Karin Valgerist liigutab pool sajandit leemekulpi
See lugu on ühest väga väärikast koolikokast, kes on 15 aastat noorem kui Eesti vabariik. Tema nimi on Karin Valgerist ja ta töötab Tartu Mart Reiniku koolis.
Oli aasta 1932. Saksamaal oli riigikantsleriks saamas Adolf Hitler ja Ameerikas presidendiks Franklin D. Roosevelt. Eestis hakkas pead tõstma vabadussõdalaste liit. Sama aasta viimasel kuul sündis tüdruk, kes sai nimeks Karin. Tüdruk sirgus nooreks neiuks keerulistel aegadel. Kokaametist ta küll ei unistanud, kuid kui süüa oli vaja teha, siis tegi. Pärast kooli lõpetamist astus ta koos pinginaabriga Tallinna kaubandustehnikumi kokaks õppima ja seal armastus kokatöö vastu märkamatult ligi hiiliski.
Koolitoitu tehti üleliidulise raamatu järgi
Pärast tehnikumi lõpetamist töötas Karin mõne aasta sööklates. 1971. aastal sai noorest emast Karinist kokatädi vastavatud Tartu 10. keskkoolis. Söökla, kus oli elektripliit ja isegi mehaaniline tükeldaja, võttis noore koka hästi vastu. Toitu tehti sel ajal üleliidulise raamatu järgi ja grammipealt. Raamatus olid täpselt kirjas toidud, mida teha tohtis. Mida seitsmekümnendatel süüa anti? Karin Valgerist meenutab: „Supid olid vegetaarsed, sest liha oli vähe. Kõiki kaupu ju nappis. Magustoiduks pakkusime näiteks porgandikisselli. Tegime seda hiljuti ka, aga lapsed seda väga proovima ei kippunud.”
Koolitoidu tegemisel 40 aastat tagasi väga palju mänguruumi polnud. Ainult maitsestamise küsimus jäi kokkade otsustada ja sealgi oli valik kesine: sool, pipar ja loorber ning kevadel natuke rohelist. „Kas kool ka viinereid sai, ei mäleta. Kotletid tulid meile valmis kujul. Millest need tehtud olid, teab vaid jumal taevas, aga praadida neid sai ja söödavad need olid. Kui liha oli hautatud, oli see päris maitsev. Igal nädalal pakkusime ka kala. Toidujäätmed saatsime kolhoosi,” vaatab Karin Valgerist ajas tagasi.
Banaan – aare, mis väga ei maitsenudki
1980. aastate suured muutused koolisööklat Karin Valgeristi arvates kuigivõrd ei puudutanud. „Toiduainetega oli ehk kitsas käes, kuid toit sai ikka lauale antud,” kinnitab kogenud kokk.
Millal esimesed banaanid koolisööklasse jõudsid, Karin Valgerist meenutada ei suuda, kuid oma esimest banaanisöömist mäletab küll. Tuttavad kokad, kes varustasid toiduga muuhulgas ka populaarset Vanemuise teatri kohvikut, andsid tallegi kimbu banaane. Õnnelik kokatädi vaatas aaret ja mõtles, mida imet sealt kaugelt maalt küll tuuakse, et selle pärast lausa tülitsema peab. Ta sõi banaani ja oli kindel, et tema pärast võiksid banaanid ka olemata olla.
Äratuskell heliseb kell 4.30
Üheksakümnendatel kadusid koolisööklaid haldavad suured sööklad ja koolikokkadel tuli hakata ise majandama. See tähendas muu hulgas kauba tellimist, vastuvõtmist ja menüü koostamist. Et kaupa tellida, tuleb palju suhelda, helistada, kirjutada, arvutada. Et kaup vastu võtta, tuleb töökohal olla juba kell pool kuus hommikul (see tähendab ärkamist kell 4.30), sest muidu võib juhtuda, et piim ja leib ei jõua õigeks ajaks lauale. Menüü koostatakse koos teiste kokkade ja köögiabilistega töö käigus. „Menüü tuleb kuidas kunagi, mõnikord lihtsamalt, teinekord raskemalt. Saalitöötaja ütleb, mida söödi paremini ja mida kehvemini,” selgitab Karin Valgerist ja jutustab järgmise loo. Tulevad kaks sõbrannat menüüd vaatama. Üks ütleb: „Oi kui tore – liha- ja seenekaste”, teine jälle: „Väkk, ma ei kannata seeni silmaotsaski.” Alati on nii, et ühele meeldib üks söök ja teisele teine.
Millal hakklihakastet saab?
Kuigi laste lemmiktoidud on aja jooksul muutunud, on Mart Reiniku koolis üks söök, mis läbi aegade kõigile meeldinud – hakklihakaste. Karin Valgerist ei saanud sellest tükil ajal aru, aga vilistlaste kokkutulekul tuldi küsima, kas hakklihakastet polegi. Kokk arvas esiti, et vilistlased nöögivad, aga ei – nad tulid ja küsisid teisel päeval jälle hakklihakastet, sest tõesti tahtsid seda. Ka praegu on hakklihakastmega nii, et õpilane sööb selle ära, toob tühja taldriku tagasi ning küsib, millal hakklihakastet saab. Kokk pärib vastu, et kas sa ei söönudki. Laps vastab, et sõi küll, aga millal järgmine kord seda kastet saab.
Magustoitudest on kindla peale minek kohupiimakreem. Hea meelega süüakse makarone ning järjest rohkem maitseb lastele tatar. Supipäevi on Reiniku koolis üks nädalas, sest praadi süüakse meelsamini. „Suppi tuleb tähelepanelikumalt süüa kui praadi, praadi süües saad ikka sõbraga juttu ajada,” on Karin Valgerist märganud. Menüü söökla stendile kirjutab ta senini käsitsi. See pole küll ehk nii korrektne kui trükitud, aga hoiab paberit ja tinti kokku.
Laps sööma saada on peen pedagoogika
Karin Valgerist teab, et suuremate õpilastega ei maksa toitumisharjumuste teemal eriti vestelda, neil on harjumused juba välja kujunenud. Väiksemad kipuvad kohe ütlema, et nad mõnda salatit ei söö. Kui aga küsida, kas kurki sööd, kas tomatit sööd, siis neid eraldi süüakse küll.
Olgu Nõukogude või Eesti vabariigi aeg, ikka leidub lapsi, kes on võimelised sööma kolm taldrikutäit, ja lapsi, kes ainult moe pärast näksivad. Suured sööjad ei pruugi pärineda sugugi vaesematest peredest. Palju söövad ikka need, kes on harjunud palju sööma. Lapsed, kelle magu vähesega leppinud, ei suudagi palju süüa.
Huvitav on seegi, et õpilased ei taju hästi, kui palju neile mingit rooga pakutakse. Üks väidab, et koolisööklas antakse alati kartuleid, teine jälle, et makarone, ometi söövad nad ühes sööklas. Retsepti, kuidas laps sööma panna, ei oska anda ka ülikogenud koolikokk. „Lapsi peab oskama väga meelitada, tuleb olla pedagoog,” arvab Karin Valgerist.
Karin Valgerist on harjumuse ohver
On aasta 2013. Hitlerit, Roosevelti ja vabadussõdalaste liitu pole enam ammu. Tagasihoidliku loomu, ent kärmete liigutustega Karin Valgerist jätkab aga koolis kokatööd. Hoolimata oma isiklike laste küsimisest, mis tal ometi viga on, et ta ikka veel töötab.
Kokatädi arvab, et on õige aja lahkumiseks juba mööda lasknud ja nüüd tuleb lihtsalt edasi toimetada. Ta ei mõtle, et ai, mul valutab siit, ja ai, mul valutab sealt, vaid nendib, et töö hoiab heas toonuses. „Vast ikka pean veel vastu, harjumuse jõud on suur,” lõpetab Eesti vabariigist 15 aastat noorem Karin Valgerist vestluse ja siirdub kööki, et seada korda paberimajandus. Sest selle päeva toit on juba tehtud ja söödud ning nõudki pestud.
1980. aastatel podisesid potid pliidil nagu nüüdki, ainult et pottide materjal oli teine ja keelt paitavatest maitseainetest võis näha ainult und.
Super inimene! Pole rohkemat midagi öelda
Süüa ta küll eriti hästi ei tee.. enamasti on toored või siis kõrbenud keedukartulid millele antakse ka katlakivi kõrvale. Siin artiklis on palju valesi ka, nad üleliialdavad kõigega. Ta on mudu küll vinske ja karm vana.