Karl Martin Sinijärv: Bilbo sõitis Oblomovile raja ette

10. veebr. 2013 Karl Martin Sinijärv kirjanik - 1 Kommentaar
Kirjanike liidu esimees Karl Martin Sinijärv hoiab oma kabinetis alati „Kääbikut”, ainsat kirjandus­teost, mis tal silma märjaks võttis. Teose imetabased tarkused kehtivad tänini. Foto: Raivo Juurak

Kirjanike liidu esimees Karl Martin Sinijärv hoiab oma kabinetis alati „Kääbikut”, ainsat kirjandus­teost, mis tal silma märjaks võttis. Teose imetabased tarkused kehtivad tänini. Foto: Raivo Juurak

 

Lapsepõlves oli rohi täpselt sama roheline kui praegu ja ausalt öeldes ei ole ka lume ega taeva värvides olulisi muutusi täheldada. Mõned asjad olid siiski teisiti ja lapsepõlve asjad on need, mis inimese ühes või teises suunas liikuma panevad. Isegi tühiasjad võivad need olla. Mul olid lapsepõlves tähtsateks tühiasjadeks raamatud. Raamatute ilmumine oli sündmus. Sest neid ei ilmunud sugugi palju ja need, mis juba ilmunud olid, olid enamalt jaolt loetud. Ometi usun, et minu põlvkonnas on hulgaliselt neid toonasi väikesi, kelle jaoks päevad, mil koju tekkis „Muumitroll” või „Torupill, haldjad ja hiiglased” tähendasid midagi hoopis enamat kui maiparaad või energeetikute päev või mis need veidrad pühad olidki tol ajal. Ja päris kindlasti on paljude jaoks meist olemas aeg enne „Kääbikut” ja „Kääbiku” eestikeelse tõlke ilmumise järgne aeg. Ilmselt ma ei eksi, kui väidan, et seda raamatut olen ma kõige enam kordi lugenud.

Hilisemal ajal muidugi algupärandit ja kommenteeritud mustandversioone ja muud säherdust. Ent vaieldamatult on Bilbo Baggins mind kõikidest kirjandustegelastest kõige enam mõjutanud. Ja mu meelest on ta tänini üks kõige lahedamaid tüüpe, kellega maailmakirjanduses kohtuda. Hiljem tulid muidugi Oblomov ja Nero Wolfe ja mitu teist toredat inimest, eks Bilbo sõitis neile raja korralikult ette. „Sõrmuste isand”, sootuks hiljem, oli respektaabel oma mastaapsuses ja ilmaloome ulatuslikkuses, ent sädet, inimlikkust ja emotsiooni sisaldab „Kääbik” tänini enam. Selle raamatu esimesest lugemisest saadud pauk oli ikka nii vägev, et meelepilti ei muuda ükski muu pilt, ei illustratsioon, okupatsiooniaegne vene telelavastus, jaapanlaste multikasari ega äsja kinoekraane vallutama asunud x-dimensioonne überlinand.

Ja muidugi see koht, kus Thorin ära sures, see võttis ka pisara silmast välja. Võtab teinekord tänini. Raamatud ei tekita mus üldiselt meeleliigutust. Nad tekitavad rohkelt rõõmu, vihastavad teinekord päris raevukalt, ärgitavad eeskätt uudishimu ja panevad mitmel moel mõtlema, hoiavad haagis teiste konksudega. Aga et ükski kirjandusteos oleks kunagi suutnud silma märjaks teha või muud sellesuunalist emotsiooni tekitada, ei tule sellest elust eriti meelde. Muusika või film võtavad viie minutiga vee lahti, aga raamatutega seda ei juhtu. „Kääbik” toimis ka nõnda. Saati sõnastas Thorin ju surisängil imetabase tarkuse: „Kui meie hulgas oleks rohkem selliseid, kes head kõhutäit, nalja ja laulu kullakoormast ülemaks peavad, oleks meie maailm praegusest rõõmsam paik.” Kehtib täiel määral ka täna ja ka meie maailmas. Ja ega ma häbene. BB nuttis ka. „Ta oli ikka üks väike hea hing.”


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Karl Martin Sinijärv: Bilbo sõitis Oblomovile raja ette”

  1. Allan Kliimand ütleb:

    Oblomov oli ka hea hing, aga laisk, kasutu egoist.Stolz oli aktiivne, tegi Olgale vähemalt lapse.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!