Ameerika tšarterkoolis maailmavaadet avardamas

15. veebr. 2013 Elina Aslett USA Twin Fallsi linna Xavieri tšarterkooli õpetaja - 1 Kommentaar

Olime koos minu ameeriklasest abikaasa Tonyga elanud aastaid Eestis, kuni jõudsime kokkuleppele, et proovime perekonnana elu ka teisel pool suurt lompi. Valisime oma elupaigaks Twin Fallsi – Tony lapsepõlvelinna.

Eelmise aasta suvel, enne meie Ameerikasse tulekut lõpetas minu tütar Emili (16) Rapla ühisgümnaasiumis põhikooli. Mina olin töötanud viis aastat gümnaasiumi inglise keele õpetajana Rapla Vesiroosi gümnaasiumis ning ühtlasi juhtinud Rapla keeltekooli, mille ma neli aastat tagasi asutasin.

Ameerikas jätkame mõlemad oma kirevat haridusteekonda sel õppeaastal 650 õpilasega Xavieri tšarterkoolis. Minu seitsmeaastane poeg Marko õpib aga sel aastal ühes teises siinses koolis.

Saabusime Ameerikasse mullu 1. augustil ning minu suureks kergenduseks leidsin endale töökoha juba esimesel nädalal. Nagu sageli juhtub, mängisid selles otsustavat rolli juhus ja tutvus. Minu ämm, kes on samuti õpetaja ühes siinses koolis, viis mind kokku Xavieri kooli juhiga, kellel oli minu väljailmumise üle väga hea meel, kuna tal oli vahetult enne õppeaasta algust veel üks koht täitmata.

Mul ei olnud küll litsentsi Ameerikas õpetamiseks, aga kooli juhtkond ja nõukogu leidsid, et minu taust äratab usaldust, ja nii saigi minust poole kohaga 5. klassi õpetaja ja poole kohaga abiõpetaja ehk paraprofessionaal. Õpetan 5. klassile kirjandust, loodusõpetust ja kirjutamist (esimesel poolaastal viimase asemel matemaatikat) ning 6. klassile ladina keelt. Pärastlõunal töötan abiõpetajana – aitan kolmandate ja neljandate klasside õpilasi matemaatikas.

Idaho osariigi haridusamet väljastas mulle üheks aastaks ajutise õpetajalitsentsi. Ka haridusamet leidis, et mu Eesti haridus ja kogemuspagas on väga head. Mulle seati tingimuseks võtta juurde ainult üks ülikoolikursus, nimelt Content Area Literacy (ainealane kirjaoskus), mille läbimise järel saan viieaastase õpetajalitsentsi 6.−12. klassi inglise keele õpetajana töötamiseks.

Nohikud on popid

Kuigi tšarterkoolidesse on harilikult ootejärjekord ja 1. klassi õppima soovijaid on Xavieris vahel koguni 500, jätkub gümnaasiumiosas vabu kohti ning Emili võeti kohe Xavieri õpilaseks vastu. Õppealajuhataja sõnul on gümnaasiumikohtade vabanemise üks põhjus see, et Xavieris tuleb heade hinnete saamiseks rohkem tööd teha – näiteks kooli kodukord näeb ette, et gümnaasiumiõpilastele tuleb anda igaks päevaks kahe tunni jagu koduseid ülesandeid, 5. klassi õpilastele aga 1,5 tunni jagu.

Teiseks muudab Xavieri mõne gümnaasiumiealise õpilase hulgas ebapopulaarseks asjaolu, et kohalik kogukond väärtustab väga sporti, Xavieris aga seda suurt ei tehta. Nii lahkuvad siit ka noored, kes soovivad oma igapäevaellu jalgpallimatše ja kisakoori. Mõned aga tulevad ka tagasi, kuna tunnevad, et ei arene tavakoolis piisavalt või et seal esineb õpilaste hulgas kiusamist ja kampadesse jagunemist.

Xavier seevastu tunneb uhkust mitmesuguste „nohiklike” asjade üle, mida siin korraldatakse, näiteks luulevõistlused ja kirjutamisklubi. Oktoobrikuisel teemanädalal oli meil muuhulgas nohikute päev, mil võis imetleda koolitäit nohikuteks riietatud õpilasi, sekka ka mõned õpetajad. Lapsevanemad üldiselt hindavad Xavieri ja peavad seda turvaliseks kooliks, kus saab targaks, mistõttu ongi siin põhikooliosas kõigisse klassidesse järjekord.

Üks kostümeeritud õpetaja Nohikute päeva hommikul õpilasi fuajees tervitamas. Kooli fuajees oleval klaveril võib mängida igaüks.

Üks kostümeeritud õpetaja Nohikute päeva hommikul õpilasi fuajees tervitamas. Kooli fuajees oleval klaveril võib mängida igaüks.

Sokraatiline õppemeetod

Xavier järgib sokraatilist õppemeetodit ning panustab klassikalisele akadeemilisele haridusele. Suundasid koolil ei ole ning valitseb põhimõte, et spetsialiseerugu noored alles ülikoolis. Kool on jagatud kolmeks osaks, millel on Xavierile eriomased nimed: Grammar School (algkool, 0.−4. klass), Logic School (põhikool, 5.−8. klass) ja Rhetoric School (gümnaasium, 9.−12. klass).

Rõhku pannakse Lääne tsivilisatsiooni tundmaõppimisele, muuhulgas õpetatakse juba kolmandast klassist alates ladina keelt, viiendast klassist kreeka keelt ja hiljem ka Kreeka ajalugu. Tundides püütakse arendada avaliku kõne oskust ja kirjutamisoskust, mõtestatakse lahti minevikusündmusi, peetakse debatte ning üritatakse igal moel kujundada õpilastest mõtlevaid isiksusi.

Koolis õpetatakse ka kunsti- ja tantsutehnikaid ning draamat, ent tegemist ei ole otseselt kaunite kunstide kallakuga kooliga, vaid vägagi sõnapõhisele haridusele keskenduva õppeasutusega. Üks läbiv eesmärk on suurendada õpilaste sõnavara ning nii kirjalikku kui ka suulist sõnaseadmisoskust. Nii tuleb siin esseesid kirjutada vahel isegi matemaatikatunniks.

Igale gümnaasiumiõpilasele koostatakse individuaalne tunniplaan, lähtudes tema teadmistest ja huvidest. Ja tunniplaan on iga päev ühesugune. Nii on Emilil iga päev järgmised tunnid: kunst (ta võib spetsialiseeruda fotograafiale, skulptuurile, trükikunstile vms), Lääne tsivilisatsioon ehk ajalugu (kristluse algusaeg, renessansiaeg, kommunism ja sotsialism jne), terviseõpetus (online-kursus), Briti kirjandus (ühtlasi inglise keele grammatika ja ka väliskirjandus), füüsika (ülikooli ettevalmistuskursus), matemaatika ja poliitiline romaan (lugemine, esseed ja debatid). Esimesel semestril oli Emili tunniplaanis terviseõpetuse asemel avalik kõne.

60-tunnine töönädal

Xavieris ei ole õpilastel üldiselt õpikuid ega töövihikuid, vaid nad täidavad palju töölehti ja teevad märkmeid, samuti loevad suhteliselt palju klassikute teoseid. Minu tütre Emili sõnul muudab see õppimise raskemaks kui Eestis. Reaalaineid armastava tüdrukuna on selle kooli humanitaarainete kesksus tema jaoks paras väljakutse.

Õpetajana leian, et õpikute puudumine annab mulle rohkem valikuvabadust materjalide leidmisel, kuid samas on ka ajakulu ja vastutus suurem. Päris vabad käed meil materjalide valimisel siiski ei ole – peame järgima programmi nimega Core Knowledge, mis meenutab Eesti riiklikku õppekava, aga ei ole siiski riigi kehtestatud.

Ajaliselt on õpetaja töö aga täpselt reguleeritud. Õpetajad peavad viibima koolimajas kella 7.30−15.30, andes iga päev keskmiselt seitse õppetundi. Õpetaja ülesannete hulka kuuluvad ka klassis prügikottide vahetamine, laudade puhastamine ning vahel ka tolmu imemine. Sel aastal palgati siiski paar inimest klassiruume tolmuimejaga puhastama ning õpetajad rakendavad koristustöödele ka õpilasi. Lisaks tuleb leida aega tundide ettevalmistamiseks ja tööde parandamiseks.

Nii kujuneb õpetaja töönädal keskeltläbi 60-tunniseks. Ületunni mõistet siin põhimõtteliselt ei tunta. Ületöötamine näib olevat eeldatav. Enamik õpetajaid veedab iga päev koolis rohkem aega, kui töölepinguga ette nähtud. Tihti käivad õpetajad koolis tunde ette valmistamas ka nädalavahe­tuseti – igal õpetajal on koolimaja võtmed. Positiivne on aga see, et õpetaja võib õppeaasta jooksul kuni üheksa päeva tervislikel põhjustel puududa, kaotamata sealjuures töötasu.

Õpetajate palkade üle otsustatakse Ameerikas osariigi tasandil ning Idaho õpetaja keskmine palk on praegu Eesti õpetaja palgast kaks korda kõrgem, kuid mina saan sel aastal oma kahe töö peale kokku ainult natuke rohkem Eesti õpetaja keskmisest palgast.

Hoolimata kurnavalt pikkadest tööpäevadest ja kesisest töötasust, olen ma väga rahul ja tänulik, et mul on olnud võimalus Xavieri koolis ennast proovile panna ja mitmesuguseid väärtuslikke kogemusi omandada. Kõige meeldivamaks on selle kooliaasta teinud suhtlemine Ameerika lastega, kes on vahetud, viisakad, rõõmsameelsed ja tegusad ning üldiselt võtavad juba algkoolis vastutust oma õpingute eest. Lisaks väljendavad nad oma kiindumust otseselt, teretades õpetajat nimepidi, lehvitades ja kallistades. Ka lapsevanemad tänavad vahel õpetajat tema töö eest. Lõppude lõpuks innustab õpetajat tööle mitte niivõrd palk kui tunne, et ümbritsejad hindavad tema panust. Nagu ütleb meie kooli õpetaja kreedo viimane lõik: „Ma olen õpetaja. Ma muudan maailma üks laps korraga.”

—————

Väljavõtteid koolielust

• Hommik algab truudusvandega USA-le ja Idaho osariigile, misjärel lauldakse üks patriootlik laul – sel kuul näiteks „America the Beautiful”. Kord kuus reedeti teeb kogu koolipere seda võimlas koos. Hommikuti eteldakse kooris ka kooli ja klassi kreedot. Seejärel loeb õpetaja peast ette õpetaja kreedo. Veel drillitakse nädala sõna, nädala elupõhimõtet ja nädala tsitaati. Nädala sõnadeks valitakse kogu kooli jaoks samad keerulised ja harva kasutatavad sõnad, mille abil üritatakse õpilaste sõnavara laiendada, nagu näiteks lachrymose (nutune, pisarais) või blunderbuss (musket, koperdis). Elupõhimõtete abil aga kasvatatakse õpilasi moraalseteks ja hoolivateks kodanikeks. Põhimõteteks on näiteks pühendumus, mõõdukus, entusiasm. Nädala tsitaatide hulgas on minu lemmik „Pessimist näeb igas võimaluses raskust, optimist näeb igas raskuses võimalust” (Winston Churchill).

• Vahetunnid on 2−5 minuti pikkused. Erandina kestab lõuna­vahetund pool tundi, noorematel õpilastel kauem. See-eest on noorematel õpilastel päeva jooksul ainult kaks vahetundi. Nende ajal peavad nad viibima õues, välja arvatud käreda pakasega.

• Õpilased ei tohi viibida klassiruumis ilma õpetajata. Kui lastega midagi juhtub, võivad lapse­vanemad muidu õpetaja kohtusse kaevata. Kooliõde ega -arsti ei ole ja õpetajad ei tohi lapsele midagi manustada. Kui õpilasel on vaja näiteks peavalutabletti, peab ta helistama valvelauast või klassitelefonilt oma vanematele ja paluma endale rohtu tuua. Mobiiltelefoni kasutamine on rangelt keelatud kuni koolipäeva lõpuni.

• Koolil on oma riietumisetikett. Muuhulgas on keelatud kanda teksapükse ja retuuse ning piltide ja kirjadega särke, samuti sandaale. Keelatud on ka näiteks gooti meik ja keelerõngad.

• Puudub garderoob – oma üleriided tuleb õpilastel paigutada väiksesse isiklikku seinakappi ning õpetajatel toolikorjule. Vahetusjalatseid ei kanta.

• Koolist tuleb lahkuda niipea, kui tunnid läbi saavad. Selleks tuleb õpilasel minna koolibussi peale või sõita ise autoga koju (kui ta on vähemalt 15-aastane ja omab juhiluba) või peab lapsevanem talle järele tulema. Kui õpilane jääb pärast tunde kooli aega parajaks tegema, on koolil õigus helistada lastekaitseametnikele. Erandiks on õpetajate lapsed, kes ootavad oma vanemate järel.

Kooliaasta avaaktus 1. septembril.

Kooliaasta avaaktus 1. septembril.

• Kooli suurimat ruumi kasutatakse nii võimla, söökla kui ka aulana. Seal puuduvad toolid. Kooli ühisürituste ajal tuleb õpilastel harilikult istuda põrandal, mis on eelnevalt välisjalatsitest veidi must ja talvel vahel ka märg. Lõunavahetunni ajaks muundub see ruum sööklaks. Siis tiritakse seina äärest lagedale pikad kokku­pandavad lauad, mille küljes on ka pingid.

• Kogu koolilõuna kuhjatakse väiksele penoplastist kandikule ja seda tuleb süüa pehme plastmassist spork’iga (lusika ja kahvli kombinatsioon, mis õieti ei kõlba kummakski).

• Koolilõuna muudeti sel õppeaastal ettekirjutustega varasemast tervislikumaks ja sisaldab nüüd alati ka puuvilja ja piima. Siiski pakutakse tihti n-ö rämpstoitu, näiteks hotdog’e ja väikseid pakse pannkooke siirupiga. Minu tütar Emili tunneb Eesti koolitoidust suurt puudust. Meie, nagu ka paljud teised õpilased-õpetajad, võtame oma lõunasöögi hoopis kodust kaasa.

• Kui õpilane on kümme korda tundi hilinenud, tuleb tal osaleda laupäeval kella 8−12 laupäevakoolis.

• Kooli territooriumist 1000 jala (u 300 m) kaugusele ulatub mõnu­ainetevaba tsoon, mis tähendab ka keeldu alkoholile ja tubakatoodetele.

• Iga õpilase vanemad peavad õppeaasta jooksul tegema kooli heaks pere peale 20 tundi „vabatahtlikku” tööd. Nad võivad näiteks ruume koristada, aga ka töid parandada, tegutseda abiõpetajana vms.

• Koolihoone aknaid ei saa avada. Temperatuuri saab reguleerida klassi seinal asuvast soojendus- ja õhukonditsioneerikarbikesest ning sageli hoitakse ka klasside uksi lahti. Koolipäeva lõpuks on klassis üsna umbne.

————

Tšarterkool

Tšarterkool on üsna uut tüüpi haridusasutus, mis n-ö leiutati Ameerikas aastal 1988. See on riigi rahastatav, ent eraalgatuslik üldhariduskool, mis pakub alternatiivi tavakoolidele ja ka erakoolidele – viimased on harilikult õppemaksuga ja tihti religioosse kallakuga.

Kooli asutajad on õpetajad, lapsevanemad või teised aktivistid, kes pole rahul ümberkaudsetes tavakoolides pakutavaga.

Kui mõelda, mis USA-s positiivsena silma torkab, siis eeskätt just inimeste valmidus näidata initsiatiivi, käivitada oma ettevõte või mõni muu projekt, selle asemel et jääda lootma riigile või omavalitsusele.

Olin enne USA-sse elama asumist vaadanud dokumentaalfilmi „Supermeest oodates” („Waiting for Superman”), mis maalib Ameerika üldhariduskoolidest üsna sünge pildi, millesse heidab eredaid lootuskiiri ainult tšarterkoolide võrk. Selle filmi vaatamisel kujunes mul mulje, et tšarterkoolist saab tavakooliga võrreldes oluliselt kvaliteetsema hariduse ning et kõik õpilased, kellel õnnestub sinna õppima pääseda, on õnnega koos.

Tšarterkool ei ole erinevalt tavakoolidest piirkonnakool, mis peab kõik ümberkaudsed lapsed vastu võtma, vaid sinna võib minna õppima oma vabal valikul – kui sul muidugi õnnestub koht saada. Enamasti on kooli suur tung ning vahel ollakse ka aastaid järjekorras. Eesti eliitkoolidest eristab tšarterkoole tõsiasi, et õpilasi ei valita sinna akadeemilise võimekuse alusel, vaid igal kevadel peetava avaliku loteriiga.

Asjaolu, et USA-s järgitakse juba üle kümne aasta seadust No Child Left Behind („Ühtki last ei jäeta maha”) ning kedagi ei diskrimineerita, tähendab mõistagi, et kooli satub kirju seltskond.

Kogenud õpetajad ütlevad aga, et varem või hiljem leiavad need, kes õppida ei viitsi, endale mõne kergema kooli. Meie koolis vabaneb kohti õppeaasta jooksul suhteliselt sageli ning siis võetakse kooli vastu ootejärjekorras esimesena kirjas olev õpilane, kui ta vestlusel vähegi aktsepteeritavaks osutub.

Nimetus tšarterkool kõlab eestlase jaoks segadusse ajavalt, ent just seda terminit on eestikeelses hariduskirjanduses kasutatud. Sisuliselt oleks ehk õigem nimetada seda tüüpi kooli hartakooliks, kuna ingliskeelne sõna charter tähendab lisaks tšarterile ka hartat ehk põhikirja.

Igal tšarterkoolil ongi oma harta ehk põhikiri, mis sätestab kooli missiooni, programmi, eesmärgid, hindamispõhimõtted jms.

See harta on ühtaegu leping, mille kõrgemal seisev asutus (Idahos on selleks tšarterkoolide komisjon) sõlmib kooliga 3−5 aastaks ning võib selle ka tühistada, kui kool hakkama ei saa, näiteks satub majandusraskustesse või tekib tal tõsiseid probleeme õppeedukusega või kooli juhtimisega.

Viimase 25 aasta jooksul on tšarterkoole tekkinud nagu seeni pärast vihma. Ehkki umbes 13% neist on ka suletud, tegutseb neid praegu USA-s umbes 5600 ja neis õpib ligikaudu 2 miljonit õpilast.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Ameerika tšarterkoolis maailmavaadet avardamas”

  1. Velda ütleb:

    Selle loo lugemine annab mulle ja abikaasale mõtlemisainet tükiks ajaks, sest minu abikaasa on ka õpetaja.Eriti meeldis see koht kirjast:
    “Hoolimata kurnavalt pikkadest tööpäevadest ja kesisest töötasust, olen ma väga rahul ja tänulik, et mul on olnud võimalus Xavieri koolis ennast proovile panna ja mitmesuguseid väärtuslikke kogemusi omandada. Kõige meeldivamaks on selle kooliaasta teinud suhtlemine Ameerika lastega, kes on vahetud, viisakad, rõõmsameelsed ja tegusad ning üldiselt võtavad juba algkoolis vastutust oma õpingute eest. Lisaks väljendavad nad oma kiindumust otseselt, teretades õpetajat nimepidi, lehvitades ja kallistades. Ka lapsevanemad tänavad vahel õpetajat tema töö eest. Lõppude lõpuks innustab õpetajat tööle mitte niivõrd palk kui tunne, et ümbritsejad hindavad tema panust. Nagu ütleb meie kooli õpetaja kreedo viimane lõik: „Ma olen õpetaja. Ma muudan maailma üks laps korraga.””

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!