Soomlaste juurde koduabiliseks?

18. jaan. 2013 - 1 Kommentaar

Põltsamaa ametikoolis plaanitakse hakata välja õpetama koduabilisi. Paraku on kostnud ettevõtmisele kohe alguses ka vastuhääli – eesti rahvas olevat nii vaene, et ei jõudvat koduabilist palgata, meil olevat abi vaja ainult suvel ja seega ei leidvat koduabiline täiskoormusega tööd jne. Kokkuvõtteks on öeldud, et väljaõpetatud koduabiline läheb nagunii Soome, kus ta avasüli ja suure palgaga vastu võetakse.

Põltsamaa ametikoolis arvatakse siiski, et koduabilisele jagub tööd ka Eestis. Kodumajanduse õppekava juhi Ene Külanurme juures õpib praegu rühm töötukassa suunatud töötuid kodumajandust. Nad on põhiliselt Põltsamaa ja selle ümbruse inimesed ning piirkonna heade tundjatena on nad öelnud, et ümbruses on juba päris palju peresid, kes saavad korralikku palka ja võivad endale koduabilist lubada. Nad on pakkunud välja viit koduabilise varianti.

Mida koduabiline teeks?

Taluperenaise asendaja. Kui 24/7 töötav taluperenaine tahab puhkust, võiks koduabiline ehk asendusperenaine sel ajal tema eest töö ära teha. Tuleb pärisperenaine puhkuselt tagasi, läheb asendusperenaine järgmisse tallu asendjaks. Idee on utoopiast kaugel − üks töötute õpperühma liikmetest on olnud just niisugune asendaja Norras. Asendusperenaised tegutsevad ka Soomes, kus neid kutsutakse lomittaja’teks – puhkuseandjateks.

Klassikaline koduabiline. Kuulu järgi on Põltsamaa kandi jõukamad inimesed palganud endale aknapesijaid, pesutriikijaid jt abilisi. Koduabiline võiks teha kõiki majapidamistöid: valmistada toitu, koristada tuba, kasta lilli, suvisel ajal vaadata, kas kurgid on korjatud, jõuludeks tuua kuuse ja ära kaunistada. Ühtlasi täidaks koduabiline naabrivalve ülesannet.

Asendusema-puhkuseandaja. Põltsa­maa SOS-küla majades töötavad ööpäev ringi laste asendusemad ja -isad. Nemadki tahavad vahel aja maha võtta ja natuke hinge tõmmata ning neile saaks appi tulla koduabiline. Muidugi selline, kes oskab lastega hästi läbi saada ja neile toeks olla.

Seltsidaam. Nii nimetasid Põltsamaa ametikooli töötukassa õpperühma õppijad vanainimese abistajat. On päris palju vanu inimesi, kellel on tervis hea, kes hooldustöötaja abi ei vaja, kuid kellel kulub ära keegi, kes aitaks poes käia, süüa teha, tuba koristada, arsti juures käia. Koduabiline tuleks appi, oleks seltsiks ja hoiaks vanainimesel silma peal.

Lapsehoidja. Õpperühmas teati üht näitlejat, kellel pole õhtuste etenduste ajal kuhugi lapsi jätta – ta võtab nad teatrisse kaasa. Etenduse ajal võiks lapsi hoida ju koduabiline. Muidugi selline, kes on õppinud, kuidas suhelda võõraste lastega nii, et need ei pelgaks.

Seega paistab koduabilise tööpõld ka Eestis päris lai.

Lootusrikas Talupidajate liit

Ametikooli õppealajuhataja Tambet Valdmaa kinnitab, et talunike liit ootab puhkuseandjaid pikisilmi. Nad on näinud, kuidas süsteem töötab Soomes, ja tahavad Eestisse samasugust. Valdmaa märgib, et talupidajad tunnevad puudust just naissoost koduabilistest. Masinate peale leitakse ikka mõni noormees appi, aga laudas loomadega toimetama, lilli istutama või tuba koristama on raskem kedagi leida. Mida siis teha? On vaja koduabilise kutsestandard välja töötada, selle põhjal õppekava koostada − ning hakkabki Põltsamaa koolist kutsetunnistusega koduabilisi tulema.

Tegelikult on Põltsamaa ametikoolis ligilähedane eriala olemas – kodumajandus. Ka töötukassa töötute rühm õpib just kodumajandust: toiduvalmistamist, aiandust, loomakasvatust, õmblemist, käsitööd, lastehoidu, kodukultuuri. Kuid kodumajanduse õppekava läbijat nähakse eelkõige oma talus või ettevõttes töötamas, teise ettevõtja juures restoranis, hotellis, turismitalus toimetamas. Teda ei nähta koduabilisena.

Ene Külanurm on kindel, et kodu­abilise kutsestandardit ja õppekava on vaja, sest parim töötaja on puhanud töötaja ning tänu koduabilisele saavad ülekoormatud inimesed puhata. Ene Külanurm kuulub riiklike kutsestandardite väljatöötamise töörühma ja on seal koduabilisest juba rääkinud. Ees seisavad läbirääkimised talunike liidu ja teiste ametikoolidega, sest praegu ei koolita Eestis koduabilisi keegi. Aeg näitab, kas koduabilise eriala peetakse vajalikuks, ütleb Külanurm.

KOMMENTAAR

8-2 Andres Pung

Andres Pung
HTM-i kutse- ja täiskasvanuhariduse  osakonna juhataja

Seda teemat tasub arutada, ja seda koostöös laiema ringi inimestega kutsekojast, sotsiaalministeeriumist, töötukassast, personalivärbamisfirmadest, kohalikest omavalitsustest, koduhooldusteenuseid pakkuvatest firmadest jne.
Mida rikkamaks ühiskond muutub, seda enam hakatakse väärtustama vaba aega ja puhkamisvõimalusi. Ja see toob kaasa suureneva vajaduse ka koduabiliste järele. Koduabilise töö on paindlik ning võimaldab osaajaga rakendumist. Seega võivad koduabilistena töötada ka teiste ametite pidajad, õpilased ja üliõpilased − kõik, kes soovivad lisa teenida.
Mis puudutab eraldi kutsestandardi välja­töötamist, siis siin tuleks kõigi huvitatutega analüüsida vajadust selle järele. Kui töö­turul on piisav nõudlus selliste töötajate järele ja vastaval kutsealal on oma selgelt eristuv profiil, võib selle koostamisele mõelda. Aga võib-olla annab kutseala liita mõnele olemasolevale standardile, muutes profiili laiemaks või kujundades välja uue spetsialiseerumise.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Soomlaste juurde koduabiliseks?”

  1. Niina ütleb:

    Põltsamaa Ametikoolile soovin edu koduabiliste koolitamisel! Olen terve
    oma elu kutsekoolis töötanud pedagoogina ja õpetanud kodumajanduse erialal lastehoidu,kultuurilugu ja kunsti.Koduabiliste koolitamine on aktuaalne ja tal on tulevikku.Tehke ära ja te ei kahetse!Õppekava võiks
    laiendada nii,et lasteaiad saaksid sealt omale ka koolitatud nn abiõpeta-
    jaid.Edu teile!