Koidutähereligioon, sabatähereligioon

17. veebr. 2013 Karl Kello - 1 Kommentaar

Meteoriidid ja sabaga tähed, need kosmose põhjatusest ilmunud õudsed taevahulgused ja sajandite peletised (nagu väljendub Gustav Ränk seoses Halley komeedi ilmumisega aastal 1911) on pannud aluse hulgaliste religioonide tekkele üle maailma, sh vähemalt ositi ka kristlusele. Meteoriidid öeldakse olevat muinas­egiptuse religiooni süda. Heliopolises kummardati BenBeni-nimelist musta koonilist taevakivi, Egiptuse päikesejumala sümbolit; pärit olnud see päikesejumalast endast. Must kivi on müüritud Meka suure mošee õuel asuva Kaaba (‘kuup’) seina – see on Allahi kingitus inimkonnale.

Vanakreeka mütoloogias on kõigi jumalate esiisa Akmon (‘meteoriitne kivi’; vrd läti akmens ‘kivi’). Musta meteoriidi kujul ilmutas end juba kreeka armastusejumalanna Aphrodite. Esmane kujutis temast olnud musta meteoriidi tükk. Seda hoiti Küprosel templis, mis pärit umbes aastast 1200 eKr. Iseloomulik, et just neil aegadel tabas Maad viimane suur meteoriidikatastroofide laine. Armastust käsitati kreeka filosoofias kui kosmilist ürgprintsiipi. Kreeklaste ettekujutuses on Armastus Kaose lapselaps. Esmasest Kaosest tekkisid Öö ja Sügavus, kus pesitses Surm. Öö pistnud Sügavuse pimedasse põue tuulest võetud muna, millest koorus Armastus. Armastus sünnitas endale seltsiliseks Valguse. Alles Valgusest tärkas Maa, kes tegi kõigepealt valmis Taeva, et see teda kataks. Armastus sai alguse pimedusest – nagu valgus, ja surmast – nagu elu. Jumal on armastus, ütlevad kristlased.

Särav koidutäht

Et Halley komeeti aastal 11 eKr on peetud Jeesuse sünnitäheks ja et Tema teist tulekut oodati tõenäoliselt Halley komeedi järgmise ilmumise aastal 66 pKr, selle kohta vt ÕpL 14.09.2012. Kristuse teist tulekut kujutasid alg­kristlased ette välguna, mis sähvatab idast ja paistab läände. Loogiline, et ka Jeesus Kristus usuti tulnud, vähemalt sümboolselt, tulekerana taevast. Vastavaid kujutelmi kohtame nii Hiinas kui ka läänemeresoomlasil. Hiina Taevapoeg laskunud maa peale tulekerana, samuti kukkunud taevast kuldse päikesetulekerana alla soome päikese poeg resp. Päevapoeg ja sattunud müütilisele Saarele Kalevan järve.

Kristlus on koidutähe religioon. Jeesus ütleb uue testamendi lõpusalmis: „Mina olen Taaveti juur ja sugu, särav koidutäht.” Et aga ka Lucifer (ld valgusekandja) on koidutäht, peaks olema küllalt põhjust võrrelda Luciferi ja Jeesus Kristuse vastasseisu Poja maa algkristlikus kontekstis kohaliku Päevapoja ja Jeesus Kristuse vastasseisuga Ema maa muinaskristlikus kontekstis.

Kivi ja keiser

Aastal 218, Halley komeedi ühel järjekordsel tulekul tegi Rooma laps-keiser Elagabalus riigi peajumalaks Süüriast pärit päikesejumala El-Gabali, võttes endale tema nime ja kuulutades end ülempreestriks. Päikesejumala võrdkuju, taevast kukkunud kooniline must kivi toodi Rooma ja asetati spetsiaalselt tema jaoks tehtud templisse. Meteoriidikultus oli Väike-Aasiale ürgselt omane. Aastal 204 eKr, Hannibaliga peetud sõdade lõppjärgus õnnestus tuua Rooma früügia Jumalate Ema kehastav väike must meteoriit, mis pani alguse uuele päikesekultuslikule traditsioonile. Ennustuse kohaselt võis sissetungija Itaaliast välja tõrjuda, kui Idamaa suur jumalanna tuleb Rooma. Vägevat jumalannat kehastav väike must kivi võeti suurte austusavaldustega vastu ning paigutati Palatinuse künkal asuvasse võidujumalanna Victoria templisse. Juhtuski nii, et järgmisel aastal purjetas Hannibal oma veteranidega Aafrika poole.

Früügiast Rooma saabunud Jumalate Ema kultuses sisaldus üks huvitav detail: 25. märtsil alanud kevade saabumise rõõmupidu päädis paari päeva pärast Jumalate Ema piduliku kümblusega. Rongkäik suundus Almo jõe kallastele, mis suubub Tiberisse otse linnamüüride all. Härjavankris sõitis jumalanna hõbekuju, näoks nukiline must kivi. Purpurisse rõivastatud ülempreester pesi jõevees vankrit, kuju ja muid pühi esemeid. Kümbluselt tagasi pöörduv härjavanker külvati üle värskete kevadlilledega.

Maailmamere saarel

Väga võimalik, et Tacituselgi oli paar-kolmsada aastat hiljem midagi lisada meteoriitse jumalanna temaatika kohta: nimelt kirjeldas ta emajumala kultuslikku pesemist muinasgermaanlaste püha saare saladusliku järve vees. Ilmselt Gotlandilt Läänemere lõunakaldale rännanud langobardide, pluss Jüüti poolsaarel ja Holsteinis elanud hõimude, sh sakside ja anglite kohta ütleb Tacitus, et ühekaupa pole neil miskit märkimisväärset, välja arvatud see, et nad ühiselt austavad maaema Nerthust: „Maailmamere saarel on püha hiis ja selles pühitsetud vanker, mis on kaetud vaibaga – vaid preester tohib seda puudutada. Tema tajub jumalanna sisenemist pühasse kohta ning saadab rohkes aupaklikkuses tolle kahe lehma veetavat vankrit. Rõõmupäevad ja pidukohad on siis kõikjal, kuhu iganes ta peab vääriliseks saabuda ja kus külas viibida. Nad ei lähe sõtta, ei haara sõjariistu, luku taha on pandud kõik relvad, siis tuntakse ja armastatakse niivõrd rahu ja puhkeaega, kuni seesama preester viib surelikega suhtlemisest küllastunud jumalanna taas tagasi pühamusse. Seejärel pestakse vanker ja vaibad ja – kui tahad, siis usu – ka jumalus ise üksildases järves. Abiks on teenijad, kelle seesama järv kohe endasse neelab. Seetõttu valitseb salahirm ja püha teadmatus selle suhtes, mida vaid surmaminejad näevad.” (Tõlkinud Kristi Viiding.)

Päikese peapesu

Tacitus võttis teatavasti kõneks ka aestide jumalate ema kultuse ja kuivõrd Vello Lõugas on tõlgendanud maaema Nerthuse kümbluskoha Saaremaal asuvaks Kaali järveks, satub kumbki tegevus üsna ühte kanti. Aestid kandnud Tacituse sõnul usu märgina kaasas metssea kujutist, mis pakkunud neile tõhusamat kaitset, kui seda suutnuks teha relvad. Aestide sigakultuse taustal aimub ilmne meteoriidiaustus (vt ÕpL 09.11.2012). Pole ühtki tõsist põhjust, miks ei peaks aestid olema eestlaste esivanemad.

Mis iseloomulik – roomlane Tacitus mainib rootslasi (suiones, svealaste hõimurühm) suuresti just seetõttu, et nende vastas asuvad kuulsad aestid, põhjasakslaste ja tulevaste taanlaste kohta poleks tal aga palju midagi öelda, kui nad ei austaks salahirmu esile kutsuvat maaema, keda pestakse võimalik et Saaremaal Kaali järves. Kas aga suure jumalanna palgepesul võiks oletada teatud seost päikese pesemisega? Küllap vist. Päikese pesemisest on jälgi säilinud nii läänemeresoome kui ka läti mütoloogias. Eestis teatakse ka, et päikesevarjutuse ajal puhastab Vanaisa tahmunud päikest. Soome loitsudes on samuti teemaks Päevapoja müütiline peapesu.

Et taevast kukub kive

Veel 19. sajandi alguses pidasid tõsiteadlased jaburaks mõtet, et taevast võib kive alla sadada. Kakssada aastat tagasi öelnud USA president Thomas Jefferson, kuulnud meteoriitidest, et ta usub pigem, et professorid valetavad, kui seda, et taevast kive alla kukub. Prantsuse teaduste akadeemias aga oldi umbes samal ajal sunnitud tõdema, et veel nendegi valgustatud ajal leidub ebausklikke ja nõrgamõistuslikke inimesi, kes usuvad ja isegi väidavad näinud olevat, et taevast kive kukub.

Montezuma komeet, 1519. Asteekide valitseja Montezuma arvates ennustas komeet ette taevamao ja loojajumala Quetzalcoatli tagasitulekut. Saabus hoopis Hernan Cortes oma kambaga. Usk komeedi jumalikku tähendusse resp. jumala ilmumisse komeedina on seega maksnud muudelegi meestele valusalt kätte.

Montezuma komeet, 1519. Asteekide valitseja Montezuma arvates ennustas komeet ette taevamao ja loojajumala Quetzalcoatli tagasitulekut. Saabus hoopis Hernan Cortes oma kambaga. Usk komeedi jumalikku tähendusse resp. jumala ilmumisse komeedina on seega maksnud muudelegi meestele valusalt kätte.

Damaskuse teel

Kristlik maailm tähistas neli-viis aastat tagasi apostel Pauluse 2000. sünniaastapäeva. Paulus on üks maailma ajalugu enim mõjutanud inimesi: kui Jeesus pani ristiusule aluse, siis Paulus tegi kristlusest kristluse. Meil loomulikult ei teata ega peeta temast eriti midagi. Erinevalt näiteks lihtsast kalamehest Peetrusest oli Paulus kõrgesti haritud mees ja Rooma kodanik. Kindlasti oli ta põhjalikumalt pühendunud/pühendatud Kristuse saladustesse kui n-ö tavaline kristlane.

Mis toimus Sauluse pöördumisel? Damaskuse teel ilmutas Jeesus Kristus talle end taevast välgatanud tules. Kui Saulus, kes ikka veel paiskas tapmisähvardusi Issanda jüngrite vastu, lähenes Damaskusele, ilmselt õhtuhämaras, välgatas äkitselt taevast tema ümber valgus. Ta kukkus hobuse seljast maha ja kuulis üht häält ütlemas: „Saul, Saul, miks sa mind taga kiusad?” See oli Jeesuse hääl. Jeesuse hääl on Issanda hääl. Issand räägib kõuehäälega, mis paneb rahva värisema ja linnamüürid langema. Jeesus Kristus on maailma valgus ja valgus pimeduses. Kui Ta tuleb taevast, siis tuleleegis – otsekui välk sähvatab üle laotuse. Mis tuli see oli, mis taevast tuli – ja Sauli pimestas, nii et ta sai nägijaks? Boliidi plahvatus? Meteoriit kukkus maha hobuse jalge ette? Mehed, kes Sauliga koos käisid teed, seisid sõnatult: nad kuulsid küll häält, ei näinud aga kedagi. Saul oli kolm päeva pime, ei söönud ega joonud. Jumala nägemist silmast silma ei kannata ükski inimene välja.

Kas tänu taevast välgatanud tulele seostas Saulus Halley komeedi eesseisva ilmumise Kristuse teise tulekuga? Et kui Halley komeet aastal –11 tähistas Jeesuse esmailmutust, on samal moel ka Tema teist tulemist oodata? Millest järelduks ühtlasi, et Jumala palge ees on kõik rahvad võrdsed, mis tegi võimalikuks kristluse üleilmse leviku. Sest Inimese Poeg, Jumala Poeg ilmutab end ühtviisi igale inimesele maa peal: Inimese Poja tunnustäht taevas on nii, et kõik maa suguvõsad näevad Teda tulevat taeva pilvede peal väe ja suure kirkusega (Mt 24:27–31). Saulus laskis enese ristida ja hakkas kuulutama sünagoogides Jeesusest, et see on Jumala Poeg ja et Jeesus ongi messias, ajades seega segadusse Damaskuses elavad juudid.