Raivo Juurak: Katkem kogu maa rahvaportaalidega

Ma ei ole nii rikas, et osta endale odavat ülikonda, ütleb inglane. Seda ütlemist võiksime meeles pidada ka siis, kui soovime ületada riigi ja rahva vahel laiutavat lõhet, millele „Harta 12” osutab. Odav mittekompleksne lahendus võib osutuda kõige kallimaks

Paraku on meil valitud siiski just odav lahendus – on tehtud üksainus Rahvakogu portaal, mis kogub lihtsalt inimeste arvamusi ja ongi kõik. Nagu poleks meil enam meeles, et üksikutel üleriigilistel portaalidel ei ole erilist kandepinda ning riiki ja rahvast need üksteisega ei lähenda. Võtame näiteks portaali TOM – „Täna otsustan mina”. See vajus ära juba kolmandal-neljandal aastal ja pandi lõpuks kinni. Tema järglane Osalusveeb pole olnud edukam – rubriigis „Uued ideed” tehakse seal praegu ainult paar-kolmkümmend ettepanekut aastas. Mis imet saab teha Rahvakogu portaal, mis TOM-ist ja Osalusveebist kuigi palju ei erine?

Alguses on muidugi ka odav lahendus paljulubav. Kui TOM 2001. aastal loodi, oli avalikkuse vastukaja väga tunnustav. Mäletan, kuidas mu tuttavad agiteerisid mindki TOM-is kodanikuühiskonna sihtkapitali ehk KÜSK-i asutamise ideed toetama. Mida ma ka tegin. Ma isegi uhkustasin oma Põhjamaade tuttavate ees, et Eesti on neist demokraatlikum, sest meil saab ka mees tänavalt sõna sekka öelda. Paraku loodi KÜSK alles seitse-kaheksa aastat hiljem ja 2008. aastal pandi TOM üldse kinni.

TOM-i järglaseks sai Osalusveeb, mis näeb oma missioonina samuti rahva ja riigi teineteisele lähendamist. Muide, Osalusveeb on väga sarnane Rahvakogu portaaliga, sellest isegi parem, sest seal on hea ülevaade seaduseelnõudest ja nende arutamise käigust. Paraku hakati juba paar aastat pärast Osalusveebi avamist meedias väitma, et see on varjusurmas. Rahvakogu on seega juba kolmas analoogiline portaal. Miks astutakse korduvalt ühe ja sama odava reha otsa?

Miks kaotavad inimesed usu taolistesse portaalidesse? TOM-i hingeelu analüüsinud tehnokratt Peeter Marvet nimetas peamiseks probleemiks tõsiasja, et esitatud ideed, mis ei kuulunud vastava riigiasutuse tööplaani, lämmatati. See võib olla üks põhjustest, kusjuures paratamatu põhjus. On ju päevselge, et iga tehtud ettepanekut on võimatu seaduseks vormistada, olgu riigiametnikud kui tahes tublid. Aga inimesed ei taha selle tõsiasjaga leppida. Ka Rahvakogu portaalis juba pahandatakse, et ettepanekud kaovad ära või tõstetakse ebaolulise materjali kataloogi jms.

Tegelik rahvaportaalide varjusurma langemise põhjus on siiski kokkuhoid, pikema plaani puudumine. Paar näidet selle kohta.

• On avatud üksainus üleriigiline Rahvakogu portaal, selle asemel et katta nendega kogu maa. Sest üksainus on odavam. Samal ajal näiteks Inglismaal on maakondadel oma kodanikuportaalid, sest väiksemates portaalides tunnevad inimesed end kodusemalt, paljud sõnavõtjad isegi tunnevad üksteist. Ka ettepanekute arv ei kasva väiksemas portaalis nii suureks, et ülevaade kaoks. Inimesel ei teki oma kodukoha portaalis tunnet, et tema ettepanekud kaovad kuhugi üldisse merre. Muide, sarnaselt Inglismaaga kaetakse ka Leedus praegu kogu maad interneti infopunktidega, et tuua rahvast e-ühiskonda.

• Nii TOM-il, Osalusveebil kui ka Rahvakogul pole moderaatoreid, kes portaalis toimuvat mõttevahetust elavana hoiaksid, esitatud ettepanekuid kahtluse alla seaksid ja neile pooltargumente organiseeriksid, aruteludest kokkuvõtteid teeksid ning kokkuvõtetele ekspertidelt hinnanguid võtaksid. Seda kõike pole, sest ilma on odavam. Ometi muutuksid taolised veebid moderaatori toel viljakateks õpikeskkondadeks.

Mida siis teha?

Tuleks lähemalt tutvuda Inglismaa, Leedu, kindlasti ka Islandi kodanikuportaalide ja infotubadega ning koostada Eestis arutleva demokraatia väljaarendamise strateegia. Praktilist tegevust tuleks ilmselt alustada kodanikuportaalide moderaatorite koolitamisest. Juba eeloleval sügisel võiks Tallinna ülikool avada vastava eriala ja võtta õppima 30−40 inimest. Moderaator (ka facilitator) on see, kes aitab inimestel oma mõtteid korrastada ja mõttevahetuses parima tulemuseni jõuda. See on tõusev eriala, mida läheb ühiskonnas järjest rohkem vaja, ja mitte ainult portaalides, vaid ka konverentsidel, aruteludel, ajurünnakutel, SWOT-analüüside läbiviimisel, avatud ruumi meetodi kasutamisel jne. Viimane aeg on moderaatoreid ka Eestis koolitama hakata.

Tulevane kodanikuportaali moderaator peaks ülikoolis läbima politoloogia-, sotsioloogia- ja ka filosoofiakursuse, vastasel juhul ei ole ta aruteludes teemast üle. Lisaks sellele tuleb omandada arutelude modereerimise tehnika – kuidas esitada teesi, antiteesi, millal arutelusse sekkuda, millal kõrvale jääda, millal tuua sisse ekspertide arvamused. See kõik eeldab muidugi pedagoogilise takti olemasolu.

Heal tasemel moderaatorite väljakoolitamine ja kogu maa katmine rahvaportaalidega läheks tublisti kallimaks kui pidada ühtainust rahvaportaali, mis kogub lihtsalt üksikindiviidide arvamusi. Aga kui eesmärk on ületada lõhe riigi ja rahva vahel ja jõuda arutleva demokraatiani, võiks mõningaid suuremaid väljaminekuid selle nimel siiski teha.

Tegelikult on asjaga Eestis juba tegeldud. Mõni aasta tagasi korraldas e-Riigi akadeemia rahvaportaalide konverentsi, kus Inglismaa esindaja rääkis hea haridusega moderaatori tööst päris põhjalikult. Samal konverentsil selgus ka, miks rahvaportaalide pilootprogramm kohalike omavalitsuste tasandil Eestis tulemusi ei andnud – puudusid moderaatorid, kes oleksid rahvast ja kohalikku võimu lepitada suutnud.