Nii tore, nii tore ehk 25+ …
2012. aasta lõpul avastasin kohkumisega, et olen juba kakskümmend viis aastat õpetaja olnud. Järelikult on mul õigus-kohustus kirjutada nendest aastatest läbi oma s.t tavaõpetaja silmade. Kõik, mida allpool saab lugeda, ei pretendeeri absoluutsele tõele: tegemist on rohkem mälestuskildudega. Ja mälestustega on nagu on… Lugedes aastalõpu artikleid A. Ansipi ja S. Kallase mõtetega pidin kohendama natuke pealkirja ja ka oma mõtteid. Et oleks, noh, rohkem positiivsust.
2. jaanuaril 1988 võttis Tali Põhikooli (tol ajal oli nimetus kindlasti teisiti) direktor tööle noore keskharidusega õpetaja. See olingi mina. Sel ajal sain oma käsutusse ainete kaupa riiklikult trükitud metoodilised materjalid: alates lahtikirjutatud ainekavadest ja lõpetades tunniplaanidega. Kas see oli ikka hea? Noor õpetaja pidi ise vähe pingutama. Tänapäeval on asi paigas: sõltumata pedagoogi staažist tuleb nii üle viie aasta koostada kooli õppekava, kirjutada omale ainekava ja iga-aastaselt järjest paremad tunniplaanid. Ja seda ka põhikooli klasside ulatuses. Ühtluskooli mõistet saab ju mitut moodi tõlgendada.
Ka tol ajal pidi hakkama töö kõrvalt omandama erialalist kõrgharidust. Mina tegin seda kaugõppes. Selleks kulus kõigest viisteist aastat. Ja hea, et kulus nii palju: ma sain kahe erineva riigi pedagoogilist kõrgharidust. Oli võrdlusmomente, kuigi enamik õppejõude olid samad. Tol ajal ma ei saanud aru ühest asjast: miks riik ei maksnud kinni täielikult minu õppekulusid. (Üle poole summast pidin ise maksma, teise osa maksis kool.) Ma olin juba õpetajana töötanud viisteist aastat. See oleks olnud sada protsenti kindel investeering. Nüüd ma saan aru, et see oli vajalik riigi tulude seisukohast: mul oli kindel töökoht, järelikult kindel maksja. Tänasel päeval kõik riigi poolt koolitatud noored pedagoogid kooli ei jõua. Saan aru, et see on meie üldise haridustaseme näitajate huvides.
1990-ndate alguses oli mul lootust erihariduseta õpetajana ka palgatõusule. Nimelt tõusis siis palk staažitasu arvelt viienda, kümnenda ja viieteistkümnenda tööaasta pealt. Aga selle ebaõiglase olukorra, kus vanad tegijad saavad lihtsalt oldud aastate eest rohkem noorõpetajatest, likvideeris minister, kelle eesnimeks oli Jaak. Mul on hea meel, et sama mees reformib jälle. Milleks meile õpetaja-metoodikud ja vanemõpetajad, kes peavad tõestama oma pädevust rohkem väljaspool kooli. Rahakott direktori kätte ja … kord on majas. Ei mingit altpoolt tulevat kriitikat juhtkonna aadressil.
On haldusreformiga meil nagu on, kuigi põhjus on selge, miks asi ei liigu: regionaalminister on portfellita, aga haridusreform käivitus edukalt. Kes arvab, et tegemist on fantoom-haldusreformiga, on valel teel. Ma arvan, et see on vajalik eelkõige õpetajaskonna väljavahetamiseks. Mis pilt praegu on: kakskümmend viis aastat tagasi, kümme aastat tagasi või praegu – koolis on ikka minu põlvkond (+/- 50). Meil naabervallas tehti aasta tagasi suur põhikool ja pisike gümnaasium. Põhikooli sai läbi konkursi palju noori tööle (mis sest, et juba hakkab vanemaid pedagooge tagasi tulema: vist natuke raske ikka). See on ju progress.
Kakskümmend aastat tagasi tundus mulle imelik kuulata, et USAs upub õpetaja paberitesse. Nende tagant ei näe enam õpilasi. Aga USA haridus veel püsib. Järelikult see, et tänane õpetaja peab tegema paberil klassijuhataja tööd, eneseanalüüsi, kooli sisekontrolli, vabariigi koolireformi (muidu palk ei tõuse), ei tapa. Mis ei tapa, teeb tugevamaks.
Tervitan kõiki oma kolleege! Eriti neid, kel seisab varsti ees elu esimene töökoha-konkurss. ´Vivere militare est!´ /Seneca/ või ´vivere est cogitare´ /Cicero/?