Uus rahajagamise kord seab ohtu õpilaste arengu

14. dets. 2012 Eve Kikas TLÜ professor - 2 kommentaari

Viimasel ajal on kirjutatud tugiteenuse spetsialistide rahastamisega seotud küsimustest, kuid sisuliselt pole muudatusi seaduses põhjendatud. Keskendun küsimusele, miks oleks õigem pingutada selles suunas, et esmatasandi tugiteenused oleksid koolis iga päev kättesaadavad.

Oht õpilaste igakülgse arengu toetamisele

Seaduse tasandil on praegune seis Eesti ajaloo parim, see on kooskõlas nii uuemate suundumustega hariduslike erivajadustega (HEV) õpilaste arengu toetamisel kui ka nüüdisaegsete teadmistega õpilaste arengust ja õppimisest. Koolis on võimalik luua meeskondi, kes toetavad HEV-õpilasi nende arengus. Keerukamatel juhtudel saab pöörduda õppenõustamiskeskustesse. Praxise uuring „Õppenõustamisteenustega rahulolu ja nende kättesaadavus” (2011, vt http://www.praxis.ee/index.php?id=887) näitas, et eelkõige ei olda rahul sellega, et psühholooge on koolides vähe. Seega jagub probleeme ka praegu.

Seadust plaanitakse muuta nii, et tugispetsialistide töölevõtmise ja nende tegevuse üle hakkavad otsustama (seega ka vastutama) direktorid. Sellega loodetakse muuta õpetajate ja tugispetsialistide töö rahastamine läbipaistvamaks. Läbipaistvus on tervitatav, aga kas varasema ähmase olukorra muutmine plaanitavas suunas aitab toetada õpilaste arengut ja õpetajate tööd või, vastupidi, on oht, et õpilaste vajadusi õigel ajal ei märgata ning õpetajate töökoormus suureneb.

Kui praegu on kehtestatud ühine koolitöötajate miinimumkoosseis, siis uues versioonis „kinnitatakse koosseis direktori ettepanekul”. Uues versioonis on endiselt sätestatud kooli kohustused hariduslike erivajadustega (HEV) õpilaste arengu toetamisel ning on kirjas, et „õpilasele tagatakse vähemalt eripedagoogi, psühholoogi ja sotsiaalpedagoogi (tugispetsialisti) teenus”. Mida aga tähendab teenuse tagamine? See ei pea olema pidev, vaid vajaduspõhine. Kes otsustab vajaduse, kas direktor? Kuidas ta oskab vajadust hinnata?

Põhjused, miks olukorda muuta tahetakse, on selgelt majanduslikud, kuid kas see on mõistlik. Kuigi rõhutatakse, et koolis toetatakse õpilaste igakülgset arengut, tahetakse seadustada olukord, kus riik toetab vaid õpetamist. Või teise võimalusena – õpetajatele lisatakse uusi kohustusi, muutes nende töö veelgi komplitseeritumaks.

Õpilaste probleemide põhjusi on raske kindlaks teha

Lapse arengut mõjutavad mitmed tegurid, millele probleemi ilmnemisel mõelda tuleb. On elementaarne tõde, et mida varasemas staadiumis probleem avastatakse, seda kergem (mitte kerge!) on last aidata. Esiteks pole probleem siis veel terav, samuti on lihtsam (mitte lihtne!) leida peamine põhjus, mis on probleemi taga.

Väliselt kergete probleemide tõsidust suudavad hinnata ainult inimesed, kes laste arengu iseärasusi väga hästi tunnevad. Ning kindlasti mitte kiiresti, vaid pärast vajalikke uuringuid.

Põhikooli lõpuks on probleemid kuhjunud, algpõhjuseni jõuda ja vastavalt ka abistada on noort siis keeruline. Ühesugusel käitumisel võivad olla erinevad põhjused ja eesmärgid, mida välisel vaatlemisel ei saa eristada. Nt kirjeldab õpetaja seitsmenda klassi õpilase käitumist: „Ei suuda püsida paigal, jalutab klassis ringi. Vahel alustab ülesande täitmist, aga niipea kui see osutub keeruliseks, siis tähelepanu hajub ja huvi kaob. Segab kaasõpilasi, ropendab ja saadab kõiki pikalt.” Õpetajad kalduvad arvama, et tegemist on hüperaktiivse tähelepanupuudulikkusega õpilasega. Selle õpilase põhiprobleemid võivad olla aga ka mujal – nt raskused materjali mõistmisel (puudulikud teadmised, madalad võimed), halvad suhted klassikaaslastega jm. Probleemipuntra lahtiharutamine, põhjuste selgitamine on aeganõudev ja häid psühholoogiateadmisi eeldav töö. Selleks ei piisa paarist kohtumisest tugispetsialistidega kauges keskuses, vaja on pikaajalist tööd kohapeal.

Meie uuringute tulemused on näidanud, et õpetajate teadmised HEV-õpilaste probleemide märkamisest ja abistamisest ei ole head. Näiteks uuringu „Eesti põhikooli efektiivsus” (juht Aaro Toomela; vt http://www.hm.ee/index.php?048181, 2008. a; www.tartu.ee/tahta/webfm_send/77) tulemusena tõdeti, et õpetajad pole kompetentsed hindama õpilaste arengupotentsiaali. Oma uuemates uuringutes oleme leidnud, et paljudel õpetajatel puuduvad elementaarsed teadmised HEV-õpilaste probleemide avaldumisest. Need tulemused viitavad puudustele õpetajate koolitamisel, samuti vajadusele omada koolis iga päev psühholoogi, kes probleemide kerkimisel on suuteline neid igakülgselt interpreteerima.

Kahtlen, kas direktorid suudavad probleemi selle algses etapis märgata ning „teenuse tagamine” võib kujuneda tulekahjude kustutamiseks. Õpetajad jäävad aga töös HEV-õpilastega üksi, võivad olukordi pealispindselt interpreteerida ning aidata kaasa probleemide süvenemisele.

Üheksa korda mõõda

Arutelud teemal, kas koolipsühholoog peaks töötama koolis või keskuses, missugune on tema tegevusvaldkond, on ammused. Lahendused on seotud majandusvõimaluste, õppekava nõuete, õpetajate ja psühholoogide hariduse iseärasustega. Praegused seadusandlikud võimalused koos nõudega, et esimese tasandi abi oleks kättesaadav igas koolis, annavad hea platvormi liikumaks edasi selles suunas, et toetatakse tõesti kõiki HEV-õpilasi sobivaimal viisil. Need viisid võivad Eesti eri kohtades erineda. Kuna muudatused on teoksil, on õige aeg veel kord maha istuda ja sisuliselt mõelda, missugused oleksid parimad variandid. Ehk siis: üheksa korda mõõda, üks kord lõika.