Euroliidu südamest Põlvamaale tagasi

18. jaan. 2013 Sirje Pärismaa - Kommenteeri artiklit

Põlvamaa Vastse-Kuuste kooli ajaloo ja inglise keele õpetaja Siiri Hommik ei saanudki uue aasta esimesel koolipäeval kohe täie rauaga tulistada, vaid pidi jagama lastele ja kolleegidele muljeid oma tööaastast Brüsselis.

Täpselt aasta tagasi saabus Siiri Hommik koos oma kolleegi Dagny Feigenbaumiga euroliidu südamesse, seljataga hulk ingliskeelseid teste ja töövestlus ning hinges valmisolek hakata õpetajaks Euroopa Komisjoni töötajate lasteaias. Värbajail oli „ununenud” teavitada eestlannasid aga pisiasjast, et lasteaed on prantsuskeelne.

„Me ei vallanud sõnagi prantsuse keelt,” tunnistab kahekordse kõrgharidusega Hommik. „Kuigi bürokraatiat on palju, pole seal asjad ikkagi piisavalt koordineeritud. Lasteaia ülemused ei teadnudki algul, mida meiega peale hakata. Keelekursus algas ju alles märtsist. Nii me siis esimesed kaks kuud olimegi vaatlejad, rühma juures kolmandaks kasvatajaks.”

Prantsuse keelt õpiti hiljem kaks korda nädalas. Algul oli ikka väga raske, kuid kahe kuuga sai keel nii palju selgeks, et kolme-nelja-aastastega lävimiseks piisas. Hiljem töö käigus täienesid oskused veelgi ja nüüd peab Hommik plaani veel edasi õppida.

Enamik lapsi oligi pandud prantsuskeelsesse lasteaeda selleks, et nad omandaksid emakeele kõrval veel ühe keele. Tihti räägiti kodus kahte keelt, sest vanemad olid eri rahvusest, seega saadeti laps lasteaeda juba kolmandat keelt selgeks saama.

„Mõnele lapsevanemale ei meeldinudki algul, et meie ei räägi puhast prantsuse keelt,” räägib Hommik. „Kuid suuremat numbrit sellest siiski ei tehtud. Laste omavahelises suhtluses edeneb keelekümblus ju kõige paremini. Vaatasime imestusega, kuidas üks kolmeaastane poiss rääkis kolmes keeles. Ema oli tal inglane, isa horvaat, nad olid elanud Itaalias ja sealt pärines itaalia keele oskus. Meilt sai laps juurde veel prantsuse keele.”

Hommik puutus kokku ka paari eesti lapsega. Üks oli segaperest ja rääkis emaga eesti keelt. Kui Hommik üritas temaga prantsuse keelt rääkida, vastas laps talle ikkagi eesti keeles.

Igaüks on isiksus

Eesti ja Brüsseli lasteaia suurim erinevus on, et meil on laste aeg ja päevad rohkem organiseeritud. Lapsi valmistatakse kooliminekuks põhjalikumalt ette. Brüsselis pööratakse enam tähelepanu individuaalsusele.

„Iga laps on indiviid ja teeb seda, mis parajasti meeldib,” räägib Hommik. Muidugi on ka kohustuslikke asju, nagu igahommikune vestlusring, kus räägitakse eelmisest päevast, ühine laulukeste laulmine, raamatute lugemine.

Kuigi Hommiku hoolealused olid kolme- ja nelja-aastased, kasutasid paljud veel mähkmeid. Vanemad leidsid, et kui laps pole valmis potil käima, ei pea teda sundima. Hommiku kaaskasvataja oli pärit Itaaliast, tal lõi temperament vahel üle pea ja tema ütles, et lapsed peavad potil käima. Aga leidus vanemaid, kes kartsid kodusõda ega olnud sellega nõus.

Üldiselt aga tegid vanemad kasvatajatega koostööd ja olid toetavad. Igal hommikul ja õhtul suheldi omavahel ning anti üksteisele tagasisidet lapse kohta.

Lasteaias on ametis sotsiaalpedagoog, kes oskab nõu anda, kui peaks probleeme tekkima. Näiteks ei tahtnud üks laps lõuna ajal magama minna ega olnud nõus ka vaikselt lebama, vaid jooksis voodist minema. Lapse vanemad arvasid aga, et teised peaksid sel ajal temaga mängima. Probleemi proovis lahendada sotsiaalpedagoog. Kui ta aga nägi, et tegu on „raskete” vanematega, loobus ta üritamast.

Iga päev käis enamik kasvatajaid lastega õues. Korra kuus olid ekskursioonid − muuseumi, parki, käidi basseinis ujumas. Lapsi viidi ka ateljeedesse, kus kunstnikud andsid neile kunstitunde.

Laste toidulaud oli väga tervislik. Palju pakuti puuvilju. Mahla asemel joodi vett. Lõunaks oli kolmekäiguline söök nagu restoranis: supp või salat, praad (tihti kala), magustoiduks puuviljad.

„Sõime sama sööki, oli väga maitsev,” räägib Hommik. Allergikutele olid eraldi toidud.

Laste lemmikbrändid olid sealgi samad mis meil: Hello Kitty, Cars. Aga lasteaias polnud lubatud meilgi väga populaarseid Disney puslesid kasutada − et ei piiraks lapse fantaasiat. Värvimisraamatute asemel eelistati ette anda tühi paber, värvid ja pintsel.

Jõudis streikidagi

Nagu teistelgi Euroopa Komisjoni töötajail, sõltub ka lasteaiatöötajate palk palgaastmest ja kvalifikatsioonist. Hommik sai kuus kätte üle kahe tuhande euro. Kuigi üürid on kopsakad, elab sellega kenasti ära, kui ei osta kaupu südalinna kallitest poodidest ja üürid korteri mitme peale.

Euroopa Komisjon maksab ka toetusi: kõigepealt sisseelamistoetust kahe kuu palga ulatuses, et saaksid osta mööblit jms, seejärel saad veel 120 päeva toetust. Kel on pere kaasas, saab lisaraha.

„Komisjon toetab oma töötajaid heldelt, aga jõudsime juba ka kärbete vastu streikida, kuigi see tundus meile väga veider,” muigab Hommik.

Veidrikuks on teda pidanud mõnedki tuttavad, kes ei jõua ära imestada, miks ta nii suure palga pealt Eestisse tagasi tuli.

„See oli tore seiklus, muidugi oleksin võinud kauemaks jääda, aga siinne töö annab mulle emotsionaalselt hoopis rohkem,” lausub Hommik. „Raha ei kaalu seda üles. Olen kümnendat aastat Vastse-Kuuste koolis. Mul on toredad kolleegid, arusaav juhtkond, meil on palju huvitavaid rahvusvahelisi projekte. Kogukond on tore. Mis mul ikka arvata palga suurusest või väiksusest! Las ametnikud, minister ja ministeerium tegelevad sellega. Mina olen oma ala spetsialist. Mulle meeldib lapsi õpetada.”


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!