Mälestus värvilistest suvedest
Eesti Konjunktuuriinstituudi direktor Marje Josing avastas matkamise võlu lapsena Musta mere ääres vanavanematel külas käies. Innukas matkaja ja looduses käija on ta tänaseni.
Aastakümneid on Eestis olnud tavaks saata linnalapsed suveks maale vanavanemate juurde suvitama. Minu vanavanemad elasid Abhaasias Salme külas ja „maale vanema juurde” minek oli igal suvel seiklusrikas rännak. Musta mere äärde sõitsime kas rongi või lennukiga (piletid olid suhteliselt soodsad, kuid nende hankimine eeldas isalt regulaarselt mingites järjekordades seismist ja närvikulu) või tegime selle matka üle mägede autoga.
Esimesed ähmased mälestused reisimisest on mul kolmeaastaselt. Väike punane seljakott seljas, kõndisin isa käekõrval mööda perrooni, meeles on rongi melu ja lõunajaamades frukte müüvate mutikeste hõiked. Lapsele oli väga huvitav see hetk, kui rong mägedesse jõudis − Musta mere rannik ja suvitusrannad paistsid ning soe mereõhk ja lainete müha voogas läbi lahtise rongiakna sisse …
Vanaema-vanaisa maja, mis oli üks Salme küla viimaseid, asus juba eelmägedes ja kohta kutsuti Matsi mäeks. Maja juurest avanes vaade all orus olevale külale ja eemal sinavale Mustale merele. Maja tagant aga läksid rajad kastanite ja kalutška (nii kutsusid kohalikud okkalisi väänkasve) vahel loogeldes mäkke. Ronisin bambusevõsas, vitsutasin mooruspuu marju ja käisin jões ujumas. Kui isal aega oli, matkasime üles mägedesse, kus Paruni jões sai kala püüda. Lapsena tundus see nagu paradiis ja mälestus värvilistest põnevatest soojadest suvedest on saatnud mind kogu elu.
Ilmselt just lapsepõlve rännakutelt saingi matkapisiku ja ülikoolis olles oli väga loomulik liituda matkajatega ning minna mägedesse seiklema. Nõukogude Liit oli üks suur vangla ja lootust mujale maailma reisida ei olnud, kuid õnneks oli see väga suur vangla. Üliõpilastele oli pilet suhteliselt odav ja nii matkasime igal suve- ja talvevaheajal Kesk-Aasiast (Kaukasus, Tjan-Šan, Fan) kuni Siberini (Uuralid, Sajaanid jne). Aga oma esimese mägimatka tegin Kaukasusse, et uuesti näha lapsepõlve mägesid.
Eesti vabanemisega maailm avanes ja nüüd olen saanud reisida paikadesse, millest Nõukogude Liidus vaid unistasime. Eri riikides puhates oleme ikka püüdnud otsida üles loodulikult kaunimad kohad ja matkarajad. Olen matkanud loodusparkides džungliradadel Malaisias ja Tais ning roninud Tšiili San Pedro ümbruse mägedes, Hispaanias ja Alpides. Palju põnevaid matkaradu on ka Eestile lähemal. Eestlased käivad küll Slovakkias, Austrias, Šveitsis talvel suusatamas, kuid vähem teatakse, et nendes piirkondades saab ka suvel väga mõnusaid mägiretki korraldada. Oma autoga reisides on Tatrad meist vaid kahe päeva kaugusel ja eelmisel suvel jõudsime Montenegro Durmitori rahvusparki seiklema kolme päevaga.
Käin ka Eestis suhteliselt palju looduses, aga üks, millest ma puudust tunnen, on mägede avarus ja suured vaated. Siin on meil enamasti nina vastu metsa ja võsa ning vaid mere ääres ja Lõuna- Eestis on vaadetes avarust. Naudin alati, kui Tartust Otepää poole sõites algavad esimesed langused ja tõusud ning silmapiirile ilmuvad metsaga kaetud kuplid. Need pole küll mingid mäed, aga on vähemalt avarust ja silmapiir ei ole nii lame.
Pilt, mille lisasin, on tehtud Poola Tatrates, piirkonna kõige suuremat ja ilusamat järve Morskie Oko ümbritsevates mägedes. Poolas on looduses matkamine populaarne ja mägedesse tullakse kogu perega. Noored ja vanad, tibid ja nunnad, kõik ronisid rõõmsalt mööda mägiradu. Morskie Oko järv asub 1395 meetri kõrgusel ja sinna matkamiseks kulub kaks tundi. Kõrgemal mägedes on veel viis imeilusat järve, nii et kes viitsib päevas 1000 meetrit tõusta ja laskuda ning 30 kilomeetrit maha käia, saab väga vahva rännaku. Piirkonda jääb ka Poola Tatrate kõrgeim tipp Rysy.
Mägedes ronimiseks on inimestel erinevaid põhjusi. Paljude jaoks on see sport, soov füüsiliselt raske eesmärk saavutada ja end proovile panna. Kui aus olla, ei salli ma sellist enesepiitsutamist, aga kui on soov nautida imekauneid vaateid, näha looduse kiiret vaheldumist ja tõusta mõne tunniga suvest talve, pole muud varianti kui rühkida vapralt ülespoole, sammu järel samm, sammu järel samm … Pea puhkab ja mured jäävad maha.
Mägede ja looduse võlu on võimas, ja kes kord selle võrku on langenud, läheb ikka ja jälle, kuni tervis lubab ja vaim on valmis.