Suuremeelsus eristab suurt teadlast väikesest
Professor Ülo Niinemets on meie loodusteadlaste noorema põlvkonna säravamaid esindajaid, kelle nime teadvustasid eelmise aasta lõpul ka teaduskauged inimesed. Esimese eestlase (ja idaeurooplasena) pälvis ta prestiižse toetuse: Euroopa teadusnõukogu kogenud teadlase grandi aukartust äratavas summas – 2,259 mln eurot. Tipptegijaile mõeldud toetust taotles 2304 teadlast, välja valiti 296 projekti. Niinemets oma uurimisrühmaga testib hüpoteesi, et taimede rolli maakera kliimas on seni alahinnatud.
42-aastane Niinemets sukeldus teaduse saladustesse juba 15-aastaselt. Kalapüügist vaimustunud noormees uuris kalade „aastarõngaid” ja jõudis peagi taimemaailma. Loomulik jätk olid bioloogiaõpingud ülikoolis. 26-aastaselt kaitses ta doktorikraadi. Niinemets on töötanud Saksamaal, Belgias, Hispaanias, Prantsusmaal, Austraalias, Malaisias, Hollandis, USA-s, Uus-Meremaal, Itaalias. Praegu juhib ta Eesti maaülikooli taimefüsioloogia osakonda ja keskkonnamuutustele kohanemise tippkeskust. On tänapäeva enim tsiteeritud teadlane Eestis ning oma valdkonnas esimese 400 teadlase seas maailmas. Eelmisel aastal valiti ta esimese eestlasena Euroopa Komisjonile teaduspoliitika alast nõu andva kogu Science Europe teaduskomiteesse.
Niinemets kummutab tavaarusaama teadlasest kui igavast elevandiluutornis nokitsejast. Kirglikult ja innustunult meeldib tal kõnelda nii teadusest kui ka ilmaelust.
Teie uurimisprojekti nimi on „Stressitingimustes indutseeritud lenduvad ühendid biosfääri-atmosfääri süsteemis”. Kuidas selgitate seda koolilastele?
Kõik taimed suhtlevad omavahel. Kuna nad rääkida ei oska, siis suhtlevad lõhnasignaalidega. Iga stress põhjustab lõhnasignaalide eritumise. Kõik need ühendid, mis atmosfääri tulevad, reageerivad teiste ühenditega. Selle tulemusena hakkavad nad polümeriseeruma. Mida rohkem on õhus eri osakesi, seda vähem pääseb päiksekiirgust maapinnale. Peenosakesed kondenseeruvad, moodustades õhus aerosoole, ja osalevad pilvede moodustumises. Pilvede mõju kliimale on kõige suurem.
Kui seni on uuritud pidevalt emiteerivaid liike (tamm, pajud, paplid jt), siis uudne aspekt on, et stressitingimustes võivad ühendeid eritada kõik liigid. Nende emissioon on lühiajalisem, kuid seda mõju on seni alahinnatud. See ongi meie projekti mõte.
Ainuüksi eluteaduste valdkonnas, kus te konkureerisite, esitati 773 taotlust. Kuidas valik langetatakse?
Tavaliselt on teadusprojektide hindamisel kaks retsensenti. Sellel konkursil oli aga kaheksa. Kõik andsid meile positiivse hinde. Kui esimest korda kandideerisime, oli kümme hindajat. Üks hinne oli negatiivne. Soovitati rahastada, olime ootenimekirjas. Aga raha ei jäänud üle.
Kumb on Eesti teadlaskonnas rohkem kõmu tekitanud, kas toetuse suurus või fakt, et esimesena sellise tunnustuse pälvisite?
Suurus pole vist oluline. Teaduses on suuremaidki grante, isegi alustavatele teadlastele. Pigem ikka fakt ise. Sõel oli ju tihe.
Kas olete nüüd miljonär?
(Naerab.) Ega see minu raha ole, see pole isiklike kulude katmiseks. Toetus võimaldab viieks aastaks tõsta töörühma liikmete palga Euroopa tasemele. Tippkeskuse rahastamisega ei ole me jõudnud sellele järele. Järeldoktorantuuri kohale tuligi 150 avaldust üle maailma. See on tohutu edasiminek, võimaldab konkureerida parematele inimestele. Eesti palga peale tuldi kaugemalt mingi nüansi pärast, näiteks töötab siin abikaasa.
Meie laboris on 26 inimest kaheksast rahvusest. Meil on olemas kõik, mida tööks vaja. Kui mina hakkasin doktoritööd tegema, oli mul vaid joonlaud! Tänapäeval ei jõua sellega kuskile.
Eesti teaduses on praegu laienemise faas, finantseerimine on suurenenud tõukefondide toel. Aga mis saab aastal 2015, kui lõpevad kõik toetused?
Kuidas mõjutab tööd rahvusvaheline seltskond?
Eestis on liikumisruum ikkagi väike. Välismaalt siia tulnu õpib meil midagi, annab oma panuse siinsete inimeste arendamisse ja teadusse, hakkab kaela kandma, läheb oma koduriiki professoriks. See on ühine Euroopa teadusruum. Meil pärsib ühise teadusruumi teket ääremaastumine. Isegi Soomes on sama häda, kuigi seal on palgad kõrged.
Eestis on teadlasi, kes on ostnud endale Prantsusmaale veinimõisa. Millised on teie ambitsioonid ja unistused?
Oleme lenduvate ühendite uurimisega Eestis nullist alustanud. Keegi ei ulata abikätt, kui ütled, et lood uut suunda. Konkurents teaduse rahastamisel on selline, et veri ninast väljas. Edasiminekuks tuleb pidevalt tegelda inimeste arendamisega. Minu juhendamisel on kolm inimest kaitsnud doktoritööd, paar-kolm kaitseb veel. Järeldoktorid hakkavad saama iseseisvust ja oma grante. Tulevikus tekib meie laboris uus suund kolleegi juhtimisel. Siis areneb asi edasi.
Eestis on ehk liiga palju endise korra mõju, kus kõik inimesed töötavad uurimisgrupis vaid ühe jaoks. Stagneerunud süsteemiks on muutunud teaduse ja karjääri mudel, kus me mängime „valimisi” ja raiskame sellele ressursse, aga püsivat rahastamist pole. Püsivat arengut see ei kindlusta ja Euroopa teadusruumiga ei ühildu. Vanemad on rahul, aga minu eakaaslased pole. Oleme välismaal töötanud ja näinud sealset elu.
Veinimõisa peale saab mõelda siis, kui oled pensionile minemas. Mul on omal ka kodus veinikelder!
Teadusmaailmas on siis palju kadedust?
Kadedusest tuleb üle olla. Pigem on suuremeelsust vähe. See eristabki suurt teadlast väikesest. Me pole üldiselt Eesti rahastamiskonkurssidel eriti edukad olnud. Omal ajal, kui sihtfinantseerimise projekti taotlesime, oli projektis kümme teadurit. Öeldi, et projekt on suurepärane, aga anname raha viie jaoks. Hindamine on läbipaistmatu.
Kummaline on seegi, et tekivad topeltstandardid. Osa uurimisrühmi saab toetusi, sest nad on kogu aeg saanud, kuigi on hakanud vahepeal alla käima. Institutsionaalse uurimistoetuse idee oli teadusruumi korrastada. Praegu on veel vara midagi arvata, aga esimene rahajagamine ärritas paljusid.
Milline on olnud andekuse, töökuse ja õnne osakaal teie tööteel?
Õnne osakaal on marginaalne. Inimesed, kes jõuavad kuskile, töötavad tugevates uurimisrühmades, kus on tugev materiaalne baas ja tipud, kes avaldavad end juhtivates teadusajakirjades. Kui mina alustasin, töötasin professorite Kalevi Kulli ja Olevi Kulli juures. Õppisime koos rahvusvahelises seltskonnas end kehtestama. Tähtis on töötegemise oskus, keskendumine. Olen olnud palju välisriikides, kus tehakse rohkem tööd kui meil, konkurents on tihe. Maailmas on tavaline, et ülikooli professor ei saa end lõdvaks lasta.
Olete lõpetanud maineka Tartu 5. keskkooli, kust on tulnud palju väljapaistvaid inimesi. Milline roll oli koolil teie arengus?
Ega ma väga palju koolis käinudki. Käisin olümpiaadidel. Seetõttu pidin palju raamatust ise õppima. See harjumus jäi külge. Ülikooliski üritasin loenguis vähe käia ja raamatuist õppida.
Kas hobideks ka aega jäi?
Poisina käisin palju kalal. Marke kogusin. See andis süstematiseerimisoskuse, mida teaduses vaja. Tegin tõstesporti, olin Eesti noorte meister. Elasin ülikooli ajal intensiivset korporatsioonielu.
Kuidas hindate koolides loodusteaduste õpetamise taset tudengite teadmiste põhjal?
Bakalaureusetudengitega ma praegu eriti kokku ei puutu. Olen õpetanud TLÜ-s, TÜ-s ja EMÜ-s. TLÜ-s polnud tudengitel mingi probleem lugeda ingliskeelseid raamatuid. TÜ-s võeti mind kui humoristi, kes sellist asja soovitab!
Kergema läbisaamise soovi on igal pool. Seminaris sain aru, et pole loetud minu soovitatud kirjandust. Hakkasin küsima arvamusi ja lubasin siis üles kirjutada nende nimed, kes ei oska midagi arvata. Ehmatati ära. Tudeng võib magada, aga ülikoolid on huvitatud, et kõik saaksid läbi. Vene ajal võis ka 50% kursusest mõne professori aines läbi kukkuda. Soovitaksin kurtjatele minna Oxfordi. Kas saad ikka hakkama, kui niisama kohal käid ega õpi?
Kas vaatate vahel oma laste kooliõpikuid?
Vanema tütrega tegin 5. klassi matemaatika nuputamisülesandeid, oli päris raske. Loodusõpetuse õpikud on huvitavad. Osa meie tööst on juba uues 8. klassi bioloogiaõpikus.
Arvamus:
Tartu ülikooli professor Kalevi Kull:
Ülo Niinemetsaga saime kokku õpilaste teadusliku ühingu kaudu, kus juhendasin uurimistöid. Nii et veel enne, kui ta ülikooli astus. Ta tuli meile Laelatu bioloogiajaama suvistele välitöödele appi, seal oli teisigi, kes sama teed käisid – Toomas Tammaru (praegune zooloogiaprofessor). Elu bioloogiajaamas oli kui üks pidev teadusseminar vabas õhus. Laelatult sai Ülo oma esimesed iseseisvad uurimisteemad. Pärast kirjutasime paar teadusartiklit koos. Varane sügav huvi ning sellest johtuv järjekindlus ja töökus, see ongi teadlase elu põhilisi aluseid. Neis omadustes on Ülo lausa erakordne.
On oluline see, mis toimub koosluses(teadlaskond) sees, kuid veelgi olulisem on see, mida see kooslus teistele kooslustele Eestis pakub.