Küll hõbedat, kulda leidub me maal

8. veebr. 2013 Karl Kello - Kommenteeri artiklit

Geoloogiaprofessor Alvar Soesoo, töötanud küll kauemat aega Islandil, Austraalias ja Newfoundlandil, on oma sõnul siiski pigem n-ö Fennoskandia fänn.

Ülikoolipäevil käis Alvar Soesoo Koola poolsaarel ligi paarkümmend korda ja sama palju on ta väisanud ka Soome, Norra ja Rootsi Lapimaad. Geoloogilises mõttes on kogu see kant talle hästi tuntud. Need kivimid, mis Fennoskandias paljanduvad, kaovad meres Eesti alla ega ilmugi enam päevavalgele. Nii peidab pind meie jalge all sama maavara, kulda, hõbedat ja uraani, mis Soomes ja Rootsiski.

Eesti, üks tükk kullakontinendist

Kui palju seda uraani ja kulda-hõbedat meil siin õieti on?

Eesti-Rootsi moodustab kahe peale kokku Euroopa Liidu kõige uraanirikkama maa – uraani peaks siin olema nii palju, et jätkub kogu maakera jaoks kas või miljoniks aastaks. Võime katseliselt välja arvutada, kui palju võiks olla Eestis uraani saadaval, aga vaevalt need tonnid ja suurusjärk inimesi huvitavad, igatahes on see kolossaal­selt suur. Ühe Kunda lähedase ala kohta, kus kihi paksus on ainult ühe ja kahe meetri vahel, sai tehtud väga tagasihoidlik arvutus. Ainuüksi sealt saaks nii palju uraani, mis kataks kogu maakera nõudluse aasta jooksul.

Meil on üks võimalik kulla-hõbedarikas ala, mida Eesti valitsus ei taha uurida ega lase seda ka teistel teha – Jõhvi vöönd. Kui omal ajal tulid NLKP kongressiks iga viie aasta tagant kokku lüpsjad ja treialid, et tõsta kätt, tekkis küsimus, kuidas saab lüpsja teha tähtsaid riiklikke otsuseid. Praegune situatsioon riigis on täpselt samasugune: poliitilisi otsuseid teevad need, kes ei ole pädevad, ei oma valdkonnas ega üleüldse. Tegu on ometi oma maa mineraalse ressursiga.

USA-s on jõutud järeldusele, et teatud alaväärtustava suhtumise tõttu Maa-teadustesse ei jätku enam piisavalt geoloogia ja maavara spetsialiste ega õppijaid, kuigi kogu poliitika ja majandus töötab ressursi baasil. Eesti poliitikud ei taha niisugusest asjast midagi kuulda, et georessurss on kõige selle alus, kes me oleme ja mis me oleme. Nende arvates on kõige alus poliitiline sõna või diktaat. Siiski, suuremategi riikide poliitikud saavad asjast tihtilugu halvasti aru – praktiliselt kõik sõjad, mis praegu maakeral toimuvad, on ju ressursisõjad. Seda meetodit kasutatakse väga agressiivselt, nii tuleb riikidel palju raha välja käia, palju uusi sõdu alustada, ikka selleks, et pääseda uuele ressursile ligi või kindlustada tarned.

Rootsi riigi rikkusele pani juba 1500. aastal aluse mineraalselt rikas Bergslagen, kus hakati hõbedat kaevandama, järgnesid raud, vask, kuld. Paarisaja aasta pärast oli Rootsi väga kuulus paljude metallide poolest, arenes tehnoloogia. Üks tükk sellest kunagisest kontinendist, sama rikas metallide poolest, on Ida-Eestis. Geoloogina võin öelda, et Jõhvi vöönd on sarnane sellega, mis hakkab kuskilt Falunist pihta ja jõuab Lõuna-Soomesse välja.

Kui sügaval need kullakihid meil siin asuvad? On jäänud niisugune mulje, et Soomes-Rootsis vedeleb kulda lausa maa peal?

Jõhvi kandis algab konkreetne huvi peale kahe-kolmesaja meetri sügavusel, maagikeha ise võib minna paar kilomeetrit allapoole maapinda. Rootsi sügavaim kaevandus asub kuskil 1,4 kilomeetri sügavusel, seal all vuravad suured autod, maa peal on näha vaid pisike auk. Maa all on juba väikesed tehnilised linnad, remonditöökojad ja kütusehoidlad, sööklad ja restoranid. Soome Põhja-Lapi uuemad kullakaevandused kolivad samuti maa alla, praegu on need küll ainult mõnesaja meetri sügavusel, aga sealgi minnakse edasi.

Aga kas Eesti sügavad maavarad on ka tööstuslikult kaevandatavad? Ab­so­luut­selt, kinnitab Soesoo, ei mingit probleemi. Ja ka keskkonnakaitse seisukohalt oleks see vastuvõetav, sest maa-alune kaevandamine rikub vähem loodust.

Mis on kõige hullemad ideed ja kus pähe tulnud? Kas vulkaanikraatris või kõrge mäe otsas, kust enam madalamale/kõrgemale minna ei anna?

Head ideed tulevad n-ö kivi peal istudes – kui istud paljandis või oled kuhugi välja jõudnud, roninud pikka teed üle mäe, kott seljas, võtad kosutuseks teed või teed väikest lõket, siis hakkavad mõtted jooksma. Aga mis need kõige hullemad on? Kõige hullem idee tekkis tõenäoliselt Austraalias köögilaua taga, kus üürisime ühe hollandi geoloogiga sama maja – seostuvalt looduslike protsesside mälu ja „isehakkamisega”, et kui palju see maakooresisene kivimite ülessulamise protsess ise teab, kus suunas ta minema peab. Oli nii hull idee, et esimese publikatsioonini läks viis-kuus aastat. Artiklit ei tahetud kuidagi vastu võtta.

Nüüd on maailm kahtlemata edasi arenenud, eri riikides on ilmunud kümmekond või isegi rohkem uut tegijat, kes samu ideid propageerivad ja edasi arendavad. Kahjuks pole mina praegu nende ideedega väga palju tegelda saanud. Aeg oleks siiski tulla tagasi algidee juurde, et magmaprotsessid on iseorganiseeruvad, ka füüsikalises mõttes. Protsessi saab kirjeldada fraktalite kaudu, järelikult ta kordab iseennast, aga kus algab õppimine ja kui palju on see mälu küsimus … Oleme ka ise „akvaariumis” modelleerinud ülessulamise protsesse ja leidnud, et protsess otsekui õpib ja magmahulkade fluktuatsioonid muutuvad ajapikku väiksemaks. Maakoores tekkiv uus magma teab justkui ette, mis piirides oleks kõige mõttekam n-ö fluktueeruda, et kulutada minimaalselt energiat. Minimaalse energia kulutamise printsiip toimib, nagu aatomimaailmas, nii ka looduslike ja geoloogiliste protsesside puhul.

Kas nii hullu idee rakendusliku poole pealt on oodata ka mingit reaalset tulu?

Seda Maa sisemuses toimuvat kõige igapäevasemat protsessi kajastavat mõtteviisi saaks edukalt katsetada maakide tekke selgitamisel. Teatud iseorganiseerumine peaks iseloomustama samuti seda, kuidas maagimineraalid hakkavad kuskil kasvama ja koonduma. Kuidas ja miks just ühte kohta kasvab maagikeha, aga mitte veidi kõrvale, seda saab seletada meie arendatud kontseptsioonide kaudu. See on küll väga teoreetiline uuring, aga selle taga on näha ka majandushuvi, kuivõrd maakide otsingule kulutatakse maakeral hirmus palju raha.

Ikka nagu päris elus asi

Pidevalt tuksuv geoloogiline protsess meie jalge all meenutab otsekui südame tööd – südamelihas teab ka ise, mis teeb. Tõsi on, ütleb Soesoo, ma kasutan mõnes mõttes bioloogilise maailma sõnavara. Eluta kivi puhul ei ole vastavat terminoloogiat keegi välja arendanud. Öeldakse, et elus asi on kõige parem asi, ja vaevalt üldse paremat asja kui Maa olla saab. Näib tõesti nii, et geoloogid, kitsamalt võttes petroloogid, käsitavad Maad kui elusolendit. Meie esivanemategi arvates kivid kõnelevad ja kasvavad, olevat teised praegugi teinekord pehmed veel … Jah, need analoogiad rahvaluulega on kõik olemas, tunnistab Alvar Soesoo: „Teaduslikult peaksime kiviobjekti vaatama eluta objektina, aga kui Maa sügavust uurime, siis nendel ülessulamisnähtustel on ka oma mälu ja kindel suundumus minna ühes suunas, jääda seisma, minna edasi. Teadusartiklis muidugi ei tohi kirjutada, et kivi elab, aga filosofeerides ja soovides maailma sügavuti mõista, peame ilmselt tunnistama, et teatud loodusprotsesse iseloomustavad jooned, mis on iseloomulikud ka elusobjektidele. Kivimiteaduseski saab kasutada bioloogilisi meetodeid, seostuvalt kas või kullaotsingutega. Austraalias on taimi, mille juurestik ulatub kuni saja meetri sügavuseni. Taim võtab kivimitest elemente ja analüüsides teda täppismeetoditega, saab hinnata, kas on näiteks kulla jaoks perspektiivi või ei.”

————

Eesti omapära

TTÜ geoloogiaprofessor Alvar Soesoo, Euroopa loodusteaduste akadeemia Leibnizi medali laureaat, oli 1993–1995 külalisteadur Põhjamaade vulkanoloogia instituudis Islandi ülikoolis Reykjavikis; 1996–2000 doktoriõpingud ja lektor Monashi ülikoolis Melbourne’is Austraalias; 2000–2001 NATO järeldoktor Kanadas Memorial University of Newfoundlandis.

Nagu enamik Eesti teadlasi, peab Alvar Soesoogi end pidevalt tõestama. Jõulude ajal kirjutas ta järjekordse taotluse, et saaks jätkata Eestis geoloogilist tööd – tööleping ülikoolis lõpeb selle aasta augustis. Hindajad väljastpoolt Eestit otsustavad, keda peetakse vääriliseks jätkama TTÜ professori kohal.

Alvar Soesoo on kritiseerinud Eesti teaduse rahastamissüsteemi, mis erineb nende maade omadest, kus teadust tehakse hästi ja on pikka aega hästi tehtud: „Eestis ei ole permanentseid professoreid ega teadureid. Teadus ei ole see asi, mida saab projektipõhiselt teha ja siis mõneks ajaks kappi seisma panna. Ülikoolidesse ja teadusasutustesse peab ikkagi jääma mingisugune n-ö baasteaduse grupp, kellel ei ole vaja iga kolme või nelja aasta tagant hakata uut töökohta otsima või projekti kirjutama.

Kuni meil ei ole permanentseid tuumikgruppe, ei ole ka suurt õigust nõuda teaduse järjepidevust ega paindlikkust, et uuritaks just seda, mida parajasti väga vaja. Praegune rahastussüsteem ei lasegi uurida jooksvalt tekkinud küsimusi, olgu siis keskkonna, loodusvarade või mõne uue tehnoloogilise lahendusega seoses.

Eesti teaduse finantseerimissüsteemi n-ö renoveerimisega tekitati olukord, kus teadlastelt oodatakse veel rohkem publitseerimist, aga mitte oma maa asjade uurimist, õppetegevust ega populariseerimist. Publikatsiooninõuded on sama kõrged kui näiteks Soome kolleegil, kes saab kuni kaheksa korda rohkem palka. Kas just raha on see, mis teaduse kvaliteeti tõstab, aga küllap ikka osaliselt on ka – välismaistel kolleegidel ei ole meile iseloomulikke igapäevaelus hakkamasaamise probleeme, nad ongi pühendunud teadusuurimusele. Meil on suhteliselt vähe teadlasi, kes saavad pühenduda teemale. On palju muid asju vaja teha, täiendavaid projekte hankida, et endale/töörühmale palka kindlustada. Väga tihti eelistatakse teadusfinantseerimises suurt töögruppi üksikteadlasele, aga tihti on töögrupid loodud suhteliselt kunstlikult.”


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!