Tänutäheks õpetajale
On raamatuid, mille puhul tahaks lauseid ja lehekülgi mööda aina edasi ja edasi jõuda, neelata, keerata, kiirustada. Et lõppu jõudes tunda, nagu oleks kihutanud rallirajal – huh, nii, kõik, nüüd hingame välja ja läheme oma eluga edasi. Lugu sai läbi, homme on uus päev ja uus raamat. Neid raamatuid on tänapäeval üha rohkem, neid nimetatakse ajaviiteks. Ma arvan mõistvat, miks inimesed tänapäeval selliseid raamatuid valivad. Uskudes, et see annab neile rahulolu.
Tegelikult ei osata sageli rahulolu iseeneses mõõta ja ehk tajudagi enne, kui on olemas võrdlusmoment. Millegagi, mis pakub enamat kui hetkelist, mis viib igavikulistesse mõttemaailmadesse, kus enne meid on käinud paljud, aga mida sõnadesse panna oskavad vaid vähesed. Selleni jõudmine on sageli pikem tee, mõnikord aga võib tabada koguni ootamatult. Nagu oleks kusagil avatud uks, mille olemasolustki seni aimu ei olnud.
Üha vähem on raamatuid, mille puhul keerad lehti edasi aeglaselt ja kahjutundega, nagu nautides hinnalise magustoidu lusikatäisi. Selliseid raamatuid, mille üksainus lõik võib vajutada viirastuslikku maailma, täites meeled üha edasi voolavate mõtetega, kuni leiad end kusagilt, kuhu iseenese arvates ei oleks küündinudki. Kuni ärkad ja avastad end istumast, raamat peos, ähmane pilk hämaras kauguses, pea tühi olmest ja täis kummalisi uusi mõtteid, jõudmata kaugemale paarist filosoofilisest lõigust.
„Tund enne igavikku“ on hea näide sellisest. Nii sisukas, et üle mõne lehekülje korraga ei taha neelata, et mitte lasta kaotsi väärtuslikke mõtteid, samas argielu elades ei tohi jätta lugemisse ka liiga pikki pause, muidu ei sobi keti ühenduslülid enam üksteisega kokku. Et see on taotluslik, näitab ka autori enda teksti põimitud mure selle pärast, et „mõtlemisvajadus kipub kaduma“. (lk 144)
On raamatud, mis puudutavad rohkem teatud tüüpi inimesi, ja neid, mis puudutavad teisi. Hämmastaval (aga kui mõelda autori haridusele ja erialale, siis ehk mitte nii väga hämmastaval) moel on siinses teoses osatud ühitada omal moel mitu auditooriumi. Kes siis veel, kui mitte kirjandusprofessor oskaks panna paberile loo, mis kulgeb korraga mitmel tasandil, mitmes ajas, põimudes ja segunedes, kuid olles selgelt eristatavad ning üksteist häirimata. Hõlmates ühtaegu ajalugu, filosoofiat ja kõrgkvaliteetset proosat, mille tekstuur on kohati nii õrnalt detailseks lihvitud kunst, et kardad liiga robustselt lehte keerates kristalli purunemise krõksu kuulvat ning raamatut tolmuks pudenevat. Ainult vähesed suudavad põimida proosalised inimsuhted intellektuaalsete kõrgustega nõnda, ilma et need teineteist kontekstuaalselt häiriksid.
Auväärset akadeemiat igatsev idealism
Professionaalne tekst pakub nauditavat lugemiselamust nii sellele, kes otsib nostalgiat kui kahtlemata ka sellele, kes otsib enamat, kandes lugeja korraga vähemalt kolme aega, mis kohati sulanduvad üsna üheks.
Kõige lihtsamalt on äratuntavad kolm tasandit: pealiskihina käsitletav farsilik lugu vana kuulsa professori matustest, selle all kumav proosalisem lugu paarist inimsaatusest aastakümnete vältel ning alumise, põhjatu kihina tegelik traagika – murelik mõtisklus, et mitte öelda appikarje agoonias viskleva akadeemilise ülikooli pärast. Igatsus kunagise TÕELISE ülikooli järele, mis taastoodab ka lugejas nostalgiat, otse vastupandamatut.
Kõik see tuuakse lugejani juba autori eelmisest romaanist tuttava peategelase, vana professori õpilaseks olnud, nüüdseks juba ise õppejõu ametit pidava Andrease silme läbi. Tudengi tekst, peategelase 1970-ndatest aastast pärineva päevaraamatu kujul, vaheldub keskikka jõudnu hetkeemotsioonide ja tagasivaadetega. Kui esimest iseloomustab uljus ja idealism, usk millessegi veel selgusetusse, millegi saavutamisse ja säilitamisse, siis teisele on omane elukogemus, mida toidab teadlikkus maailma kõigutamatusest, ometi ei puudu temaski idealism, usk ümbritsevasse, paremasse tulevikku. Või minevikku…
Selles mõttes ei olegi sel teosel kindlat sihtgruppi. Selles võib olla neid, kelles nostalgia tekib pelgalt mälestuste elustumisest. Ja neid, kes ahmivad ajalugu ja otsivad tolleaegse tudengielu terasid. Akadeemilisus, võiks ehk olla see sajaprotsendiliselt sobiv sõna sihtgruppi siduma.
Hagioskoop ühele mõttemaailmale
Selliste teoste puhul kerib ikka ja jälle küsimus võimalikust autobiograafiast ning memuaaride segamisest fiktsiooniga. Olgugi, et autor ei varja prototüüpe ega tee katsetki eitada mõningaid seoseid reaalsusega, on ta kuuldavasti üsna nukker, et tänapäevaline hagijas(vabandust, lugejas)kond selle otsimisele liigset tähelepanu pöörab ja aega kulutab ning tähtsamad tõed tagaplaanile jätab. Las jääda see teos hagioskoobiks ühele elule mitte niivõrd inimsuhete seisukohast, kuivõrd peategelase mõttemaailmas toimuvast ja eelkõige oskusest see sääraselt inspireerival kombel kirja panna – see on kirjeldamatult väärtuslik oskus, mille valdamist on antud vaid vähestele.
Nii et lineaarselt kulgev põhitasandi lugu vana kirjandusteadlase matustest jääb tegelikult tähtsamat lugu koos hoidvaks jutustavaks taustaliiniks, õrnalt läbikumavaks krabisevaks tsellofaaniks, millesse on keeratud tõeline tõde.
Kõik viib vältimatult välja või keerleb keskme ümber, mille nimeks on Ülikool. Sõna otseses mõttes suure tähega – ideaalkeskkond, ideaalühiskond, milleni parimad püüdlevad ja kuhu ometi iial ei jõutagi. See, mis põhineb usul ja uskumusel, see, mis on intelligentsi jaoks pühamu. Ülikool, millest me oleme kuulnud oma (vana)vanemate mälestustest, mida me läheme otsima, ja mida ehk olemas ei olegi. Ridade vahelt ja pealt õhkub igatsust omaaegse auväärse akadeemilise kantsi järele, millega tänapäevastel teaduskeskustel üha vähem ühist on. Ei olnud juba tollal, mil toimub romaani tegevus.
Kogu oma intellektuaalsuses pakub teos lugejale nii mõnegi õpetamisega seotud tõe, mis jääb kõrvu kumisema ja tekitab äratundmist ning tasuks siinkohal kordamist, olgugi et kontekstist rebituna ei kõla ehk päris sama lummavalt, näiteks: „Aga me peame tunnistama, et tõeline õpetaja ei saa olla iseenesest. Õpetajaks olemine sünnib läbi õpilase valiku. Läbi teadmise, et tänu ühele või teisele inimesele võid olla vaimselt rikkam. Ja võid siis tänutäheks nimetada teda oma õpetajaks.“ (lk 77)