Kandlemäng teeb meele rõõmsaks

26. jaan. 2013 - Kommenteeri artiklit

Tallinna ühisgümnaasiumi kandleansambel Viisikerad tähistas eelmise aasta detsembris juba 30. aastapäeva. „Oleme Eestis üks väheseid klaverivabrikus valmistatud rahvakanneldel mängivaid ansambleid. Ise ka imestan, et nii kaua vastu oleme pidanud,” lausus ansambli asutaja ja juht Helgo-Mall Tepomes.

Viisikerade koosseisu, mis alustas tegutsemist 1982. aastal, on kuulunud õpilasi nii Tallinna kui ka Harjumaa koolidest, samuti mudilaste muusikakooli Musamari ridadest. Juubelikontserdil musitseeris koos rohkem kui kolmkümmend kandle­mängijat. Alati rõõmsameelne õpetaja Helgo-Mall Tepomes on osanud kujundada toreda kollektiivi, kuhu tulevad hea meelega mängima ka vilistlased.

Õpetaja Tepomes andis aastapäeva tähistamisel põhjaliku ülevaate ansambli tekkest ja ajaloost, mis vaheldus videote vaatamise ja mõnusa kandlemuusikaga. Aeg-ajalt kostis saalist rõõmsaid äratundmishüüatusi ja naerupahvakuid.

Viisikerasid oli tulnud tervitama ja tänusõnu ütlema Els Roode, kooli vilistlane, Tallinna muusikakooli endine kandleõpetaja ning professionaalse kandlemängu rajaja Eestis. Esinesid ka kandleansambli vilistlased, teiste seas muusikaakadeemia lõpetanud Ella Maidre, keda võib pidada esimeseks kõrgharidusega kandlemängijaks Eestis.

Tallinna ühisgümnaasiumi direktor Mehis Pever tänas kooli kauaaegset õpetajat Helgo-Mall Tepomest südamega tehtud tulemusliku töö eest rahvamuusika traditsiooni hoidmisel koolis.

Kontserdile järgnenud koosviibimisel tunti rõõmu jällenägemisest − endiste aegade meenutamine tegi südamed soojaks. Vilistlaste sõnul ei ole Helgo-Mall aastatega üldse muutunud, vaid ikka sama energiline, sõbralik, julgustav ja toetav. Kõiki valdas tunne, nagu oleksid nad alles mõni nädal tagasi olnud õpetaja juures tunnis, ehkki viimasest kohtumisest on möödunud aastaid. Paljud nentisid, et võtavad endiselt vahel kandle kätte ja mängivad oma lõbuks. Nii mõnelgi sõrmitseb juba laps kannelt.

Kõige erilisem on tõenäoliselt Vatselite perekond, kelle kõik kolm last alustasid rahvakandle õpinguid õpetaja Helgo-Malle juures. Nüüdseks on kaks neist õppinud mängima ka kromaatilist kannelt ning lõpetanud Tallinna muusikakooli. Rõõmu teeb, et tähtsamatel esinemistel löövad nad senini kaasa.

Helgo-Mall, kuidas muusikaõpetus ja kannel sulle nii südamelähedaseks said?

Minu vanemad ja vanavanemad olid muusikaga seotud. Nii minu vanaisa Peeter Meos kui ka vanaonu on kandleid valmistanud, kaks neist on veel alles ning olid väljas ka juubelikontserdil näitusel. Isa Herbertil puudus küll muusikaharidus, aga ta oli ise õppinud mängima mitut pilli: viiulit, kitarri, mandoliini ja kannelt. Jälgisin tihti isa mängu ja näppisin vahel kannelt oma lõbuks. Hiljem oli meil kodus väike pereansambel: isa mängis viiulit, vennad akordionit ja mina klaverit. Kodumajale teise korruse ehitamise ajal jäi kannel aastateks kadunuks. Otsisin seda küll taga, kuid ajapikku see ununes.

Õppisin Maarja keskkoolis, kus laulsin kooris, tegelesin rahvatantsuga ja käisin muusikaõpetaja juures klaveritunnis. Pärast kooli lõpetamist käisime rahvatantsurühmaga Tallinnas esinemas. Kuulsin, et pedagoogilises instituudis on avatud muusikaharu, läbisin katsed ning minu erialaks sai laulmine ja muusika. Sinna alla kuulus ka klaveri-, akordioni-, viiuli- ja mandoliiniõpetus.

1966. aastal, viimasel kursusel õppides tulin tollasesse Tallinna 20. keskkooli praktikale, ja kuna koolis vajati parasjagu muusikaõpetajat, jäingi. Hiljem andsin ka akordioni- ja klaveritunde.

Millal hakkasid üht oma lemmikpilli, kannelt, õpetama?

See sai alguse 1982. aasta sügisel üsna juhuslikult. Olin just lapsepuhkuselt tulnud, indu ja tegutsemislusti täis ning hakkasin tunde andma ka algklassides. Juhuse tahtel tuli meie kooli kandlemeister Taavet Poska, kes oli Tartus õpetanud kandlemängu ning meisterdanud rahvakandleid. Ta oli üle 90 aasta vana ja otsis oma elutöö jätkajat samast koolist, kus oli õppinud ta tütar. Taavet Poska tutvustas oma metoodikat ning tõi kaasa oma pillid. Kuna olin kandlega juba lapsena kokku puutunud, pakkus see mulle huvi. Oktoobris hakkasidki mu esimesed kandlelapsed pisikestel Juku kanneldel harjutama. Hakkasin ka ise uuesti kandlemängu õppima, sest rahvakannelt võib mängida erinevalt. Tutvusin Els Roode kromaatilise pilli ja mängustiiliga ning võtsin osa Pärnu rahvamuusikakursustest. Hakkasin mängima Eesti rahvamuusika orkestrijuhtide orkestris saatekannelt, teen seda senini.

Taavet Poskalt saime kuus omatehtud kahekümne keelega Juku kannelt ja mõned rahvakandled, mis sarnanevad praeguste Estonia klaverivabriku kanneldega.

Alguses mängisime kannelt trilleriga, kuid peagi leidsin, et sõrmitsemine teeb kandle kõla kaunimaks. Samuti pidasin tähtsaks noodiõpetust ning võimalusel hakkasid õpilased ka solfedžotundides käima. Programmis lisandusid rahvamuusikale lisaks lihtsad etüüdid ja klassikalised lood.

1996. aastal alustas tööd Musamari kandleklass ning lapsevanemate initsiatiivil õnnestus Tallinna klaverivabrikust tellida kaheksa väikest Juku kannelt, mis olid sarnased Taavet Poska omadega.

Kuidas kandlemängu õpitakse?

Kõige nooremad õpilased on mul olnud viieaastased. Alguses vaatame, mis pill see kannel üldse on, ja õpime ära paar nooti. Kui lapsel on heliredel selge ja muusikaline kuulmine hea, pole võimatu ühe tunniga ka „Rongisõit” selgeks saada. Algajad saavad alati õppimiseks Juku kandled ning mängivad nendega kaks-kolm aastat. Kui lapsele kandlemäng sobib ja meeldib, muretsetakse talle juba suur rahvakannel, millega ta mängib muusikaklassi lõpuni välja. Õpilase mängutehnilisi oskusi kontrollitakse kaks korda aastas komisjoni ees. Muusikaklassis kestavad õpingud kuus aastat, lõpukavas nõutakse etüüdi, eesti rahvamuusikapala, maailmamuusikapala ja klassikapala.

Kandlemänguga alustavad paljud lapsed, kuid õpingute lõpuni jõuavad need, kellele see pill on südamelähedaseks saanud. Tegu ei ole kõige lihtsama instrumendiga ning harjutamine nõuab visadust ja kannatlikkust.

Kannel on suurepärane stressi maan­daja – sa lihtsalt mängid endast halva tuju välja. Vahel piisab tuju tõstmiseks vaid kandlemuusika kuulamisest. Kandlemäng teeb meele rõõmsaks.

Millised on aastate jooksul olnud kandleansambli ja rahvamuusika­orkestri tähtsamad esinemised?

Olen mõelnud, et Tallinnas on vähe kohti, kus meie pillid 30 aasta jooksul kõlanud ei oleks. Oleme esinenud lasteaedades, koolides, sotsiaalkeskustes, kirikutes, vanalinnapäevadel, raekojas ja Raekoja platsil, Estonia teatris, vabaõhumuuseumis, koolides ja kultuurimajades, astunud üles õpilasorkestrite ja -ansamblite festivalidel, vabariiklikel rahvamuusikapäevadel ja kandle võistumängimistel, osalenud saadete salvestustel Eesti Televisioonis koos Musamari laululaste ja kandlelastega ning käinud esinemas ka Soomes.

Esinemised innustavad õpilasi rohkem vaeva nägema, kuigi pillide transport ja hääles hoidmine on keerukas.

Kui palju sul kandlelapsi olnud on?

Alustanud on paljud, pillimängijateks pean neid, kes on kandlemängu õppinud vähemalt kuus aastat ja teinud lõpueksami. Neid on kokku umbes kolmkümmend viis.

Kas su enda lapsed ja lapselapsed on muusikaga seotud?

Tütar lõpetas muusikakooli klaveri eriala ja laulis Ellerheina kooris, kuid edasiõppimiseks valis kunsti. Üks poegadest on natuke laulnud ja klaverit mänginud, teine tegeles spordiga. Üks lapselastest õpib Tallinna muusikakoolis kromaatilist kannelt, laulab Musamari kooris ja käib muusikakallakuga klassis 21. koolis.

Millega tegelemiseks sul veel aega jääb?

Olen üle 40 aasta laulnud segakooris Kalevala ja mänginud üle 20 aasta Eesti rahvamuusika orkestrijuhtide orkestris. Naudin teatrit, kontserte, head seltskonda ning suvel looduses viibimist.

Kuidas sa end ise iseloomustaks?

Olen õnnelik inimene. Teiste seas olemine tõstab tuju, mulle meeldib suhelda. Pean lugu heast naljast. Kurb olen väga harva. Aga kui midagi on viltu läinud, põen kohutavalt. Analüüsin siis asja mitme nurga pealt ja ruttan järgmisel päeval kohe probleemi klaarima. Viha ei pea, andestan ja unustan. Olen hea kohaneja.

———–

Kolleegi pilguga

Noore õpetajana istusin vahel koos oma klassi õpilastega Helgo-Malle muusikatundides ning imetlesin tema energilisust, rõõmsameelsust, oskust saada õpilastega soe kontakt. Nüüd, aastaid hiljem tema tunde külastades kogen iga kord täpselt sedasama. Helgo teeb kõike: annab tunde, juhatab mudilaskoori, õpetab kannelt ja teisi rahvapille suure pühendumusega, andes alati endast maksimumi. Ta on õpetaja, kes võimaldab kõigil lastel, ka neil, kes eriti viisi ei pea või kellel pillimäng hästi välja ei tule, end proovile panna.
Ükski esimese klassi aabitsapidu ega pidulik üritus koolis ei toimu ilma Helgo-Malleta.
Lisaks kandleansamblile juhatab ta ka kooli rahvamuusikaorkestrit  ning on oma mudilaskooriga osalenud kõikidel laulupidudel.

Aime Niidas
Tallinna ühisgümnaasiumi õppealajuhataja


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!