Hea õpetaja otsinguil
Põhjuse seda teemat käsitleda andis elu ise tol kurval päeval, kui ilmus teade, et enam ei ole mujal kui mälestustes GAG-i kauaaegset füüsikaõpetajat Erna Paju (1926–2012).
Erna Paju õpetas õppeaastal 1971/1972 tollase Tallinna 1. keskkooli abituuriumi b-klassis füüsikat neile, kes aastal 1969 astusid seal matemaatika-füüsika eriklassi. Õpilasteks olid teiste hulgas Erna ja Venda Paju (1924) enda poeg Jüri (1954–2010), Jüri tulevane abikaasa Sirje Vertina, hilisem kirjamees Juhan Habicht, Eesti autospordi üks tegevjuhte Priit Pallo, Kalev Petti – kokku umbes 30 inimlast, osa sealtsamast Koplist ning päris raudtee äärest, muist Nõmme ümbrusest, kõige kaugem käis Paldiskist. Käsitluse aluseks on mälestused, arhiivimaterjalid, mõned asjaomased kirjavahetused ja suulised teated.
Reaalkallakuga eriklassid hakkasid tekkima Venemaal ja Eestis ühel ja samal ajal koos NSV TA Siberi osakonna loomisega Novosibirskis (1957) ning üleminekuga mõni aasta hiljem polütehnilisele keskharidusele
1) koolipiirkondade, 2) taseme ja 3) soolise segregatsiooni järgi. Esimene ei olnud väga kategooriline; temast tähtsam võis olla see, kas gümnaasiumi eriklassi pürgija kuulub ÜLKNÜ-sse, sest direktor võis tahta komsomoliklassi. Teine ehk tase oli kindlasti tähtis Siberis, kus sealt valitud akadeemikutele tundus olevat ennekuulmatu, kui nende lastel tulnuks õppida töölisnoorte keskkoolis. Kolmas seisnes selles, et andes tüdrukutele üldainete kõrval näiteks lasteaiakasvataja või ka kassiiri praktika, tähendas see üldjuhul nende suunamist küpsustunnistuse järel pisipedadesse või tehnikumidesse, mitte aga ülikooli. Õnneks ei peetud sellisest kallutamisest truualamlikult kinni.
Õpetaja, kes tahtis olla õpetaja
Vahetult pärast Teist maailmasõda oli olukord teistsugune ja minu arvates ei saa seda üle Nõukogude Liidu homogeensena kirjeldada. Juba sõja eel oli Moskvas, Peterburis ja Harkivis rajatud uurimisasutusi, mida me nüüd nimetaksime teaduse tippkeskusteks. Siis kasutati teist sõna: need asutused olid baasilised ehk alusuuringute instituudid. Nad olid profileeritud erinevalt põhjalt, aga neid ühendas see, et ülikooli ja aspirantuuri vahele instituudis loodi vormiliselt iseseisvad insenerihariduse kõrgkoolid, mille lõpetanu võis taotleda kohta aspirantuuris. Niisugune oli näiteks aastal 1946 Moskva ülikooli juurde rajatud Moskva füüsika ja tehnoloogia instituut1. Eestis käis asi lihtsamalt: matemaatika-füüsika eriklassi lõpetamine andis kahes eriaines süvendatud lisateadmisi ilma sunduseta õppida edasi just neid aineid, ent koos vabadusega pöörduda ülikoolis või kõrgkoolis nn teaduse tsehhi eesmärgiga jätkata diplomi saamise järel aspirantuuris kohe, kui õppetoolile oli koht statsionaarseks aspirantuuriks eraldatud.
Siinkirjutaja on saanud endale õpetajat ise valida neljal korral. Aastail 1969–1986 oli selleks Nigol Andresen (1899–1986), aastatel 1972–1979 dotsent Jaak Põldmäe (1942–1979), aastatel 1975–1998 professor Harald Peep (1931–1998) ja aastatel 1978–2006 NSVL TA maailmakirjanduse instituudi vanemteadur professor Andrei Grišunin (1921–2006). Ülejäänud kordadel õpetas minusuguseid see õpetaja või õppejõud, kellele meie klass, lend või aine kätte anti, ega olnud õpilaste määrata, kas pedagoog oli nõrk või tugev või miks ta võis meist lahkuda enne aine loogilist lõppu. Pole võimalik, et Erna Paju poleks seeüle mõelnud, liiati kui ta ei saanud ainsatki eriklassi viia alates 5. õppeaastast muutumatus koosseisus kuni lõpuaktuseni. Miks ma selles nii kindel olen?
Teda polnud kunagi õpetatud füüsikaõpetajaks eriklassis, milles füüsika on üks peaaine nii tundide arvu kui ka profiili järgi. Aastal 1950 lõpetas ta Tartu riikliku ülikooli eksperimentaalfüüsikas erialade tollase nomenklatuuri kohaselt, ehkki teoreetilises füüsikas ja sellega liituvas kõrgemas matemaatikas oli õppejõudude tase selgesti kõrgem ning autoriteetsest venekeelsest õpikust, Lev Landau (1908–1968) ning Jevgeni Lipschützi (1915–1985) jt „Teoreetilise füüsika kursusest” I–X (1938–1979) oli ilmunud üle poole. Süstemaatilisi füüsikakatseid tundis Erna Paju arvatavasti Ernst Kilksoni (1890–1973) raamatu „Füüsika praktikum Tartu ülikoolis” (1931) ning Juhan Langi (1888–1977) ja Aleksander Pae (1916–2001) raamatu „Füüsika praktikum Tartu Riiklikus Ülikoolis” I–II (1945–1946) põhjal, aga ka seetõttu, et oli tudengina üldfüüsika kateedris töötanud. Kuid üldfüüsika oli tollal mitte eriala, vaid paradigmaatiline kursus ehk füüsika entsüklopeedia diferentseeritud vastamisega erialati ja ka teoreetiline füüsika polnud eriala, vaid aine. Kuna eksperimentaalne füüsika pakkus kõige rohkem töökohti, alates põhikooliõpetajast kuni suurte tööstusettevõteteni, võis see asjaolu kallutada Erna Paju oma suunas enam kui muud tegurid, näiteks inimese loomuomane kalduvus arvutamise asemel katsetada.
Kümme aastat, 1950–1960, õpetas Erna Paju füüsikat Tallinna õpetajate instituudis. Sealt edasi tuli ta GAG-i. Eriklassis võis ta olla vabam, sest selles piirasid teda õieti vaid kolm asjaolu. Need olid 1) väga erisuguse tasemega koolidest tulnud õpilaste ebaühtlus matemaatikas koos selgusetusega küsimuses, kelleks meid tegelikult kasvatatakse – kas lihtsalt headeks arvutajateks või arvutusmatemaatikuteks näiteks majanduses; 2) füüsikaprogrammide kõikuvus ja nende läbimine tõlkeõpikute järgi (erinevalt keemiast) ning praktikumide surutus labori asemel tundi ja väljapoole tehnilist füüsikat ning 3) erialaõpetajate sisemine konkurents eriklasside, tehnikumide ja kõrgemate õppeasutuste philosophicum’i astme vahel. Tagantjärele võiksin neile lisada neljandagi: kuna materjaliteaduses on keemia määravam komponent kui matemaatika, siis on füüsikas näiteks magnetismi õpetada kergem, kui saab toetuda tugevale keemiaalasele aluskorrale. Minu põhikoolikeemia oli nõrk ja seda polnud võimalik füüsikas varjata.
Loetletud piirides võis Erna Paju loota kursusekaaslasest abikaasale, iseendale, aineolümpiaadidele ning kõrgematesse koolidesse astujate jaoks mõeldud lühikursustele, mis peale muu andsid võimaluse diagnoosida gümnaasiumilõpetajate taset üldisemalt. Tehnilise füüsika baas oli koolil vanalinna servas käe-jala juures, sest suuremad tehased ja raudtee asusid kuni paari kilomeetri raadiuses. Kuid ilmselt ei tahtnud Erna Paju, et jääksime inseneriasjandusse „kinni”, vaid näeksime füüsikat avaramas pildis kui auruveduri katel nagu termodünaamiline süsteem. Temaatiline raskuskese tolleaegses matemaatika-füüsika eriklassis asus elektril, alates Leideni purgist kuni Maxwelli võrranditeni, täpsemalt nende analüüsini võrrandite valmiskujul ilma tuletuskäigu üksikasjadeta ja ootamata ära, kas matemaatikatundides on vajaliku „aparatuurini” jõutud. Erna Paju esitas vastava matemaatika ise, hakkamata selle sümboolikat ning tehteid omakorda põhjendama. Muidugi võinuks ta seda teha juba alates vektori mõistest, aga siis jäänuks füüsikale pühendatud tundide arv märgatavalt väiksemaks.
Üksteist täiendavad elutööd
Meil Juhan Habichtiga vedas, sest nüüdses Rahumäe põhikoolis õpetas füüsikat asendajana Tallinna ehitus-mehaanikatehnikumi füüsikaõpetaja Arnold Uuetoa, kelle latt oli põhikoolis sama kõrge kui tehnikumiski. Tema õpetus oli jagatud ajaliselt kaheks: septembrist mai keskpaigani töö klassis ja seejärel praktikum kui intensiivkursus tehnikumi laborites. Asja ei tule mõista nii, nagu oleks Arnold Uuetoa asendanud põhikoolifüüsika füüsikaga spetsialiseeritud tehnikumis. Ta ei juhendanud praktilisi töid, näiteks tehnilises füüsikas ajamite kasutegurite leidmist ega toonud sisse tugevusõpetust kui osa tehnilisest mehaanikast. Ta õpetas teatud seadusi, väärtuste arvutamist tundmatutele suurustele nende seaduste alusel ja viima läbi demonstratsioonkatseid. Rohkem polnud reaalne, sest meid oli õpetatud arvutama katsetulemustest lahus, ent koos mõõtmisõpetusega üksnes neil juhtumeil, mil mõõteriist oli mobiilne (voltmeeter, tester jne). Kuna statistiline füüsika programmi ei kuulunud, jäid käsitlemata ka mõõtmisvead ja vaieldavused mõõtmistulemustes. Üldisemalt öeldes õpetas ta mõtlemisviisi, jättes rakendamisviisi ootama seda aega, mil inimlapsel tekib atesteeritud õigus töötada kõrgemate pingetega kui 220 volti.
GAG-i 9. b-klassis hakkas meile füüsikat õpetama Alda Raidmaa (1945), kes oli 1969. aastal lõpetanud TPedI füüsika ja üldtehniliste ainete õpetajana. Tema õpetajate hulka kuulusid Aleksander Emmo (1905−1987; „Huvitavaid katseid füüsikas”, Tallinn 1961; koos Venda Pajuga „Füüsika katsed kaheksaklassilises koolis”, Tallinn 1969 ning koos Venda Paju ja Ants Kõverjalaga (1926) „Füüsika praktikumi juhendid VIII–XI klassile”, Tallinn 1961 jt), Ants Kõverjalg („Masinaõpetuse praktikum keskkoolis”, Tallinn 1964 jt) ning Hannes Tammet (1937). Me ei teadnud siis, et ülivoolavuse avastaja Petr Kapitsa (1894–1984) mõjul kutsusid ka teised Ernest Rutherfordi õpilased Cavendishi laboratooriumis Cambridge’is oma professorit Krokodilliks. Alda Raidmaa ei sarnanenud Rutherfordiga ühestki küljest. Lähtunud ühe õpilase märkusest, et Michael Faraday tegi elektrofüsioloogilisi katseid mitte konnakoibade, vaid kuivatatud krokodillidega, pani Alda Raidmaa endale kui õpetajaliigile Krokodilli nime ise. Tähenduses „armas reptiilike” lühenes see kähku Krokuks.
Võib-olla tahtsid noored poisid noort õpetajat paika panna, võib-olla oli Alda Raidmaal kahju, et osa oma haridusest ta rakendada ei saanud, sest näiteks autojuhtimist meie eriklassis ei õpetatud. Aastal 1971 läks ta teise kooli, tulles GAG-i tagasi 1978–1983 ja on jäänud õpetajaks tänaseni, praegu õpetab ta muuseas ka Kopli ametikoolis.
Alda Raidmaal tuli alustada mehhaanikast, mille matemaatiline käsitlemine ei võinudki langeda kokku tolle arvutusmatemaatikaga, mida õpetas meile klassijuhataja Kaja Rammo ja mis algas maatriksarvutusest. Tema lahkus erialasele tööle 1970, mil asemele tuli geomeeter Jaak Loonde (1937–2003). Direktor Helmi Viikholm võttis ta tööle ilmselt tingimisi, sest tema tookord veel tsükliline alkoholism oli peidetamatu. Enne meid oli ta langetanud metsa, varemini luges ta TPedI-s afiinset geomeetriat, mida meie gümnaasiumikursus ei sisaldanud. Ta sai kiiresti õpilastele väga lähedaseks, sest ta armastas oma ainet ja meidki ning alustas matemaatikakabineti sisustamist. Paraku tekkis kahe peaaine vahel halb dihhotoomia, sest tundides oli neil väga vähe kokkupuutepunkte. Minusugune oskas nende hulka suurendada ainult tänu Arnold Uuetoa ja Alda Raidmaa „eeltööle”, kuna just nemad panid kutsikaid arvutama. Kui ma ühes varasemas artiklis nimetasin toda arvutamist teoreetiliseks füüsikaks, siis tõesti tinglikult, kuid mitte umbropsu. Näiteks ideaalse gaasi käitumine, mida õpetatakse ka normaalses füsioloogias2, on tõepoolest teoreetilise füüsika probleem, mis muutub eksperimentaalseks alles juhul, kui katseseade õpetaja laual klassi ees võimaldaks tekitada vaakumit ja seda saab tõestada.
Alda Raidmaa järel tuligi Erna Paju, kes pidi juba ette leppima tõsiasjaga, et mõtteline kolmandik kulub astronoomiale, mida on talvepäeval vaatlusvahenditeta üldse raske õpetada, ning teise kolmandiku vältel tuleb kogu füüsika summeerida ja kolmanda osa neelab valmistumine lõpueksamiks.
Finis coronat opus
Ligikaudu samal ajal kujunes Moskvas probleemiks uus nn üleliidulise füüsikaõpiku standard, mille tõlkimine ja aprobeerimine Eesti oludes jõudis raamatukujulise tulemuseni juba pärast meid. Õpilastena saime asjast aru nii paljukest, et uusi õpikuid progümnaasiumile ja gümnaasiumile pooldas eriti aatomienergia instituudi direktori asetäitja akadeemik Isaak Kikoin (1908–1984), molekulaarfüüsik, kes oli üks Nõukogude tuumaasjanduse juhte radioaktiivsete metallide rafineerimisel ülima puhtusastmeni ja metallide defektoskoopias. Koos venna Abramiga (1914–1999) on ta need ka kirjutanud ning progümnaasiumi osa tõlkis Venda Paju aastail 1972–1991 ka eesti keelde.
Erna Paju pooldas eestlaste algupäraseid õpikuid koos erinevate ülesandekogudega, ent ta ei saanud seda teha tunnis lahtise kriitikaga, sest alternatiiv puudus. Jäi üle lugeda ainet isikliku konspekti järgi, jälgides pidevalt tasakaalu kolme punkti vahel. Üheks oli sammupidamine programmiliste nõuetega, mille tundmine välistas kõrgemasse kooli astumisel ettekäände „seda meile ei õpetatud”. Teine punkt tähendas muretsemist seeüle, et tollesama programmi läbimine pidi tulema kasuks ühtviisi tudengile, kes edaspidi õppis füüsikat muu hulgas (näit ehitusinsenerid), kui ka n-ö puhtale füüsikule. Kolmanda punkti määras ära kogemus: termodünaamika on koolilapsele pigem sisepõlemismootorite töö, mida peab jagama iga autojuht, kui ülimadalate temperatuuride saavutamine kõigest mõnes uurimiskeskuses.
Olümpiaadi jaoks ei valinud õpilane õpetajat üldse. Hoopis õpetaja võis leida olümpiaadil eeldatavasti tähelepanu äratava õpilase, kusjuures ma ei ütleks, et niisugune oleks alati sundinud õpetajat töötama iseendaga rohkem. Rohkem veelgi tuli õpetajal hoolitseda selle pärast, et osavõtt olümpiaadist õpilast ei rikuks, rebides ta orkestrist välja ja muutes niisuguseks staariks, kes õpib ainult valitud peatükke ning käib praktikumis kas tehnikumis või kõrgema õppeasutuse või tehase laboris. Meie ajal ei olnud meie koolis elitariste, kellele oleks korraldatud kõikidele ohutustehnika nõuetele vastav praktika näiteks rauasulamite eritakistuse määramisel. Niisiis tuli Erna Pajul, nagu ka Alda Raidmaal, leppidagi paratamatusega, et me peamiselt arvutame ja teeme katseid episoodiliselt (Alda Raidmaa katsed kooli-elektrotehnikas toimusid ka pingel 220 V). Mitte üksikute katsete, vaid juba „tootmispraktika” kogemuse andis Juhan Habichtile ja mulle poiste tööõpetus Rahumäel, kus kooli keldris oli nähtud ette ka puidust detailide töötlemine treipingil.
Erna Paju oli füüsikas seega universaal, kes oli võtnud endale ülesandeks sobitada õpilaste äärmiselt heterogeenne minevik reaalteadustes nende ja füüsika tulevikuga, ning seda mitte väljaspool konkurentsi, vaid vastupidi, konkursi sees. Tehnikas mahtus see minevik enne tema esimest tundi meie klassis Gagarini kosmoselennu (1961) ja Armstrongi Kuule maandumise (1969) vahele. Füüsikas algas meie põlvkonna kogemus kindral de Gaulle’i (1890–1970) tuumaprogrammi rakendamisest ajal (1959), mil Erna Paju GAG-is tööle hakkas, ja ulatus tema elutee lõpul hadronite ülikollaideri käivitamiseni 2012.
Nii suurekaarelist mõõtkava poleks Erna Paju ise kasutanud. Tema oli leitud kui väga pühendunud õpetaja, kes tegi oma tööd sõltumatult sellest, kui kaua mõni rahvusvaheline projekt kestab ja millal see mõne tulemuse annab.
Vt ka E. Paju, V. Paju. Füüsika ülesannete kogu gümnaasiumile. Tallinn 2003 (1. tr 2000).
P. Olesk, Füüsika õpetamine. Akadeemia 2005, nr 7, lk 1460–1471; Jõnglasest vilistlaseks. „Meie Rahumäe kool”. Tallinn 2010, lk 79.
1 Õpetamise ideoloogiast sellises keskuses vt V. Ginzburg, Füüsikast ja astrofüüsikast. Kirjutisi ja esinemisi. Moskva, 1985, lk 319–324 (vene keeles); P. Kapitsa, Eksperiment. Teooria. Praktika. Kirjutisi ja esinemisi. Moskva, 1987, lk 247–258 (vn keeles).
2 P.-H. Kingisepp, Inimese füsioloogia. Tartu, 2006, lk 79–80.