Kui nupp nokib, aga süda ei tunne …

22. veebr. 2013 Jaanus Rooba Tartu Maarja kooli direktor - 10 kommentaari

„Ja mis puudutab haridust, siis oleme end müünud kiirtoidu mudelile. See laostab meie hinge ja energiad, nii nagu kiirtoit laostab meie füüsilised kehad.” Sir Ken Robinson

TED-konverentsidel ülemaailmset tuntust kogunud inglise kirjaniku, koolitaja ja haridusuuendaja Ken Robinsoni arvates ei piisa enam minevikust pärit industriaalajastule omase haridussüsteemi reformimisest. Me vajame hariduselu tänapäevaseks muutmiseks revolutsiooni. Mineviku eelarvamuste mõjul kipume soovima, et meie lapsed omandaksid ülikoolis võimalikult kõrge teaduskraadi. Samas ei vaja maailm enam nii palju tavapärase ülikooliharidusega inimesi, mida tõestab ka kõrgharidusega töötute osakaalu pidev kasv. Ken Robinson nimetab tänapäeva akadeemilise inflatsiooni ajajärguks (http://sirkenrobinson.com/skr/).

Me näeme hariduselus tihti muutusi, mis ei vasta ajastu vajadustele: näiteks meie lasteaedades ei tööta enam kasvatajad, vaid õpetajad, kes hakkavad lapsi võimalikult varakult ülikooliks ette valmistama. Laps surutakse standardsetesse raamidesse ka põhikoolis – ta peab seal arendama ülikoolis vaja minevat abstraktset mõtlemisvõimet. Ülikoolist lähtub ka hindamissüsteem, mis keskendub kitsalt üksnes loogilis-matemaatilisele ja keelelisele intelligentsusele, kusjuures otsus tehakse selle põhjal, kas õpilane annab õigeid või valesid vastuseid. Nii õpetatakse aga varakult eksimusi kartma.

Ken Robinson ütleb, et kui sa ei ole valmis eksima, ei tule sa kunagi millegi originaalse peale, ja lisab, et peame suhtuma loovuse arendamisesse sama tõsiselt nagu kirjaoskuse arendamisesse. Kahjuks oleme liikunud õpilastelt ainult õigeid vastuseid nõudes loovusele vastupidises suunas.

Leidub õpetajaid, kes isegi halvustavad oma neid õpilasi, kes ei kavatse ülikooli astuda. Kuid õppekava näeb õpilaste ülikooli astumist ette ja õpetaja ise on samuti surutud rangetesse raamidesse, kust tal on raske välja tulla. Kohusetundlikul õpetajal on täna võimatu olla loov haritlane ja maa sool. Kas selline õpetaja saab olla hea eeskuju õpilastele? Mis juhtub, kui me usume rangetesse õppekavadesse ja eksamitesse rohkem kui konkreetsesse õpetajasse? Kas siin pole koht, kus on põhjust rääkida usalduse defitsiidist hariduses?

Aga praktiline ja sotsiaalne intelligentsus?

Aga mis saab siis erivajadustega lastest ja täiskasvanutest, kui kõik meie haridussüsteemis peab liikuma ülikooli suunas? Toimetuleku- ja hoolduskoolides õppivatel õpilastel on just abstraktses mõtlemises mõõdukas, raske või sügav puue (väga madal IQ). Nende „nupp ei noki” nagu „tavapärastel” inimestel. See tõsiasi ei võimalda neid ülikooli poolt etteantud akadeemilistesse raamidesse suruda. Kitsalt ainult loogilise mõtlemise rajale ei saa panna ka psüühiliste erivajadustega õpilast, kellel võib olla küll väga kõrge IQ, kes aga vajab tugispetsialistide abi ja kohandatud õppekeskkonda, et üleüldse edasi õppida.

Kummaline on see, et me ainult erivajadustega laste puhul teadvustame endale, et intelligentsust ja võimekust on mitmesugust. Praktilist intelligentsust arendatakse erivajadustega lastel näiteks käsitöö kaudu. Kuna peenmotoorika areng on seotud kõne arenguga, on lootust, et käsitööst on abi õpilaste keelelise intelligentsuse äratamiseks. Erivajadustega laste visuaalset intelligentsust arendatakse ümbruseõpetuse ja kujutava kunsti (maalimine, voolimine, draama jne) kaudu.

Sotsiaalset intelligentsust saab arendada tänu rütmistatud õppekorraldusele, milles õppepäeva-, nädala-, kuu- ja aastarütm koos pidupäevade ettevalmistamise ja tähistamisega sunnib õpilasi omavahel ja õpetajatega tihedalt suhtlema.

Selle mõjul areneb võimekus mõista, kaasa tunda, hoolida, olla abivalmis jne. Loodustunnetusliku intelligentsuse arendamist toetavad õppetöö ümbrusõpetuses väljasõitudega loodusesse, süvendatud loodusainete õpe ja (taas)rajatavad kooliaiad nendes korraldatud aiandustundidega.

Ennast reflekteeriva intelligentsuse (enda hingeelu mõistmise) arendamisele aitavad kaasa individuaalsete õppekavade koostamine, individuaalsed õppetunnid ja teraapiad (psühholoogi, logopeedide, eripedagoogide ja terapeutide juures).

Iga laps on milleski andekas

Heas tavakoolis eespool loetletud intelligentsusi arendatakse ja selleks on olemas ka vajalikud tugistruktuurid. Kahjuks teadvustatakse sellise mitmekülgse arendamise ja hindamise vajalikkust liiga vähe. Siiski võib positiivseks märgiks lugeda kujundava hindamise vajalikkuse teadvustamist ja selle üha laialdasemat rakendamist koolides.

Kogu intelligentsuse skaala arendamisele ülesehitatud õppekorralduse eesmärk on leida üles iga õpilase ainulaadsus ja võimaldada sellel õitsele puhkeda. See võimaldab suhtuda kõikidesse õpilastesse võrdselt. Nii luuakse õpikeskkond, milles puudub psühhosotsiaalselt frustratsiooni tekitav ebaterve konkurents – õpilasi ei jagata võitjateks ja kaotajateks, kus esimesed on kiidetud ja viimased laidetud. Nii on välistatud ka inimlik alandus, kui pannakse tähele ja arvestatakse igaühe individuaalsete erivajadustega ja püütakse arendada igaühe erivõimeid.

Erivajadused tingivad õppetegevuse, mis on orienteeritud üksteise eripärasid arvestavale koostööle. Kui soovime ja tahame arendada inimeste individuaalseid võimeid, muudavad meie õpilaste spetsiifilised erivajadused tiheda koostöö möödapääsmatuks. Koolikeskkonnast saab ka kõigile õpetajatele suurepärane arengupaik, sest tihti on just puudega inimesed sotsiaalselt intelligentsemad kui nn normaalsed inimesed ja seeläbi on nad ka meie õpetajad – et me inimlikke eetilisi baasväärtusi ära ei unustaks.

Kuidas tekib suletud ühiskond

Sotsiaalfilosoofiliselt mõtestades on puudega laste õpetamisel oluline osa ühiskonna toimimise laiemal mõistmisel. Näiteks totalitaarsete režiimide (fašism, kommunism) suletud riigikorraldustes on erivajadustega inimesed üldjuhul ebainimlikesse arengu- ja elutingimustesse tõrjutud.

Just totalitaarsetele režiimidele on omane koolikorralduse standardsus, mis kõike nn ebanormaalset ebainimlikult külmalt tõrjub. Sellises ühiskonnas on eelisolukorras lihtsalt mõõdetava kõrge intellektiga inimesed, kes samas võivad olla sotsiaalse ja/või ennast reflekteeriva intelligentsuse puudega, mis tingib võimetuse teist inimest mõista ja temaga arvestada ning muudab nad seega sobimatuks demokraatlikuks koostööks otsustusprotsessides. Juhtivale kohale sattudes kaldub selline inimene autoritaarsusesse, luues sellega usaldamatuse ja tõrjutuse õhkkonda ning kujundades suletud ühiskonda.

Nii jäävad rahuldamata inimese väga olulised baasvajadused: turvalisuse- ja kuuluvusvajadus. Kui aga inimesed ei tunne ennast ühiskonnas turvaliselt ja neil on hirm tõrjutuse ees, siis on pärsitud ka nende algatusvõime ja soov ennast teostada. Oma ainulaadset võimekust teiste inimeste heaks ei realiseerita ja ühiskonna elu jääb paremaks muutmata.

Mida paremini on ühiskonnas korraldatud kõigi inimeste arenguvõimalused ja elu sõltuvalt nende isiksuslikust eripärast, seda avatum ja arenenum on ühiskond ning seda suuremat heaolu ta kannab. Sir Ken Robinsoni sõnul: „Inimühiskonnad sõltuvad annete mitmekesisusest, mitte erilisest nägemusest võimekuse kohta.”


10 kommentaari teemale “Kui nupp nokib, aga süda ei tunne …”

  1. rch ütleb:

    Pean teemat nii oluliseks, et ei riski kohe lahmima hakata.
    Aga selles olen kindel, et vaid katse-eksituse meetodi kasutamise võimalus on eluslooduses ainuke vabaduse ja siis ka arengu allikas.
    Püüan ise ka selle probleemi kallal järada ega ole võimeline hetkel lühidalt midagi kommenteerima.
    Loovus on nii tähtis inimese omadus, et seda tõkestada on kuritegu ja haridus, mis loovust ära ei tunne, ei saa põhimõtteliselt seda ka edendada.

  2. Harri ütleb:

    Aitäh, Jaanus, väga sisuka artikli eest! Sa peaksid seda mingisse laiemat lugejaskonda omavasse ajalehte pakkuma, sest praegu on Sinu tõstatatud probleemid jälle “päevakorrast” maas 🙁

  3. Helle ütleb:

    Antud probleeemide ring on meie hariduelus kindlasti ÜLI oluline aga kahjuks huvitutakse Eestis ainult hariduse välisest küljest–koolide ära kaotamisest, raha kokku hoidmisest ja hariduse sisulisest reguleerimisest ehk õppeprogrammide koostamisest. Oluline tundub olema hariduse vorm mitte aga sisu. Lausa farsisks on saanud olukord, kus iga uue haridusministriga kaasneb uute õppeprogrammide kooostamine. Sellisel tasemel hariduse reguleerimine on omane praegusel ajal arenguriikidele ja totalitaarstele süsteemidele…ja Eestile. Olen töötanud Eesti haridussüsteemis 20 aastat ning pidevalt tunnetanud usaldamatust õpetaja suhtes ja survet, mis kaasneb pideva kontrolli ja ettekirjutatud nõuetega. Omades õpetamisalast kogemust ka Eestist väljaspool võin julgelt väita, et Eesti haridus elab paraku endiselt Nõukogude totalitaristlikus süsteemis.

  4. rch ütleb:

    Vastaks, et süüdi on ikka teised, aga
    ‘Samas ei vaja maailm enam nii palju tavapärase ülikooliharidusega inimesi, mida tõestab ka kõrgharidusega töötute osakaalu pidev kasv.’

    See näitab, et olukord on hull mitte üksi meil ja seal, kust alles lootsime olla vabanenud, vaid ka vabalt arenenud riikides.
    Seepärast on läänemaailma hariduses evolutsioon lõppemas ja õpetajatel tuleb uuesti saada vabaks. See tähendab,et õpetajatel tuleb säilitada loovuse need riismed, mis on veel alles. Ja enamgi veel, homme tuleb loovus leida ka kõige võimekamates õpilastes. Nende konkurentsiks drillimine on paratamatult lõppemas.
    Siis õpetajad, olge valmis! Muidu selgub, et süüdi oleme ikka ise.
    Loodan, et Eesti on väiksuse tõttu selleks pareminigi valmis kui paljud teised ja see tuleb ära kasutada.

  5. Endo Viires ütleb:

    Minu arvates on vaja kogu tänapäevane õppekeskkond ümber ehitada sisemise rahunemise ja sisemise effektiivsuse suunas.
    Inimesed on kaugenenud oma tunnetest ja ei mõista oma käitumise ning olemise tegelikke põhjuseid. Sisemist ebamugavust ja sellega kaasnevat ärritust, nähakse põhjusena väljas ning seda kompenseeritakse väliste vahenditega, olgu selleks siis suhted, seks, asjad, võim, ained, vms. Välistest lahendustest ollakse täielikus sõltuvuses ja ka kogu tänane õppekeskkond on suunatud eelkõige välise õppimisele ja sellega toime tulemisele. Effektiivsusest räägitakse vaid tootmise ja protsesside täiustamise kontekstis, mitte olemise kontekstis. Vastused aga on igaühe sees. Ärrituse ja ebamugavuse vastus on rahu, mis algab enesetundmisest ja rahunemisest. Läbi enese tunnetamise on võimalik ka tunnetada teisi ja maailma. Läbi selle on võimalik taastada effektiivne suhe kõigi ja kõigega ning leida inimondlik ühisosa ja koostöömudel inimkonna, looma ja taimeriigi ning kogu meie maa säilimine täna ja ka tulevikus terve ning terviklikuna.
    Mida ma inimesena tegelikult loon?

  6. Kalju ütleb:

    Helle puudutas tõsist probleemi – pidev uuendamine, mille allikaks tundub olevat 1) usaldamatus selle suhtes, mis on ja toimib, 2) ilmselt vist ka kohustus enda olemasolu vajalikkust tõestada. Riigi bürokraatia on kasvanud kohutavalt suureks, muutunud, poliitikute kõrval, teiseks oluliseks tegevussfääriks ja elatusallikaks. Aga ka bürokraatia ei saa eksisteerida mitte midagi tehes. Sellest tulenebki pidev tõmbetuultes siia-sinna tormamine. Pidevad programmiuuendused ja õpikute vahetused (mis ju kõik maksab), kasvav paberimajandus, mis võtab ära sisulise töö aega ja jõudu. Kunagi kuuldud õpetus – “kui sa ei tee, oled loll, aga kui sa ei tee ja ei pane ka kirja, oled topelt loll” – tundub tänases Eestis vägagi tähtsaks tegevusjuhiseks olevat.

  7. Kristjan ütleb:

    “See näitab, et olukord on hull mitte üksi meil ja seal, kust alles lootsime olla vabanenud, vaid ka vabalt arenenud riikides.”
    Õpin hetkel nö vabalt arenenud riigis ülikoolis. Olles omandanud ühe kraadi Eestis, oman võrdlusmomenti – kui Eestis oli semester täis aineid (keskmiselt 6 ainet semestris, loengud kogu semestri jooksul, enamasti lõpus kirjalik eksam), siis siin on semestris 3 ainet ja ülejäänud 3 aine asemel on igal semestril projekt, mille täpsem temaatika ja valdkond on suuresti õpilase enda otsustada, lisaks on suurem osa eksameid suulised. Ülikoolidega teevad tihedalt koostööd ka erinevad ettevõtted ja startup-id ning õpilased võivad oma semestriprojekti teha koostöös ettevõttega. Lisaks tuleb ka nö tavaainete raames teha väiksemaid projekte, mis sunnib õpilasi omavahel suhtlema, vahetama ideid, olema loovad. Seega ülikooli lõpetanu ei oma nö puhast akadeemilist haridust, vaid ülikooli jooksul on võimalik juba luua kontaktid antud erialal tegutsevate ettevõtetega, lõpetanud omavad hetkel aktuaalseid praktilisi teadmisi ja samas ei ole surutud mingitesse konkreetsetesse raamidesse. Seega oma jutu lõpetuseks ütleks, et antud probleem ei ole vabalt arenenud riikides eriti suur – õpilastel on üsna suur otsustusvabadus ning võimalus keskenduda ühe aine sees just sellistele teemadele, mis endale rohkem huvi pakub, jättes sellega alles loovuse ja isikupära.

  8. Aune ütleb:

    Suur tänu Jaanus, artikkel väga päevakohane ja vajalik!
    Meie, lasteaednikud nii püüame varajaselt sekkuda, märgata, suunata, aidata, individualiseerida, kuid väga raske on lapsevanemale selgeks teha, et 4 aastase lapse päevakavasse me ei planeeri tähtede õpetamist, liitmist-lahutamist; raske selgeks teha, et lasteaia laps õpib ja kogeb kõike läbi mängu. Ikka veel on levinud arusaam, et me ainult mängime lasteaias ja kooliks ettevalmistamiseks peab lapsi hirmkallitesse eelkoolidesse vedama, et konkurentsis püsida. Ootuste latt on nii kõrge, et paljud lapsed tunnevadki end ” kehvakestena”. Kuidas siis leida motivatsiooni veel suuremateks pingutusteks? Kui laps osaleb aktiivselt lasteaia õppe-ja kasvatustegevustes, on ta seitsmeaastaselt “küps” ( üks minu lasteaia 6-aastane poiss tutvustas enda emale eelkooliõpetajat: vaata, ema, see ongi see tädi, kes meid valmis küpsetab), mõtlen, nii füüsiliselt, emotsionaalselt kui sotsiaalselt valmis minema kooli. Õnneks on meie lasteaias veel logopeed, kes kõrvalasuvas koolis ka töötab, nii saab jätkata vajadusel lapsega tööd veel algklassideski. Kõigil lastel, olenemata intellektitasemest, on õigus professionaalsele, individuaalsele ja last igati toetavale mängule/õppele. Meie, pedagoogid, võiksime osata hoolimata “raamidest”, ülepaisutatud ühesuunalistest õppekavadest ja ühiskonna edukuse kõverpeeglist väärtustada iga last. Ja praegust alushariduse õppekava saab väga paindlikult kasutada, kui õpetajal endal loovust ja julgust katsetada jätkub.

  9. Jaanus Rooba ütleb:

    Aitäh kaasa mõtlemast, head kommenteerijad! Kutsun Teid üles ka avalikult sõna võtma, et meie arengud läheksid õiges suunas. Näiteks Kristjan kirjutab siin, et välismaal ülikoolis õppides on sealne õppekeskond ja õppekorraldus tunduvalt parem kui meil siin Eestis. S.t. sellest tuleb “kõva häälega rääkida” ja ka muudest probleemidest (laseaedades, koolides, ebaterve bürokraatia jne) kõnelda. Ega teisiti paremaks ei lähe, kui tekib nn. kriitiline mass inimesi kes mõtlevad inimsõbralikult ja soovivad ka vastvasisulisi muutusi ja siis saavad need muutused ka tulla… Küsimus on vabakonna aktiivsuse määras.

  10. vanem õppija ütleb:

    Kui kondiitri eriala või ükskõik, mis eriala omandamine on tehtud nii mõttetult ülepaisutatud programmi” alusel. Et diplomi saamine on täiesti küsimärgi alla seatud vähemalt 25-30 erineva “õpetaja” ja eriala õpetaja poolt. See ei ole eriala, mida peaks olema raske omandada hea tahtmise juures. Või milleks muidu te võtate omale õpilasi sügisel ja “vintsutate” neid, justkui ei teaks kuidas spetsialisti ettevalmistus kutsekoolis peab käima. Mul on võrdlusmaterjali näiteks esimese kutseõppega , mille läbisin 3 aastat peale keskkooli lõpetamist. See toimus 1980.a. Küllap oli ka palju tahtjaid. Meister võimaldas ka minul läbida koolituse. Ei midagi sellist mida tuli eelmisel õppeaastal kogeda ja jääda ka “diplomist” ilma… See on sõna otseses mõttes tsirkus , aga mitte kutseõpe. Kõik oli allutatud arvutiõppele. ometi ei läinud ma õppima avutiasjandust. Kes vastutab selle, eest, et õpilast “sõimatakse” praktika paikades, alandatakse hinnatakse mitterahuldava hindega põhjuseta?……..Kes vastutab selle eest, et kaasõpilane jõhkralt sõimab su läbi. Õpetaja kuulab seda kõike pealt ja ei keela, ega ütle musta, ega valget. Mis “õpetamine” see selline on? See ei ole mingi kool, ega “õpetamine”, see on sadismi tipp. Olen raisanud oma aasta ja veel teise aasta takka peale, sest ma ei kõlba uuele “tööle”. Mind on sõimatud ja alandatud. Ma ei pea kaebama. Kuid võtke teatavaks, et see õpe ei ole ka mitte kui midagi väärt sellisena.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!