Karl Martin Sinijärv: Ikka tööst ja tasujatest
Ebapiisava töötasu üle nurisemine saavutas hiljuti uue taseme. Erinevad uudisekünnised ületas lugu sellest, kuidas keegi tundmatuks jääda sooviv noordisainer olla väitnud, et alla nelja tuhande euro kuus pole just nagu mõtet tööle minnagi. Tõsi ta on, kõlab ülbelt. Eriti ülbelt selle poole palgasaajaskonna kõrvus, kes kuus viissada või vähem eurot kätte saavad ja ikkagi tööd teevad. Enamasti ka mitut tööd. Ja üldse loetakse nimetet suuruses palka välja teenivaid inimesi Eestis pigem sadade kui tuhandetega, rääkimata sadadest tuhandetest. Nii et ärritumine on mõistetav.
Loomulikult olid esmased reaktsioonid stiilis „sellise enesehinnanguga ei jõua kuhugi”, „näidake mulle seda lolli, kes noorele inimesele niisugust palka maksab” ja „sihukesed loodrid tuleks kohe tööle peksta, nende pärast ongi Eestis kõik halvasti”. Võib-olla tõesti. Usun siiski, et äsja tööturule sisenenu ei ole päris nii loll, et jääda, kõrvad lontis, nina nokkima ja igakuise neljakilose euroklotsi õuelesõudmist ootama. Äkki on asjalood hoopis palju paremini. Vaatame, kesasjaga tegu oli. Disaineriga. Kui disainer vähegi tasemel on ja üksiti suurt kunsti taga ei aja, vaid oskab igapäevaselt vajalikke tarbeasju paremaks ja paremini teha, siis pole tal väga suur probleem mõne mitte väga suure tööga Eesti keskmise palga jagu rahanumbrit kokku joonistada. Olgu ta siis ametlikult füüsilisest isikust ettevõtja, osaühing või veeretagu mõnd mittetulundusühingut vedada. Ja kui me näeme ses paljutsiteerit väljaütlemises mitte üleskutset jätta töö tegemata, vaid soovimatust siduda end vähema eest püsiva palgalise töökohaga, siis asetub kõik hoopis teise valgusse.
Tegemist on põhimõtteliselt eelistusega osaleda aktiivselt ettevõtluses kõigi selle riskide ja võimalustega, selmet kindlustada endale pikaaegne pisikesevõitu sissetulek. Ja sellisesse suhtumisse võiks juba märksa soojemalt suhtuda. Inimene on ehk välja rehkendanud, millise summa suudab ta iseseisvalt tegutsedes igakuiselt kindlasti välja teenida, millise ehk parematel ja rammusamatel aegadel.
Samas hindab ta oma loomingulist vabadust ja valikuvõimalusi, ta pigem väldib kuhugi suuremasse asutusse kellegi käe alla teiste isikute ideid kolmandate isikute suva järgi neljandate isikute kasuks vormistama minekut. Või kui just tõesti, siis on ta samuti välja raalinud selle piiri, mil garanteeritud palgatulu kaalub üles võimalikud kitsendused loomerõõmus ja vabas ajas. Ja tema jaoks jookseb see piir tänases Eestis nelja tuhande euro juures. Vähema eest ta end ei seoks, vaid jääks oma riskide ja rõõmude juurde.
Vahel läheb paremini, vahel halvemini, aga iseenese peremees olemine on ka midagi väärt. Väärt mõtteviis, ja selgelt erinev levinud kitsapilgulisest vaatenurgast „minul on mu haridus, mina olen selle valdkonna inimene, minule peab kindlustama töökoha ja siis pean mina palka juurde saama, punkt”. Kui veab, võib ka nõnda mõteldes päris pikalt vastu pidada ja mitte tingimata halvasti. Aga kui see punavaip kord lõppema peaks, on vaiba lõpp-punkti vältimatult installeeritud lõhkine küna. Selle ees seisjaid ja sealt mitte kuhugi edasi liikujaid on üha rohkem.
Mul on lootust, et 4k-disaineri eluvaates on enam dünaamilisust, motsiooni ja perspektiivi. Ning võib juhtuda, et ühel päeval ta selle neljatonnise palgaga töökohaga kohtub. Pole võimatu, et ta ei soovi seda siis enam. Sest ta on jõudnud end proovile panna, läbi kukkuda, püsti tõusta ja näha saavutamise siseelu. See võib talle jäädagi põnevamaks eneseteostuse viisiks, kui olla hästiõlitet ja -makstud mutrike vinges süsteemis.
Eelnenud arutelust on üsna vähe lohtu inimestele, kes tegutsevad nois vallus, kus ise midagi ette võtma hakata on keeruline ja mille hea käekäigu eest seismiseks ongi loodud Eesti riik ja laiemalt võttes ka Euroopa Liit. Ent mõtteviis, mis eeldab elu nägemist paljude võimaluste paigana ja seab kapitaalsema paikajäämise hinnalati inspireerivatesse kõrgustesse, on mu meelest pigem kainele arvestusele tuginev edumeelne hoiak kui luuserist laiskuri ülbus. Ja seesuundne suhtumussiire kulub ära igal alal. Kulub marjaks ka suhtlemises riigiga mitte anuja, vaid asendamatu tööjõumüüja seisukohalt.
Mõtteviisi muutumine on tihtigi valulikuvõitu. Natuke seesama asi paistis läbi ka suurest kohinast nii-ütelda uue ajalookirjutamise ümber. Vanad harjumused on rasked kaduma. Aga mõned, näe, tulevad ja tahavad ära võtta vabadusvõitluse ja Jüriöö, Lembitu ja Tasuja, muinasmaa ja kuldse a’a. Kui oled ikka harjunud mugavas uusaegses tugitoolis meeliskelles kadunud orjapõlve taga ägama: „Sain soolavitsu, sain soolavitsu!”, siis pole lihtne tunnistada, et tegelikult said ikka põhiliselt soolasilku ja praegu krõbistad soolapulki nagu mõmm. Lugegem ajalooraamatut rahulikult ja vaadakem, äkki ta põhilise triki teeb ikkagi ära – teeb meid targemaks. Lisab arvamustele teadmisi. Teadmiste baasilt on lihtsam teha ükskõik milliseid arukaid otsuseid.