Kas õpetaja vastutus lõpeb klassiukse taga?
Kui nädal pärast lugemist nägin seda raamatut ühes poes koolieelikute letil, sain aru, et ta lausa nõuab endast kirjutamist. Sest tegelikult peaks „Tiigri tütar” oma pilkupüüdvast pealkirjast ja kaanepildist hoolimata kandma pigem märget „alaealistele mittesoovitatav”.
Tegu ei ole kindlasti lasteraamatuga, tõenäoliselt ka mitte noorteraamatuga. See ei ole isegi pelk ilukirjandus, vaid psühholoogiline pedagoogika. „Tiigri tütar” on ühe eripedagoogi autobiograafiline romaan keerulise taustaga tütarlapse arenguteest ligi 20 aasta jooksul. Ladusalt kirjutatud loo algul on peategelane seitsmeaastane vaesuses elav esimese klassi laps, kes satub raamatu autori juhendatavasse psüühiliste erivajadustega laste klassi, kuna on sidunud metsas puu külge ja pannud põlema eelkooliealise naabripõnni. Loo lõpul on tütarlaps üle 20 aasta vana.
Tuhkatriinulugu? Pigem mitte (olgugi et tegevus toimub Ameerikas). Või kui, siis ainult selles mõttes, et imekombel õnnestub kahel peategelasel – õpilasel ja õpetajal – leida teineteist korduvalt üles ka siis, kui jäljed on praktiliselt kaotatud. Nii suure riigi kohta on see muinasjutuline küll. Eesti mastaabis oleksid olud ilmselgelt teistsugused, meil on pigem vastupidi – kord kogutud taak ei lase sind lahti elu lõpuni.
Aga lugu pole ka mitte nii õõvastav, kui sissejuhatusest järeldada võiks. Pigem on see sissevaade inimese siseheitlusse, nõrkusse, ebakindlusse, eluvõitlusse, allaandmisse ja püstitõusmisse, oma tee otsimisse. Ka lõpupuänt on raamatus olemas, olgugi et oodatust ehk pisut teistsugune. Ja kõige selle juures ei ole tegu raskepärase erialakirjandusega, vaid tõepoolest haaravalt kirjutatud tekstiga, mis jookseb käes kiiresti ja kergesti. Mina võtsin selle kätte kella 21 ajal õhtul plaaniga teha algust, ja kui pilgu tõstsin, oli kell üks ja raamat lõpukorral.
Küsimus, mille see teos tõstatab, küllap omamoodi igipõline, näib olevat see, kas ja kui palju üks õpetaja oma õpilase ellu sekkuma peaks. Või kui palju võiks? Ja kas sellele saab ette kirjutada selgeid reegleid? Kas sekkumine võib kaasa tuua traagilisi või fataalseid tagajärgi? Aga mittesekkumine? Kas meil on õigus püüda muuta teise inimese elu? Aga kohustus püüda seda päästa? Kas õpetaja vastutab vaid oma klassiruumis toimuva eest või on ta võtnud endale oma ametiga koos kohustuse näha maailma laiemalt? Või õiguse? Kui palju on üldse teiste inimeste elu meie võimuses?
Ja kardetavasti alatiseks jääb lugejat kummitama küsimus: mis oleks juhtunud siis, kui autor oleks selle lapse lapsendanud? Kas oli otsus seda mitte teha professionaalne või egoistlik?
Tasub lugeda, mõtted keerlevad võimalike teguviiside, lahenduste ja saatuste üle veel tükk aega pärast raamatukaane sulgemist.