Kadri Hinrikus: Hirmud

1. veebr. 2013 - 1 Kommentaar
Teleajakirjanik ja lastekirjanik Kadri Hinrikus meenutab lapsepõlve­suvesid koos vend Indrekuga maal vanavanemate talus. Foto: erakogu

Teleajakirjanik ja lastekirjanik Kadri Hinrikus meenutab lapsepõlve­suvesid koos vend Indrekuga maal vanavanemate talus. Foto: erakogu

Ma ei pea ennast väga araks inimeseks, hulljulgeks ka kindlasti mitte. Küllap olen üsna tavaline. Aga millegipärast olen hirmude peale viimasel ajal palju mõelnud. Üks neist meenub ka lapsepõlvest.

Olin vast viie-kuueaastane, vend kolm aastat vanem. Elasime perega Tallinnas, aga kevaditi viidi meid vennaga terveks suveks maale vanaema ja vanaisa juurde. See oli klassikaline metsatalu lehmade, lammaste, hobuste, sigade, kanade, kukkede, koerte ja kassidega. Oli suur aed ja peenramaa, jõgi, saun, kiiged, jalgrattad – tegevust jätkus kahele põnnile rohkesti. Ometi ei kibelenud ma sinna kunagi. Sest vanemad jäid linna. Nemad pidid tööl käima, aga mina ilma emata oma elamist-olemist kuidagi ette ei kujutanud. Nutsin ta järele ja nõudsin teda taga. Parim aeg oli vanemate puhkus, mil me kõik koos maal saime olla. Aga see oli siiski vaid neli nädalakest pikast suvest.

Kõige rõõmsamad päevad nädalas olid reeded – siis oli teada, et ema-isa tulevad maale ja meil seisab ees vahva ühine nädalavahetus. Ootasin reedet juba esmaspäevast alates. Vanatädi, kes meiega koos suvitas, pidi nutvat tüdrukunääpsu õhtuti ikka lohutama, et ema tuleb juba nelja, kolme või kahe päeva pärast.

Suvistel reedeõhtutel, kui päike enam ei torkinud, vaid ainult paitas leebelt, ronisime vennaga alati õues kõrguvale keldrimäele ja suunasime pilgud pika sirge külatee poole. Sealt pidi ühel hetkel paistma hakkama tuttav valge Žiguli, mis kauaigatsetud ema jälle kohale toob. Isa ka muidugi. Et ootamine kiiremini läheks, mängisime mereröövleid, heiskasime lippe ning vallutasime ja valvasime oma kindlust. Aga kui viimaks auto silmapiirile kerkis, kihutasime üksteise võidu rõõmust kisades ja päkkade välkudes autole vastu. See oli niisugune jooks, mis hinge rinnus kinni võttis. Mõistagi lippas vanem vend mõned head meetrikesed ees. Mina sibasin järel …, kuni ikka ja jälle ahastades vastu oma suurimat hirmu põrkasin.

Nagu juba mainitud, peeti talus lehmi. Ja nagu minu kiuste oli üks loom kettipidi alati külatänava ääres mõnuga rohtu mälumas nii, et loom ise ühel ja keti vai maasse lööduna teisel pool teed. Kett lohises põiki üle liivase raja. Ja üle selle maasvedeleva keti ma astuda ei julgenud. Sinna, just jämeda lehmaketi ette, mu julgus ja jooks lõppesid. Vend silkas auto suunas, mina seisin ja ootasin õnnetult-kärsitult, et vanatädi mulle järele jõuaks. Siis võtsin tädi käest kinni ja astusin temaga koos üle hirmuäratava keti. Nii ma julgesin. Edasi rapsasin käe lahti ja kihutasin ema suunas, joonelt ema käte vahele.

Praegu on raske mõista, mis selles ketis minu jaoks nii suurt hirmu tekitas, lehm selle otsas oli alati vagur ja rahulik. Aga nii see igatahes oli.

Nüüdseks on hirmud teisenenud. Loomad, linnud ja mutukad kuuluvad nende väheste nähtuste hulka, keda ma ei karda.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Kadri Hinrikus: Hirmud”

  1. […] Kadri Hinrikus: Hirmud, Õpetajate leht 1.02.2013, http://opleht.ee/2925-kadri-hinrikus-hirmud/ […]

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!