Kas õpetamine on kunst?

22. veebr. 2013 Raivo Juurak - Kommenteeri artiklit

Seoses legendaarsete õpetajate teemaga, mida käsitleti Heino Liimetsa konverentsil, kerkib taas üles vana hea küsimus − kes siis õpetaja on. Kas ta on nagu väga hea oskustööline, kes töötab kindlate reeglite järgi, täidab ülevalt saadud ülesandeid? Või on ta pigem kunstnik, kes võtab endale ise ülesandeid ning leiab neile loovaid lahendusi? Sellele küsimusele ei olegi nii lihtne vastata.

Võtame näiteks ministeeriumi kavatsuse panna internetti üles võimalikult palju õppematerjale, kaasa arvatud valmis tunnikonspektid ja tunnivideod, et õpetajad saaksid neid vabalt kasutada.

Tundub olevat suurepärane idee, sest mis ergutaks õpetaja fantaasiat veel paremini kui meisterõpetajate valmis tunnikonspektid. Ometi on kostnud selle vastu päris korralikku protesti. Ja peamine vastuargument on olnud, et õpetamine on kunst, mis eeldab loovust, ja loov õpetaja ei saa töötada matriitside järgi. Isegi õpiku kasutamine olevat vale, sest enamasti ei vasta õpik õpilaste võimetele, ootustele, vajadustele. Sellelgi argumendil on kaalu, eriti siis, kui selle käivad välja tuntud head õpetajad.

Paraku on siin üks paradoks – kaitstes õpetamist kui kunsti ja õpetaja loovust, kaitseme ühtlasi õpetaja ülekoormust, tema 56-tunnist töönädalat. Ja kaitseme ka meie koolis praegu valitsevat olukorda, kus õpetaja valmistab endale suurema osa õppevahenditest põlve otsas ise, sealhulgas õpiku, kui seda pole veel välja antud.

Kahtlen siiski sügavalt, kas etteantud valmis õppematerjalid võtavad õpetajalt tema loovuse. Kinnitust oma kahtlusele sain paradoksaalsel kombel Küproselt. Nimelt käisin seal ühel huvitaval hariduskonverentsil, kõige rohkem üllatas mind aga hoopis Küprose teleprogramm. Kreeka keelt oskamata oli kohe selge, et esimesel õhtul nägin seal saadet, mida meil nimetatakse „Foorumiks”, ja pärast „Perepidu”. Ainus vahe oli, et Küprosel ei laulnud neli, vaid seitse õde-venda. Järgmisel õhtul nägin lõike saadetest „Kodutunne” ja „Tähed jääl” ning veel mitut tuttavat formaati.

Ühesõnaga – matriitside järgi tehtud. Küprosel, Euroopas, Ameerikas. Aga kas need on sellepärast halvad saated? Minu arvates üldsegi mitte! Kusjuures ma ei ütleks, et Maire Aunaste või Kirsti Timmer ei oleks teinud oma saateid loovalt. Kui õpetaja kasutab internetist saadud formaate niisama loovalt, siis on õpetamine ikkagi kunst, arvan ma.

Nüüd aga tõsisem küsimus – kas meil Eestis valmistatakse õpetajaid ette kui loovaid kunstnikke? Siin peab küll tunnistama, et nn päris kunstialasid (lavakunst, muusika, kujutav kunst, tants jm) õpetatakse meil teistmoodi kui õpilaste õpetamist.

Võtame näiteks lavakunsti. Noo­red läbivad kõigepealt katsed, kus de­mons­treerivad oma ümberkehastumise võimet. Väidetavalt pidid nad Voldemar Panso ajal suutma vastuvõtukomisjoni ees esineda isegi purjus allveelaeva või sigaretina, rääkimata kassist või koerast. Selliste raskete ülesannetega leiti üles need, kelles oli tõelist näitlejanärvi. Kusjuures järgmine sõelumine toimus esimese õppeaasta lõpus – siis suruti kätt ja sooviti head teed nendele, kes siiski ei osutunud näitlejaks.

Kas õpetajanärviga noori sõelutakse teiste hulgast välja niisama raskete katsetega? Pigem on liikvel ütlemine, et õpetajaks läheb õppima see, kes mujale sisse ei saa.

Aga see pole alati nii olnud. Enne sõda võeti Tallinnas noori õpetajaks õppima samuti katsetega. Näiteks lasti neil vastuvõtukomisjoni ees spetsiaalselt kohale toodud lasterühmale uusi liikumismänge õpetada. Kohe oli näha, kellele see pole probleem.

Kuid taoliste katsetega võetakse noori mõnelgi pool õpetajaks õppima ka tänapäeval. Nii on mulle usaldusväärsest allikast teada, et üks Rootsi vastuvõtukomisjon laskis hiljuti ühel tulevasel õpetajal endale helikopteri juhtimist õpetada. Talle anti üks päev aega teemasse süveneda ja siis oligi selge, kas ta leidis raamatukogust-internetist vajalikud materjalid, kas ta sai nendest aru ja kas ta oskas helikopteri juhtimise põhimõtted ka vastuvõtukomisjonile selgeks teha.

Kes tahavad kunstnikuks õppida, võtavad akadeemia vastuvõtukatsetele kaasa paksu mapi viimastel aastatel valminud akvarellide, joonistuste, kollaažide ja muude töödega. Nii näidatakse komisjonile, et huvi kunsti vastu on siiras ja püsiv. Mida peaks õpetajaks pürgija vastuvõtukatsetele kaasa võtma? Videofilme sellest, kuidas ta on lastele mänge õpetanud, neile näidendi selgeks õpetanud?

Tundub, et pidupäevadel ja konverentsidel räägime õpetamisest kui suurest kunstist, kuid argipäeviti toimime nii, nagu oleks õpetaja siiski oskustööline.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!