Aidi Vallik: Haritud meestega maal poleks pruudipõuda
Hiljuti rahvaloenduse materjalide põhjal meie maakondades ilmsiks tulnud pruudipõua fakt on juba põhjustanud mitmeid huvitavaid meediaarutelusid ja -kommentaare. Arusaadavalt on tegemist tuleviku-Eesti palet oluliselt mõjutava ilminguga ja sellepärast tahaksin loota, et sellesse ei suhtuta kui kurioosumisse, mis oma uudisväärtuse nädala möödudes minetab. Kujunenud olukord vajab väga tõsist ja perspektiivitundelist analüüsi, järeldusi ja ka tegusid – et mitte tiksuda aegpommina meie rahvastiku- ja regionaalpoliitika rinnal.
Maakondade pruudipõua kõige esmase ja ilmsema põhjusena on aruteludes ja kommentaarides välja toodud, et noored naised on kõrgema haridustasemega (ongi, meie ülikoolilõpetajate sooline suhtarv on umbes kaks ühele tüdrukute kasuks) ning siirduvad pärast õpingute lõppu suurematesse linnadesse, et haridustasemele vastavat või tasuvamat tööd (mida maal naistele väga ei ole) või oma ootustele vastavat elukaaslast leida (loomulikult, sest otsitakse ikka pigem sarnaste huvide, väärtushinnangute ja haridustasemega inimest), samal ajal kui nende endised klassivennad kodukohta maha lihttöödele jäävad.
See lühike olukorrakirjeldus hõlmab kaht puhthariduslikku ja üht regionaalpoliitilist või sotsiaalset probleemi, mille lahendamine oleks ka pruudipõua lahendamise võti. Aga nagu kõik rahvastikuprobleemid, nii pole muidugi ka need kolm kiiresti ja kergesti lahendatavad. Näiteks noortele haritud naistele sobivate töökohtade probleem maal. Palju neid kooliõpetajateks või vallaametnikeks ikka tuleb, riigi peenikese palga peale.
Kuid maailm muutub. Edenev internetistumine teeb üha rohkematel kõrgharidust eeldavatel töökohtadel võimalikuks kaugtöö, seda nii naistele kui ka meestele. Juba praegu on palju moodsaid ja mitte nii moodsaid ameteid, kus palk teenitakse välja lihtsalt tööd tehes, mitte tööl käies. On üsna usutav, et 15–20 aasta pärast tehakse juba enamiku kontorite, asutuste ja büroode töö ära pisikestes eraldi asuvates kodukabinettides. Ja see tähendab, et suure osa noorte naiste jaoks ei ole enam põhjust töö pärast maale tulemata jätta.
Põhjus tulemata jätmiseks hakkab aga olema see, et maal ei nähta perspektiivi elukaaslase leidmiseks ja sotsiaalseks suhtluseks. Kõrgharidusega ja eneseteadlik noor naine ei näe enda jaoks rahuldavat tulevikku põhi- või kutseharidusega jäänud ning sügavamate huvideta meesterahva kõrval. Ta on ülikoolis näinud teistsuguseid eksemplare. Ka uuringutulemused on näidanud, et naisterahvad eelistavad endaga võrdse haridusega või haritumat partnerit, kuid noormehed muide endaga võrdse või madalama haridusega naist.
Nii et ma ei nõustu ses osas Jaak Aaviksooga, kes „Reporteritunnis” leidis, et poiste haridustasemel pole pruudipõua tekkimisel erilist rolli, ja nägi põhiprobleemina just naistele sobivate töökohtade vaegust. Töökohtade probleem laheneb kaugtöö levimisega iseenesest, aga kui me poiste haridusega midagi ette võtma ei hakka, siis maal meeste ja naiste hariduslik erinevus jääb ja saabki määravaks.
Minu meelest annab kogu puhkenud diskussioon pruudipõua ümber meile uuesti võimaluse arutada täie tõsidusega, kas õhtumaine koolisüsteem ikka peab olema selline poistevaenulik puutumatu lehm. Poisid ei ole ju a priori tütarlastest vaimselt vähem võimekad ega lapse loomuliku enesearendamissoovita. Küll on poiste arengus iseärasusi, mida haridussüsteem ega koolikeskkond senini ilmselt erinevatel põhjustel ei arvesta. Ja siis juhtubki meie poistega koolitee jooksul midagi sellist, et nad minetavad huvi hariduse jätkamise või lõpetamise vastu. Hariduslike eduelamuste puudumisel rakendatakse mõistetavalt oma vaimne ja füüsiline ressurss mujale, kus on lihtsam tunnustust kogeda.
Ka meil Eestis läbiviidud uuringud on veenvalt näidanud tüdrukute ja poiste koolivalmiduse ja edasijõudmise erinevusi. Ma olen päris kindel, et isegi vastavaid õppemetoodilisi erinevusi on maailmas uuritud ja järeldusi tehtud, kuid kõigest sellest hoolimata tallab valge inimene hariduses ikka seda tuntud vana rada, millel püsimiseks tüdrukutel on eelised.
Teadagi on haridus inertne ja aeglane masinavärk. Sinna hammasrataste vahele midagi toppida on riskantne, sest hariduseksperimentide kõiki võimalikke vilju saab maitsta ja hinnata alles ohtlikult pika ajaperioodi pärast. Vahepealse viieteistkümne kuni kahekümne aasta jooksul jõuab eksperiment mõjutada aga kümnete tuhandete noorte inimeste elu ja kujunemist.
Kuid võib-olla ikkagi tasub püüda midagi poiste arengu ja hariduse heaks teha, ettevaatlikult ja ilma väga radikaalsete otsusteta? Poiste koolikohustus tüdrukute omast aasta hilisemaks viia? Rakendada klasside koostamisel teatud teisi põhimõtteid? Kasutada poistega teistmoodi metoodikaid? Midagi?
Saan aru küll, et probleemid ja suundumused poiste hariduses on pea kogu arenenud maailmas samad, kuid kui suurtes riikides pole põhjust karta neist tulenevaid demograafilisi ja regionaalpoliitilisi ohte, siis väga me nende teiste riikide järgi oma samme seada ju ei saa. Pruudipõud ei ole meil ju isegi enam pelgalt risk, vaid juba olemasolev ning rahvaloendusel ilmsiks tulnud fakt, ning see fakt hakkab nagu veerev lumepall üha enam halvendama vastavate piirkondade demograafilist olukorda.
Kui küladest ja väikelinnadest kaovad noored naised, siis neis ei looda perekondi, neis ei sünni lapsi ega lapselapsi, sellega vastavuses suletakse koolid ja lasteaiad, kahaneb kogu infrastruktuur, rääkimata vananeva elanikkonna entusiasmist ja ettevõtlikkusest. Pole ju enam, kelle pärast pingutada. Lõpuks istubki lagunevas majas vana lesknaine oma keskealise vallalise põhiharidusega pojaga, kes oma üksindust, kibestumist ja elu mõttetust hundijalaveega alla püüab uhta.
[…] reedel ilmus Õpetajate Lehes ka mu pruudipõua-arvamuslugu ära. Selle avaldamine kahjuks viibis, tegelikult oleks see pidanud ilmuma juba nädal varem. Aga […]
Tänan huvitava mõtteavalduse eest! Minu arvates on hea, et ulatuslikke sotsiaalseid trende märgatakse ja avalikult arutatakse. Siiski ootaks, et rohkem toodaks välja teadusuuringutes kinnitust leidnud fakte, mille põhjalt oleks võimalik sisuline arutelu.
Näiteks:
Viimasest Norra pedagoogikaalasest teadusajakirjast (“Norsk Pedagogisk Tidsskrift. Forum for pedagogikk og fagdidaktikk” 2012/6), mille keskmes olid just soouuringud Põhjamaades, lugesin muuhulgas ka huvitavat artiklit poiste ja tüdrukute erinevusest PISA testide lugemisosa kohta. Astrid Roe ja Wenche Vagle (mõlemad on Oslo Ülikooli teadlased) uurisid PISA lugemistestide tulemusi kaheksandates klassides lähtudes sooperspektiivist. Oma uuringute aluseks võtsid nad testid 2007 kuni 2011 aastani. Mõjus kvantitatiivne uuring näitab, et tüdrukud saavad testides selgelt paremaid tulemusi kui poisid, aga variatsioonid on märkimisväärsed erinevate ülesannete ja tekstide lahendamise võrdluses. Muuhulgas selgub uuringust, et poiste tulemused olid palju paremad, kui ülesanded ja tekstid olid neile HUVITAVAD või VAJALIKUD (tüdrukute tulemustele oli selle faktori mõju palju tühisem).
Oleks väga huvitav näha ka Eestis samasuguseid põhjalikke analüüse, mis niisama arutamise ja seletamise kõrvale tooks rohkem fakte, mille põhjalt oleks võimalik sisulisi muudatusi motiveerida. Liiga palju on Eestis niisama (kohvikoore pealt?) arvamist ja seda ka haridusvaldkonnas. Tegemist on väga komplekssete küsimustega ja neid põlveotsas lahendama hakates võime sattuda ainult ussisohu.