Triin Toomesaar: Eesti kool toodab PISA-testide kõrgetele tulemustele vaatamata alltöövõtjaid
Noored Kooli programmi kaudu Jüri Gümnaasiumis eesti keele ja kirjanduse õpetajana töötav Triin Toomesaar (SDE) kritiseerib ajalehes Postimees PISA-testi tulemuste ületähtsustamist ja leiab, et testidega mõõdetakse vaid seda, kuivõrd häid liinitöölisi kool toota suudab.
Eesti on juba mitu aastat saanud uhkust tunda oma kõrge positsiooni üle rahvusvahelise haridusuuringu PISA edetabelites. Üldse meeldib meile õpilaste võimekust mõõta ning tabeleid koostada, kuna aastast aastasse sätime oma gümnaasiume paremusjärjestusse, uurime, millise kooli lõpetajad teenivad rohkem jne.
Kas see kõik aga peegeldab haridussüsteemi elulähedust, koolide tegelikku edukust või õpilaste tegelikku võimekust? Mida mõõdab PISA-uuring, kui testi koordinaator annab mõista eeldusest, et õpilased pingutavad ülesandeid lahendades Eesti esinduslikuma positsiooni nimel tavapärasest enam?* Mida mõõdab riigieksam, kui selles esinevate tüüpülesannete jaoks õpilasi kuude kaupa drillitakse? Teadmisi ning oskusi? Pigem universaalsust, distsiplineeritust, kuulekust ning lühimälu.
Rahvusvahelisel tasandil nähakse üha selgemini, et klassikaline haridussüsteem ei vasta enam majanduse ja tööturu tegelikele vajadustele. Tänane süsteem, sealjuures ka õpilaste teadmiste ja oskuste mõõtmise meetodid on suuresti jäänuk industriaalajastust, mil kool pidi inimesi ette valmistama ühesuguste oskustega kuulekateks ning distsiplineeritud vabrikutöölisteks.
Teisisõnu, me võime küll paikneda PISA-edetabeli esiotsas, ent nii kõnealune test kui ka riigieksamid mõõdavad ja demonstreerivad eelkõige seda, kuivõrd häid liinitöölisi me välja koolitada oleme suutnud. Jätkuvalt ülekoormatud õppekavad ning aastaringne lõputu drillimine, et õpilased oskaksid anda üheselt õigeid vastuseid kindlat tüüpi eksamiküsimustele ning -ülesannetele, viib selleni, et koolimasinast tulevad välja tuimad ühelaadsed robotid, kes tegeliku 21. sajandi tööturuga kokku puutudes alles (uuesti) kõndima ning silmi avama õpivad. Kui enam õpivad…
Artikli täisteksti saab lugeda siit.
* Ojakivi, M. (2012): PISA-testiga mõõdetakse taas Eesti koolinoorte võimeid. Eesti Rahvusringhäälingu uudised, 2012, 16. aprill. Kättesaadav: http://uudised.err.ee/index.php?06250676
Jaa, ma olen nõus Toomesaarega põhimõtteliselt. Ainult et see drillimise süsteem ja oskuste MÕÕTMINE ning pingeread – see kõik ei ole mingi jäänuk. See on taasiseseisvunud Eesti Vabariigi algusajal kehtestatud kord.
Olen hariduselust kaugelseisev inimene. Mõeldes aga missuguseid inimesi meie ettevõttesse tööle oleks vaja, jõudsin samuti artiklis kirjeldatud tõdemuseni. Küsides kohaliku kooli direktori käest, kas on lootust, et tema juhitav “ettevõte” hakkaks välja laskma turu nõudlusele vastavat “toodangut”, laiutas too käsi ja osutas karmilt – ÕPPEKAVAD. Kuid maailm, see on pidevas muutumises ja järjest kiirenevas. Ma nüüd mõtlen, mis neid õppekavasid siis nii tsementeerib. No ei oskagi midagi arvata.