase päevani ette, missugune üllatus see nendele lastele oli ja ka missugune õppetund see oli meile. Ma ei tea, kui hea näitleja minu ema oli, kas need lapsed ta ka ära tundsid, aga igatahes rõõm oli neil suur, sest jõuluvana tuli, kingitused tulid, ning kas ta oli mees või naine, sel ei olnud tähtsust.

Perekonnas ei räägitud meil usust kunagi midagi, aga ega see olegi rääkimise asi, see on tegemise asi, ja sellepärast arvan, et minu vanemad olid eeskujulikud ristiinimesed. Meil on nõukaaja pärandina mingisugune pelgus või kartus usuasjade ees, kuna Nõukogude koolis, ateistlikus koolis öeldi, et see on kõik pettus jne. Meil oli koolimajas internaat, paarkümmend last, ja neile oli hommikupalvus ja õhtupalvus. Isa pidas alati lastega lühikese palvuse. Eriti õhtupalvus on meelde jäänud, seal oli see kuulus laul: „Kui päevakära aega ei andnud palvele, siis astu õhtul õue ja vaata ülesse” – sind tervitavad tähed kui Isa silmad sealt. See oli niisugune õpetus, mis jäi väga hästi meelde, eluajaks, ja see on ühe hea õpetuse tunnus. „Filosoofiline”, „teoloogiline” on sildikesed, mis me sinna külge poogime. Need on lapsepõlve mälestused ja vanemate õpetused, mis panevad mõtlema, kuna nad on meil ilmast ilma selgesti vaimusilma ees.