Andineemel, karude ja kitsedega

18. jaan. 2013 Ene Pajula - 1 Kommentaar

Mart Almers elab Lahemaal Andineeme külas ning õpetab Loksa ja Kuusalu gümnaasiumi ning Vihasoo lasteaia-algkooli poistele tööõpetust.

Mart Almers ei ole sünnipärane Lahemaa elanik, vaid on sündinud, kasvanud ja koolis käinud Tallinnas, täpsemalt Mustamäel. Õppinud Tallinna pedagoogilises instituudis tööõpetuse ja üldtehniliste distsipliinide õpetajaks. Suunatud Salla 8-klassilisse kooli, õpetanud seejärel kaheksa aastat Tallinna 10. keskkoolis. Siis algas laulev revolutsioon, piirid läksid lahti ja nii nagu paljud eestlased, suundusid ka tööõpetuse õpetajad ekskursioonile Soome käsitöökooli.

„See oli armastus esimesest pilgust,” ütleb Mart. „Olime umbes tund aega kohal olnud, kui olin juba jõudnud direktorile avalduse esitada, et soovin seal koolis ennast täiendada. Avaldus rahuldati ja ma saingi seal aasta aega puunikerdust õppida.”

Soomest tagasi, seisis ta mitmesuguste kokkusattumuste tõttu elu ristteel. Tallinnasse ei olnud tahtmist jääda, nii suundus ta hõredama asustusega paika, endisesse kalurikülla. Kohendas elamiseks vana rannakalurile kuulunud palkmaja, mis asub merest umbes 200 meetri kaugusel ja mida varjab meretuulte eest metsatukk. Praeguseks on ta Andineemel elanud ja sealsetes koolides õpetanud kakskümmend aastat.

Kellele kuulub mesi?

Kuidas on 21. sajandil elada sellises kohas, kuhu Tallinnast isegi liinibuss ei käi? „Liinibuss eksisteerib,” ütleb Mart. „Tõsi küll, külanimega peatust ei ole,” möönab ta. Sest buss sõidab mööda maanteed, mis jääb külapiiridest kaugele.

Kolga lahe äärde jääv Andineeme küla ei asu tegelikult karulaanes. Ometi naudivad siinsed püsielanikud, keda kirjade järgi on 20, siin aasta ringi elu, millest suuremas osas maailmast võib ainult unistada.

„Kuulsin akna tagant õuest veidrat põntsumist,” räägib Mart. „Kell oli umbes neli öösel. Meie hundikoer Kessu, kelle nimi passi järgi on Geiša, magas majas õiglase und. Väljas oleks ta lärmi löönud. Võtsin taskulambi, pistsin pea aknast välja … ja mis ma nägin – karu veeretas aiast välja ühte mu kolmest mesitarust. Karjatasin, et minu mesi. Selle peale ehmatas mõmmik ära ja põgenes lepa otsa. Aga ta tüdines varsti ja siis võisin jälgida, kuidas ta silmad aeglaselt allapoole laskuvad – lõpuks kadus mu silmist. Tundus, et oli noor karu. Ma ei tea veel, kas mesilasema jäi selle põntsutamise peale ellu, aga kui ei jäänud, olen tervest perest ilma,” võtab Mart kogu seiga rahulikult kokku.

Kõnealune mesikäpp ei olnud Mardi aias esimene. Neid on tema tarude kallal ennegi käinud. Üks neist oli kiibistatud, mis tähendab, et tal oli samasugune „kõrvarõngas”, nagu on lehmadel või lammastel ja mis omakorda tähendas, et ta oli tõenäoliselt üles kasvanud Nigula loomade turvakodus.

Lääne-Euroopa turistid on nõus karude nägemise eest vabas looduses päris palju maksma. Andineeme külas tuleb nuputada, kuidas karudega kohtumist vältida. Mardi naabrimehe aias käis üks mõmmik rõõmsalt ploome söömas. Teda ei takistanud eriti miski, elektrikarjuse peale ainult turtsatas. Siis pani naabrimees posti otsa liikumisanduriga ühendatud raadio, mis hakkab mängima, kui keegi läheneb. Kui helid on kogu aeg samad, harjuvad loomad ära ja ei karda enam, aga raadiost tuleb iga kord isemoodi häält, seal räägitakse ja lauldakse … See teeb elukad ettevaatlikuks ja siis nad niisama lihtsalt ei tule.

Kord, kui Mart õhtupimedas koju sõitis, sattus karu tema ette teele: „Jooksis valgusvihus nagu jänes. Sõitsin järel ja vaatasin spidomeetrilt, kui kiiresti ta jaksab – 60 km tunnis tuli ära. Mõtlesin omaette, et jooksujalu ei tahaks sattuda karu eest põgenema. Siis pidin kahjuks kurvi võtma, aga karu pani otse läbi võsa, nii see seiklus meil lõppes. Karu tundub olevat üks kohmakas päntajalg, aga ta on väle, kusjuures ronib puu otsa sama kiiresti, kui jookseb siledal maal,” arutleb Mart.

Mart on aastaid loodust pildistanud. Kas ta on ka mõne karu pildi peale saanud? „Ei. Kahjuks mitte.” Karuga on ta kohtunud enamasti pimedas. Mõne korra on ta mesikäpaga siiski ka päevavalgel kokku saanud. Kord läks ta naabrimehega koos mere äärde paati parandama ja karu istus tee peal ees. Naabrimees jäi loomale silma peal hoidma, Mart läks koju fotoaparaadi järele. Kui tagasi tuli, oli elukas lahkunud. Teisel korral kappas mõmmik tema ees kõrges rohus, nii et kõrvad ja turi kerkisid regulaarselt heina seest välja – kahjuks käis see liiga kiiresti, et aparaati fookustada. Nii ta polegi ühtegi päntajalga pildi peale saanud. Aga kes teab, see võib veel juhtuda.

18Almers3

Karvased ja sarvilised

Ühel päeval sõitis Mart mööda külavaheteed ja temast paremal tee veeres seisis kolm kitse. „Vöötrada seal just ei olnud,” meenutab Mart, „aga ma mõtlesin, et parema käe reegli järgi on neil eesõigus, ja jätsin auto seisma. Nad astusid väärikalt üle tee. Igaks juhuks ootasin veel hetke, sest olin kuulnud, et sageli on mõni loomadest maha jäänud. Ja oligi! Kui neljas ka üle tee jõudis, siis hakkasin uuesti sõitma.”

Kitsedega on tervel Mardi perel sõbralikud suhted. „Lumistel talvedel käivad nad maja juures magamas. Ei oskagi öelda, kas nad tunnevad ennast seal julgemalt või on maja ümbert lund roogitud ja nad suudavad endale kergemini magamisaseme kraapida,” arutleb Mart. Kord õhtuhämaras vaatasid nad toast, kuidas kitsed kihutasid ümber maja nurga. Miski oli neid hirmutanud. Vaatasid siis teisele poole maja – seal luusis ilves. Mart ütleb, et tema meelest ilveste inimpelglikkus küll tõele ei vasta. „Kord nägin, kuidas üks sirutas end päise päeva ajal kivi peale välja nagu laisk kass ikka ja tundis ennast päikese käes mõnusalt,” kirjeldab Mart kohtumist väidetavalt ohtliku elukaga.

Mis loomi siinkandis veel kohtab? „Lihtsam oleks öelda, milliseid siin ei kohta,” ütleb Mart. „Aga tõesti, siile ja jäneseid ei ole praegu palju. Kuid sarvilised tulevad peaaegu et tuppa,” meenutab Mart juhtumit, kus pere jõi paari külalisega elutoas kohvi ja tuppa langes äkki mingi vari. Esimese hooga ei saanud keegi aru, mille või kellega tegu, aga kui täpsemalt vaatama hakati, siis selgus, et põder oli oma koonu vastu aknaklaasi pressinud. Vaatas sisse ja küllap oli tal tahtmine kohviseltskonnaga ühineda. Ka metssigu on palju, nende pärast tuli kartulikasvatamine ära lõpetada: „Tore küll, kui sead sinu eest kartuli üles võtavad, aga sellest rõõmust jäi lõpuks ikka väheks.”

Kuidas on loomadega nii õlg õla kõrval elada? Kas nad ohtlikud ei ole, inimest ründama ei kipu? „Ei, mina küll ei tea,” meenutab Mart. Kui välja arvata see nugis, kelle ma küülikupuurist välja tirisin, see lõi mulle küll hambad kätte.” Ja tõesti, kui ta kellegi peale tõsiselt pahane on, siis need on nugised: „Mul olid faasanid, aga nugised murdsid kakskümmend lindu kahe nädalavahetusega – ju neil oli vaja pidusööki millegi tähistamiseks!” Nagu sead lõpetasid kartulikasvatuse, nii lõpetasid nugised faasanikasvatuse.

Aga muidu saavad nad hakkama. „Kord käisime jälle mere ääres ja sattusime seakarjale, kes nosis tamme all tõrusid. Plaksutasime käsi ja saime karja liikvele, aga nad ei läinud kaugemale kui järgmise tammeni ja sõid seal rahus edasi. Mitte ei kippunud meid ründama.”

Aga hundid? Kas hunte ka on? „Meil on siin teadaolevalt kolm hunti,” räägib Mart. „Ühel talvehommikul avastasime naabri värava eest mahamurtud kitse. Kui õhtupoolikul tagasi tulin, polnud alles muud kui natuke verist lund. Hundid on ikka tõelised sanitarid. Kõik oli viimseni nahka pandud. Otsisime ümbruskonnast, et äkki on kuskile midagi maha jäänud, pea või mõni luu, aga ei leidnud tõesti muud kui natuke verist lund, kõik muu oli looduse igavesse ringlusse läinud!”

 

Rahu ja vaikus

Kogu eelneva jutu taustal võib tunduda uskumatu, et Mart Almersil, tema abikaasal ning poegadel Juhanil ja Andresel võiks olla veel mingi elu väljaspool suhtlemist metsaelukatega.

Mardi põhitöökoht on Loksa gümnaasiumis, aga kuna koormus ei tule täis, peab ta õpetama veel kahes koolis. Poiste tööõpetuse tundide ettevalmistamine on aja- ning töömahukas ja elukorraldus kolme kooli vahel on omaette number. Liiklemine on seal igatpidi keeruline, kuigi Mart tunnustab Kuusalu vallavalitsust – teed on enamasti korralikult lahti aetud, lumevangi on ta ainult kolmel korral jäänud. Hommikuti viib ta abikaasa autoga tööle ja poja kooli, tagasi saavad mõlemad sageli koolibussiga. Mart tunnustab ka Eesti Energiat, sest elektrikatkestused on jäänud harvemaks. Et perele internetiühendust kindlustada, selleks ehitas ta kahekümnemeetrise personaalse masti. Digitelevisioon tuleb otse üle merelahe nii hästi, et pilt oli ees enne, kui juhtmed ühendatud said. Naabrimees toodab endale ise elektrit ka, aga see nõuab investeeringuid, mida õpetaja palk eriti ei võimalda. „Kui sel aastal palgatõusu saame,” naerab Mart, „küll ma siis võtan selle asja ka käsile.”

Aga isegi kui talle pakutaks palju paremaid elu- ja töötingimusi, ei vahetaks ta elukohta. Ka tema pere mitte. Abikaasa töötab Kiiul Remedia alkoholitööstuse laboratooriumi juhatajana, poeg Juhan õpib Tartu ülikoolis, poeg Andres Kuusalu gümnaasiumis. Juhanile meeldib ülikoolis, aga talle ei meeldi, et Tartus pole merd. Kui oled terve elu harjunud õhtul uinuma ja hommikul ärkama merekohina saatel, siis oled ilma selleta kui vaenelaps.

„Sellist rahu ja vaikust ei saa linnas ühegi raha eest!” arvab Mart. „Ja öist tähesära ka mitte!”

18Almers4


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Andineemel, karude ja kitsedega”

  1. Kertu ütleb:

    Väga armas lugu!

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!