Rein Sikk: Kommunistid – kas peksta või hinnata?

18. jaan. 2013 Rein Sikk Eesti Päevaleht - 1 Kommentaar

Mäluvaramus sobrades jõudsin vapustava kogemuseni: kunagiste kommunistidega oli vaat et hõlpsamgi asju ajada kui mitmete tänaste ametnikega.

Olen juba nii vana, et varnast on võtta kogemusi 25 aasta tagusest asjaajamisest, nii on võrdlus toonasega loomulik. Oluline seegi, et ma pole kunagi soovinud oma ajakirjanikutöös piirduda pelgalt loo avaldamisega. Tahan, et asjad liiguksid, et lugudel oleks tulemus. Nii, reaalseid tulemusi ihates, olen läbi veerandsajandi toimetanud. Viimasel ajal aga tundub, nagu jookseksin peaga vastu tuunitud kummiseina. Haiget ei saa, aga asjad ei liigu. Stagnatsioon, seisak, soikumine, peatumine, tardumine, liikumatus. Nii vist öeldakse selle kohta.

Aastal 1984 saabusin noore ajakirjanikuna Rakvere rajooni ja avastasin, et kohalik leht Punane Täht on suhteliselt noortekauge, sisaldades peamiselt nahkseid komsomolilugusid, mitte reaalset noorte elu. Vaid üks kokkusaamine toonases komsomoli rajoonikomitees, ja oligi noorterubriik „NOVE” käima lükatud, komsomolidelt hunnitu hulk infot tublide tegelaste kohta saadud, ka tublimatele autoritele ja lugudele preemiad leitud.

Sovetiaja rahvatantsuüritused möödusid mäletatavasti aga ikka nii, et alati pühendati neil vähemasti üks tants kangelaslikule vene vennasrahvale. Tšehhimaal folkloorifestivalil võrsunud mõte korraldada Eestiski esimene päris oma folkloorifestival, mis oleks täiesti Vene ees lömitamise vaba, oli loomulikult kurioosne plaan. Kulutasime koos tantsujuht Maie Oravaga vaid korda paar partei rajoonikomitee uksi, ja ennäe imet – kommunistid andsid jah-sõna ja leidsid ka raha. Esimest Viru säru 1986. aastal Lahemaal on peetud tõeliseks rahvuslikkuse triumfiks. Toonane Rakvere rajooni leht – loe: EKP Rakvere rajoonikomitee häälekandja − oli aga tol aastal vaieldamatult Eesti kõige folkloorilembesem ajaleht. Tänagi annab sellist ehteestilikku, juurtesse tungivat sisu otsida.

Veel siis, kui ülemaalisest Kultuurkapitalist polnud Eestis aimugi, asutasime Lääne-Virumaal Eesti esimese maakondliku Kulka, saime maavalitsuseks muutunud rajooni täitevkomiteelt suure hunniku raha kohaliku kultuurielu edendajaile laialijagamiseks.

Ja see, et maavolikogu istungid kanti üle kohalikus traatraadios, oli täiesti normaalne. Aga püüdke täna ligi saada riigikogu komisjonide protokollidele! Isegi vallavolikogude istungitelt on huvilisi tõrjutud.

Lõpetuseks Virumaa fond, millele panid aluse just toonased vabade mõtetega kommunistid, et heastada kommunistliku režiimiga kaasnenud ökoloogilisi ja rahvastikulisi koledusi Kirde-Eestis. Ülevirumaaline ajaleht, uuringute tulv, kõikvõimalikud preemiad eestluse edendamise eest, avalikud arutelufoorumid, stipendiaatide leidmine ja toetamine, kolmanda lapse eest toetuse maksmine, konkursside – sealhulgas üleilmsete näidendi- ja skulptuurivõistluste korraldamine. Sarnast Virumaa elu edendamist ja kihamalöömist, mille käivitas ühiskondlik fond, pole kaasa toonud ükski hilisem valitsusaktsioon.

Tänase elu häirekella lõi kõlama esimene kodanikuajakirjanduse konverents Võrumaal, kus tublid kohaliku elu arendajad arutasid terve päeva, kuis küll saada hakkama vallavalitsuste ja volikogudega. Sellistega, kuhu lähetatud värsked ideed lihtsalt kustuvad või unustatakse ära, toeks väide „nagunii pole võimalik”. Meenutagem taustaks, milline oli meie eufooria siis, kui külanõukogudest said vallad.

Praeguseks oleme jõudnud Rahva­koguni veebis, mille põhjus ju sama mis valdades kogetu: põhimõtteline igasugustele muutustele vastuseismine. Rahva hulgast tulevatest ettepanekutest mittehoolimine, nende arutamisestki loobumine.

Kaks aastat olen tegelnud digiraamatute teemaga. Sellega, et millegipärast peavad ametnikud arvutis loetavat raamatut teenuseks, mitte raamatuks ning nõuavad sellelt 20% käibemaksu, mitte üheksaprotsendilist nagu tavaraamatutelt. Kuigi ökoloogiline, puudele ja ressursile tuginev loogika võiks vastupidine olla. Aga kultuuriministeeriumi ametnikud korrutavad robotlikult, et e-raamat pole raamat. Lillegi absurdi lõpetamiseks liigutamata.

Huvitava ja lihtsalt teostatava ideega tuli aasta lõpul välja Lääne-Viru maavanem Einar Vallbaum – ühendada Ida- ja Lääne-Viru maavanema koht, hoida raha kokku, alustada sisulise haldusreformiga. Selle asemel et asja arutada, erilisest mõttest vaimustuda, tembeldas regionaalminister Siim Kiisler mõtte kohe ebaõnnestunud naljaks, võttes selle päevakorrast maha.

Või gümnaasiumireformi teema, mille puhul liigub ministeerium jäärapäise kindlusega aina uute likvideerimiste suunas, püstitamata kordagi küsimust, mis maksab see nn kokkuhoid külaelule tervikuna. Kui palju on kuulatud vastuhääli, teavad pedagoogid väga hästi.

Viimase teemana digilõhe, veebitute inimeste, keda on 290 000, võimalik ahistamine, pakkudes neile kallemaid või viletsamaid teenuseid kui interneti kasutajatele. Nädal aega asjaajamist, Eesti riigist hoolija, vastutaja otsimist. Et kus asub inimene, institutsioon, kelle poole võiks pöörduda inimene, kelle elu on viletsam, kuna tal pole internetiühendust. Tulemuseks ei kogenud ma hoolivust, küll aga kuulsin kümneid kordi lauset „Pole meie pädevuses”.

Sel muutusi välistaval taustal ei tundugi imelik paanika, mis puhkes ühe valla volikogu liikmete ja ametnike hulgas, kui kohalikud aktivistid soovisid nimetada ühe kohaliku tänava Sauna tänavaks, sest seal asub avalik saun. Asi puudutas kolme maja, mille elanikud olid muutusega nõus, lisaks koguti poolteistsada toetusallkirja. Kuna tegemist oli üle aegade esimese seaduseelnõuga, mis ei saabunud vallavalitsusest, vaid kodanikelt, kestis segadus ja arutelu pool aastat. Tulemusteta. Ametnikud leidsid meetrite kaupa põhjendusi, miks ohustab ühe tänavanime muutmine vaat et kogu riiklust.

Kui eelloetu pole stagnatsioon, siis mis see on? Ja kas tänase seisakuseisundi taustal tasub ikka halastamatult peksta iga viimast kui kunagist kommunisti? Kahtlen. Tänased vitsaväärijad on pigem siinsamas, meie kõrval, sinimustvalged lipumärgid kenakesti rinnas.