Kas kool saab õpilaselt suuski nõuda?
Ajakirjanduses on viimasel ajal olnud juttu, et paljudes koolides peavad kehalise kasvatuse õpetajad nägema ränka vaeva, et lapsi suusatundidesse saada. Tihti tuuakse põhjenduseks, et suuski lihtsalt ei ole, ning esineb ka olukordi, kus õpilasel on suusad, kuid tundi ta sellegipoolest ei ilmu. Kas kool saab õpilaselt suuski nõuda? Mis tingimustel võib õpilase suusatundidest vabastada? Mida selle olukorraga teha?
Vastab haridus- ja teadusministeeriumi jurist Indrek Kilk
Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 35 lõige 1 sätestab üheselt: õpilasel on õigus ja kohustus täita õpiülesandeid ja osaleda temale kooli päevakavas või individuaalses õppekavas ettenähtud õppes.
Seega ei ole küsimust õppetundides osalemises. Õppetööst puududa on lubatud üksnes mõjuvatel põhjustel. Kool hindab, kas õppest puudumise põhjuseid saab lugeda mõjuvaks. Kuigi seda hindab kool, on seadusandja toonud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 35 lõikes 2 välja kolm õppetundidest puudumise mõjuvat põhjust. Nendeks on:
• õpilase haigestumine või temale tervishoiuteenuse osutamine;
• läbimatu koolitee või muu vääramatu jõud, sh rahvatervise seaduse § 8 lõike 2 punkti 3 alusel sotsiaalministri määruses sätestatud ilmastikutingimused, mille puhul on põhjendatud õppest puudumine;
• olulised perekondlikud põhjused.
Lisaks võivad kõne alla tulla muud põhjused, mille kool loeb mõjuvaks.
Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 7 lõige 8 sätestab, et kooli õppekava alusel munitsipaal- või riigikoolis toimuvas põhi- või keskharidusõppes osalemise eest ei tohi nõuda õpilaste või vanemate kaasrahastamist. Koolis korraldatava tegevuse puhul, mis ei ole kooli õppekava osa, võib kulud katta kooli põhimääruses sätestatud tingimustel ja korras õppekavavälises tegevuses osalejate kaasrahastamisel.
Nimetatud säte on kantud eesmärgist, et õppes osalemise võimalus ei tohi sõltuda õpilase ja tema vanema majanduslikust olukorrast. On täiesti mõistlik, et teatud isiklikud õppevahendid (nt pinal, kirjutusvahend, joonlaud, kehalise kasvatuse riided ja jalanõud jne) paneb vanem lapsele kooli kaasa, ning seadus ei keela neid koolis kasutada. Kui aga vanemal sellised võimalused puuduvad, ei tohi selle tõttu kannatada laps. Kirjeldatud põhimõte ehk sisuliselt õppemaksuta haridus (või siis põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse sõnastuses keeld nõuda vanematelt ja õpilastelt kaasrahastamist õppes osalemise eest) ei ole Eesti õigusruumis midagi uut.
Õppemaksu võtmise keeld on selgelt kirjas juba Eesti vabariigi põhiseaduse §-s 37. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 82 lõikes 3 sätestatu kohaselt katab munitsipaalkooli kulud koolipidaja. Et uute riiklike õppekavade vastuvõtmisega suurendati ka riigieelarvest eraldavat raha koolipidajatele, ei tohiks neil olla ülemäära keeruline muretseda mõned täiendavad spordivahendid, mida saaksid õppetunnis kasutada need õpilased, kelle vanematel spordivahendite muretsemiseks raha ei ole. Kindlasti ei tohiks selline tendents muutuda valdavaks, nii et praktiliselt ühelgi õpilasel enam suusavarustust kaasas ei ole. Sellisel juhul võib juba kahtlustada, et suuski ei võeta kaasa mugavusest, kehalise kasvatuse õpetaja „kiusamiseks” vm põhjusel.
Nagu eelnevalt märgitud, tohib õpilane õppetööst puududa vaid mõjuva põhjuse olemasolul. Suuskade puudumine vaevalt üheski Eesti vabariigi koolis selline põhjus on. Kui õpilasel suuski ei ole ja ta sellest tulenevalt oma algatusel kehalise kasvatuse tundi ei tule, läheb talle kirja põhjuseta puudumine. Kui õpilasel suuski ei ole ja kool ei suuda talle neid õppetunniks tagada, peab kehalise kasvatuse õpetaja andma õpilasele mõne muu spordiülesande, mis seda õpilast kehaliselt arendaks.
Kehalise kasvatuse aineprogramm võiks keskenduda õpilastele terviseedendamisele. Pean silmas harjutusi ja tehnikaid, mis on suunatud õige rühi, hingamise, optimaalse liikumise j.m. sellise arendamisele ja ka enesekitsevõtetele ILMA KULUKATE LISAVAHENDITETA. Näiteks jooga, Alexanderi tehnika, erinevad võitluskunstid. Praegu kehtiv eesmärk tutvustada erinevaid spordialasid ehk siis hobisid võikski jääda vabatahtlikku ja tunnivälisesse hobiharidusse.
Teemaväliselt lisaksin, et ka tööõpetuse ainekava võiks sisaldada pigem praktilisi oskusi nagu remonditööd, söögitegemeine ja rõivaste korrashoid NII POISTELE KUI TÜDRUKUTELE. Ka selles aines võiksid materjalikulukad eritehnikad kuuluda vabatahtlikku hobisfääri.
Vabandust, õige on ENESEKAITSEVÕTETELE.
Mina olen ilmselt üks neist, kes kooli ajal vihkas mitte ainult suusatamist, vaid kehalist kasvatust üldse. Kõige vastikum oli võimlemine. Tänaseks on kulunud kooli lõpust umbes veerand sajandit ning kolme aasta eest avastasin ma, et suusatamine on midagi väga erilist ja lahedat. See avastus toimus läbi selle, et sain katsetada head suusavarustust. Sinna maani mõtlesin, et suusatamine on higi ja vere hinnaga läbi lumehangede rühkimine, aga äkki avastasin, et see võib olla ka liuglemine, et mitte öelda lendlemine. Aastate eest, korraldati HTM eestvedamisel kampaaniaid, kus koolid said endale erinevaid vahendeid soetada – füüsika katsevahendeid, tööõpetuse tööriistu, vist ka sporditarbeid. Miks ei võiks taolist aktsiooni korrata? Näiteks HTM, EOK ja Suusaliidu vedamisel kirjutataks eruroprojekt – suusabaas igasse kooli (OK, (kesk)linna koolidesse, kus suusaradu pole, pole mõtet ka suuski soetada, aga maa- ja äärelinnakoolidesse küll). Eurorahade kasutamine võiks olla oluliselt paindlikum, kui nende toel erinevaid totrusi korraldada – vaadake ainult ringi ja te ei suuda ära imestada, mida kõike selle rumala raha eest tehtud on ja tehakse. Loodetavasti tekib siis minusuguseid tervisesportlasest suusahuvilisi, kes veedab nädalas kümneid tunde suuskadel juurde ka nooremate hulgas ning ehk ei jää ka uued Kristiinad ja Andrusedki tulemata. Läbisin mullu oma esimese Tartu Maratoni ning kavatsen teha sama ka sellel aastal. Aitähh õpetajad Tarum ja Keskküla, kes te mind vastu minu protestijora suusatama ajasite ning elementaarset suusatamise tehnikat õpetasite.