Usaldustelefon aitab eluga hakkama saada
Esimene usaldustelefon Eestis alustas tööd 1. jaanuaril 1988. aastal ning tähistab peagi 25. sünnipäeva. Usaldustelefoni rajaja Enno Selirand meenutab, et psühholoogilist abi pakkuvat telefoni püüti avada ka paaril korral varem, kuid tulemusteta. „Küllap ei mahtunud KGB seltsimeestele pähe, et inimesed hakkavad telefoni teel rääkima asju, mille üle puudub kontroll. Meie oma psühholoogidest sõpruskonnaga, kuhu kuulusid Härmo Saarm, Astrid Neeme, Ilmar Ebber, Urmas Roos, Airi Värnik, Mart Maripuu, Tõnu Ots ja mina, tegime mõtte teoks.”
Aeg selleks oli igati soodne. Nõukogude Liidu lagunemine oli alanud, pealegi töötas Selirand tol ajal karskusühingus, mis oli perestroika üks eesliine. Ta oli äsja lõpetanud magistriõpingud Tartu ülikooli psühholoogia osakonnas ja käinud Saksa Demokraatlikus Vabariigis tutvumas luteri kiriku juures tegutseva usaldustelefoni die Seelsorge tööga, kust paljud usaldustelefoni tööpõhimõtteid on üle võetud. „Kuna mina saksa keelt ei valda, tuleb usaldustelefoni n-ö maaletoojaks pidada minu õpetajast ema Aliide Hermiine Seliranda, kes mul Saksamaal olles tõlkida aitas.”
Suurim probleem on üksildus
Eestis loodud usaldustelefon oli teiste riikide usaldustelefonidega võrreldes täiesti eriline, sest eestlased jagasid usaldustelefoniga ka rahvusliku ärkamise rõõmu ja vaimustust, kinnitab Enno Selirand, kelle arvates olid usaldustelefoni algusaastad eesti rahva kõige tugevama iseolemise aeg. Rahvas oli üks, rahva vaim oli terve, meid liitis ühtekuuluvustunne. Tollase hingeseisundi võttis tema sõnul tabavalt kokku üks „Eestimaa laulul” käinud inimene, öeldes, et inimesi oli lauluväljakule kogunenud nii palju, et jalga ei olnud võimalik maha toetada − seisti üksteise varvastel, aga seisti hellalt.
Praegusel ajal on inimeste suurim probleem üksildus. „Elame üksteise kõrval, tundmata huvi, kuidas teisel läheb, tihti ei märka me isegi oma lähedasi. Nagu teokarpide ühiskond, igaüks oma karbis. Tegelikult ei olegi vahel rohkemat vaja, kui inimene ära kuulata.” Palju aastaid ka ise usaldustelefoni kõnedele vastanud Selirannal on meeles, et kord oli üks helistaja telefonis pikka aega lihtsalt vait, lõpuks tänas abi eest ja pani toru ära.
3000 murekõnet aastas
Esimesena Tallinnas avatud usaldustelefoni eeskujul hakkasid tekkima usaldustelefonid üle Eesti. Alguses oli iga piirkonna usaldustelefonil oma number, 2000. aastal alustas tööd üle-eestiline usaldustelefonide võrgustik lühinumbritega 126 ja 127, esimene eesti, teine vene keeles. „Praeguseks oleme oma usaldustelefoniga üheteistkümnes punktis Eestis. Ka suurte põlengute, avariide ja katastroofide puhul on äärmiselt tähtis, et koolitatud inimestest koosnev nõustamisvõrgustik oleks igas piirkonnas olemas,” on Selirand veendunud.
Usaldustelefonile tehtud kõnede arv aastas on ligi 3000. Noorim helistaja on olnud üksinda koju jäetud nelja-aastane laps. Naised helistavad rohkem kui mehed, eestlased rohkem kui venelased. Viiendik helistajatest on noored, noorte probleemidega seotud kõnesid on aga üle 43%. Hea koostöö on usaldustelefonil 126 hädaabinumbriga 112. Suur osa kriisiabile tehtud kõnedest on sellised, mis ei nõua kohest sekkumist, küll aga vajavad helistajad sageli psühholoogilist abi ning nad suunatakse usaldustelefoni liinile. Murekõnesid on rohkem sügiseti ja kevadeti. Jõulude ajal helistavad inimesed, kelle jaoks on pühade ajal üksi olla valus ja raske.
Hingedoonori töö on raske
Usaldustelefonile vastajad ehk telforid töötavad tasu saamata vabatahtlikkuse alusel. Kõik nad on saanud vajaliku ettevalmistuse. „Kuna hingedoonoriks olemine on väga raske töö, kus on lihtne läbi põleda, püüame projektiraha toel korraldada igal aastal kaks-kolm koolitust, et inimesed saaksid kogemusi vahetada ja üksteiselt nõu küsida,” räägib Enno Selirand. Usaldustelefoniga on aastate jooksul koostööd teinud üle 300 nõustaja, aktiivseid tegutsejaid on praegu umbes 150. Mitu inimest on usaldustelefoni töös osalenud ning oma aega ja hinge jaganud algusaastatest alates. Teiste seas psühhiaater Ülle Saar ja filosoofiadoktor Avo-Rein Tereping.
Milliste muredega usaldustelefonile kõige rohkem helistatakse? Saaremaa usaldustelefoni üks algataja ja eestvedaja Ülle Saar ütleb, et mured ei ole algusaastatega võrreldes palju muutunud − kõige rohkem vaevab inimesi üksildus, teisel kohal on suhteprobleemid, järgnevad toimetuleku ja tervisega seotud mured. Viimastel aastatel on lisandunud palju laenudega hädasolijaid. „Võtsime ka ise laenunõustamise teemal koolitusi, et inimestele toeks olla. Arutame koos läbi, millised võimalused on, kuhu nad võiksid pöörduda. Sellest on abi olnud, sest tugevas stressis inimene ei suuda mõelda.”
Kuulamisoskus ja empaatiavõime
Majanduslik toimetulematus ja depressioon on omavahel tugevalt seotud, kinnitab Ülle Saar. Olukorras, kus leiba ei ole lauale panna ega millegagi korteri eest maksta, tuleb inimene toime lühikest aega, varem või hiljem hakkab see psüühikale mõjuma.
Lapsed helistavad konfliktide pärast suhetes sõprade ja vanematega, muret teeb ka see, kui kodus on asjad halvasti. Kuna paljudel noortel on keskkooli ajal juba partner, kellega koos elatakse, kurdetakse viimasel ajal rohkem ka suhteprobleeme: kes on õnnetu, et ta maha jäeti, kes tahaks ise maha jätta, aga ei suuda või ei oska.
Lastest sagedamini pöörduvad usaldustelefoni poole nende pärast muret tundvad vanemad. Muresid on seinast seina – alates sellest, kuidas piirata lapse arvutikasutamist, ning lõpetades sellega, mida teha, kui teismeline on hakanud pruukima narkootilisi aineid.
On ka suitsiidimõtetega helistajaid. Seda ei tunnistata kohe, harilikult tuleb see välja jutuajamise käigus. Noorte enesevigastuskatsetesse tuleb suhtuda väga tõsiselt. Selle taga on alati suur valu, rõhutab Ülle Saar.
Psühholoog Avo-Rein Terepingi sõnul oli ka maailma esimese usaldustelefoni loomise ajendiks 1958. aastal Londonis just enesetappude statistika ning soov anda inimesele võimalus enne meeleheitliku sammu tegemist kellegagi rääkida. „ Inimesel võib tekkida olukord, et tal pole kellegagi rääkida. Mõnikord on usaldustelefon ainus võimalus, kuhu helistada ja kust saada hingeabi. Usaldustelefoni võimuses ei ole olukorda muuta, küll aga aidata sellega hakkama saada. Kõige tähtsam ongi see, et inimene saab mure hinge pealt ära rääkida. Oma probleemid peab igaüks ise lahendama. Aga selleks, et inimene lahenduseni jõuaks, on hea, kui keegi ta ära kuulab ja veidi suunab.
Sügavas depressioonis suitsiidimõtetega inimesel ei ole iseendaga hakkama saamiseks piisavalt jõudu. Vestluse käigus saab talle jõudu ja eneseusku juurde anda.” Avo-Rein Tereping kinnitab, et telfori puhul on kõige tähtsamad kuulamisoskus ja empaatiavõime. Helistaja peab tundma, et inimene, kes teda kuulab, ei asu piltlikult öeldes kuskil jõe teisel kaldal, vaid temaga samas paadis. Kuulaja peab oskama end teise inimese olukorda panna, et tunda sama, mida tunneb helistaja. See kõik on õpitav ja seda kõike telforitele ka õpetatakse.
Usaldustelefon ei kao kuhugi
Kas praegusel ajal, mil inimesed oma probleeme blogides, portaalides ja muudes sotsiaalvõrgustikes välja elavad, on usaldustelefonil enam kohta, arutleb Enno Selirand ning ütleb veendunult, et on. „Arvan, et oma hingemuresid inimesed internetile usaldada ei taha. Internet on selleks liiga pealiskaudne, pealegi jääb interneti avarustesse kõik alles, ka siis, kui probleem on ammu lahendatud.” Psühholoogiline nõustamisteenus ei ole tema sõnul Eestis eriti populaarne seepärast, et nõustamiskeskusse minek eeldab probleemi tunnistamist. Sageli ongi inimese suurim probleem tahtmatus oma probleemi tunnistada. Usaldustelefoni suur eelis on anonüümsus ja turvalisus. Helistaja alustab sageli oma juttu sõnadega, et minu sõbral on selline mure, lõpuks selgub, et ta räägib endast. Tänu sellele, et helistajal on võimalus jääda anonüümseks, julgevad helistada ka mehed, kes isegi väga raskes olukorras naljalt nõu ja abi küsima ei lähe.
Ka psühhiaater Ülle Saar kinnitab, et inimesed on kõikidel aegadel ärakuulajat ja mõistjat vajanud, ning usub, et vajadus hingeabi järele läheb iga aastaga suuremaks, mitte väiksemaks.
Küll aga peab usaldustelefon kommunikatsioonitehnika arenguga kaasas käima. Lauatelefonide aeg on ilmselgelt ümber, usub Enno Selirand, kelle hinnangul ei ole ka Skype’i keskkonnas nõustamine parim lahendus. „Usaldustelefon peab jääma sisult intiimseks ja hoolivaks, kuid talle tuleb leida tänapäevane tehniline vorm. Milline see täpselt on, näitab aeg.“
Tere!
Väga väärt päästerõngas neile paljudele, kes ei saa oma probleemidest rääkida sõbrale, tuttavale, elukaaslasele, emale, isale, vennale, õele, töökaaslasele, kolleegile jne. Ja neid on muljetavaldavalt palju. Stressi ja üksinduse leevendamiseks saab Õpetajate leht teha seda, et kohustab oma lugejaid klassi ees korduvalt tahvlile kirjutama see telefoninumber, mille kaudu saab abivajaja asjaliku kontakti anonüümselt spetsialistiga, kes saab oluliselt leevendada helistaja probleemi ja nõuannetega, kuhu võiks pöörduda, kui selleks ta näeb vajadust. Koolikeskkonnas on õpetajal olenemata oma funktsioonist ja erialast kohustus vastutuse võtmine järeltuleva põlvkonna aitamises leida neile oma probleemidele lahendust.
Lugupidamisega
Andrus Lipand MD