Karl Martin Sinijärv: Riskist ja turvavõrkudest

15. veebr. 2013 Karl Martin Sinijärv kirjanik - Karl Martin Sinijärv: Riskist ja turvavõrkudest kommenteerimine on välja lülitatud

Nagu arvata oli, sain oma minevanädalase siinse jutluse eest natuke kiitu ja natuke nätakat ka. See on vist igasuguste avalike ülesastumiste ja ka muude tegevustega nõnda, et mida iganes sina ka ei teeks, ikka leidub neid, kes suudavad su tekstist välja lugeda midagi säherdust, mida seal sugugi polnud, või lihtsalt seda, mis parasjagu lugeja enese peas kõige tähendusrikkamalt keerleb. Neid, kellele ei meeldi, on alati. Ja kõigi nendega arvestades ei saagi millegagi hakkama saada. Ent igasugusest vastukajast (jätame siinkohal kõrvale need, millele oma ilusat nime alla ei juleta kirjutada) annab välja noppida mõnegi tera.

Lühidalt meenutuseks. Söandasin mineva nädal mängida võimalusega, et ettevõtl(ikk)us ja isetegemine võivad teinekord omada olulisi eeliseid pikaajalise kindlapalgalisuse ees, eriti kui see palk on niruvõitu. Ega pruugi olla kokkuvõttes isegi pikaajaline ega kindel. Et risk ja mäng võivad väärida küünlaid. Muu hulgas küsiti mult, kas on ikka eetiline soovitada pikka aega haridust omandanud inimestel hakata tegema midagi riskantsemat kui näiteks õpetajatöö. Nii ja naa. Ühest küljest tundub, et on eetiline küll ja isegi väga. Igasugused heast tahtest tehtud soovitused peaksid marjaks ära kuluma, võetagu neid siis kuulda ja kasutusse või mitte. Teisest küljest sõltub igasuguste eluolulist tähtsust omavate otsustuste tegemine pagana palju olukorrast, milles neid otsuseid teha tuleb. Kahtlemata on hüpe soojas toas ühelt diivanilt teisele vahva kehaharjutus ja kuulub vastava soovi tekkimisel kohesele sooritamisele. Sama vahemaa katmine hüppamise teel pimeöös ja lumitormis üle tundmata kuristiku on natuke teine asi. Arukas oleks vähemalt kindlaks teha, kas a) on üldse vaja hüpata, b) ega äkki läheduses silda pole, c) äkki oleks mõistlik hommikut oodata, d) kas jõudu jätkub. Ning veel mitu mõtet jooksevad vihinal peast läbi. Kui muidugi kuri zombi või punanukkide hord sõrgade särinal lähenemas, pole mahti molutada. Tuleb hüpata. Siis on hea, kui see pole elu esimene hüpe, vaid enne on edukalt kareldud kas või diivanite vahel.

Inimese eluolu ühiskonna sees võrreldub samuti diivanite ja kuristikega. Või ehk hoopis õhuakrobaatika ja muude tsirkusetrikkidega. Ilusam elu ja uhkemad auhinnad on pealtnäha kättesaamatutes kõrgustes, sada imet tuleb teha, et neid sealt kätte saada. Paljud rahulduvad kerge närvikõdiga madalamatel nöörredelitel ja tunnevad end sealgi hästi. Ka publiku hulgas pole viga, kuni tribüünid on hoolsalt kokku monteeritud ega lagune laiali. Kõrgpürg on teadagi ohtlik ning elutähtis on turvasüsteemide toimimine. Päris ilma nendeta ei hakka tööle ükski proff, mõned hullud ehk küll.

Kuni ühiskonna turvasüsteemid ei tööta või on peaaegu olematud, seni võib kõrgustest viljade noppimisel lootagi üksnes üksikutele hulludele. Ega nemadki kaua nopi. Teised hoiavad küünte ja hammastega neist õlekõrtest, mis olemas, ega söanda mõeldagi enamast. Nätakas kukkudes oleks liiga valus, võib-olla isegi saatuslik. Ja tänases Eestis ei ole valdaval enamikul inimestest mitte mingit kindlust, et kogu nende elu koost ei lagune, kui mingi samm valesti saab astutud. Vähimgi vääratus võib paisata segamini kõik, või teha lausa lõpu. Igast turvalisuse killust hoitakse viimseni. Mõni ime, et vaid iga kahekümne viies inimene riskeerib end ettevõtjana teostada. Ja siit paistab selgesti välja, et usaldusväärne riik ja toimiv sotsiaalsüsteem pole mitte eduka ettevõtluse taunitav tagajärg, vaid esmaseid eeldusi.

Riigi asi ei ole kõik soovijad kallite kraanadega üles viiendale rõdule viia, aga turvavõrgu olemasolu, konstruktsioonide korrashoid ja esmaabi eluohtlike ehmatuste puhuks on riigi asi küll. Kui need asjad on kindlad, kui tugistruktuure võib usaldada, siis on palju rohkem ka neid, kes riskivad pingul köiele astuda või pürgida kõrge kuplialuse suunas. Ilma igasuguse võrguta hoiaksin ilmselt isegi pigem logisevast redelist üsna maapinna lähedal. Tahaks lennata, aga mitte eriti kõrgelt, ütleb ilus eesti laul.

Tundmatus kohas vette hüppamist soovitada pole tõesti vist teab mis eetiline. Eks igaüks peab ise vaatama, kui lähedal zombid ja punanukid on. Karta on, et nii mõnelgi juhul tuleb hüpata. Loota on, et turvavõrgud peavad ja päästerõngad on kvaliteetsed. Selline ratsionaalsotsialistlik lähenemine seekord.