Läbi raskuste parema tuleviku poole
atuke rohkem kui kaks aastat tagasi lahkus minu ema, kohver pakitud ja ratastel käe kõrval veeremas, Soome poole, kus ees ootamas võõras keel ja kultuur. Läks ta põhjusel, mis tõmmanud sinna tuhandeid eestlaste hulgast – paremad töötingimused, suuremad palgad. Eks see minek raske oli, nii meile kui ka temale endale, kes ta siin Eestimaa pinnal kogu oma senise elu veetnud.
Seda hetke ja meeleolu, mil ema esimest korda siit minema sõitis, ma enam hästi ei mäleta, kuid kogemus oli uudne meile kõigile, kuna tolle hetkeni olime harjunud koos toimima, ühtse perena elama. Ja eks ma sellest ühtsusest kõige suuremat puudust tunnengi, kuigi nüüdseks olen ka selle uue tundega harjunud elama, see kõik on juba meie igapäevaelu osa.
Alguses oli hakkama saada päris raske. Et meil oli siin arvuti, aga temal Helsingis mitte, jäi ainukeseks suhtlusvahendiks telefon. Teineteise häält kuulda, kas või läbi telefonitorugi, oli rõõmustav, andis jõudu edasi liikuda. Ent selle tagajärjel tekkisid üsnagi kosmilised arved ja tunne, et nii küll rahaliselt edasi liikuda ei saa. Mingil ajal sai ka ema arvuti, nägime lõpuks üksteise nägusid ning ka rahaseis paranes, seda osaliselt telefonimaksete arvelt.
Nüüd saavad ka minu vanema õe kolm pisipõnni oma vanaema läbi arvutiekraani uudistada ja ootavad pikisilmi – nagu mina, noorem õde, üks vanematest vendadest ja isagi – tema külaskäiku siiamaile. Samuti oleme saanud endale senisest rohkem lubada, näiteks oli minul eelmisel kevadel võimalik käia Hollandis.
Umbes aasta tagasi käisin esimest korda Helsingis emal külas, nägin sealset eluolu. Pidin tahes-tahtmata tõdema, et tõepoolest – inimesed on seal sageli elurõõmsamad ja lahkemad kui eestlased. Nägin ka, et ema pole seal üksi ja talle on toeks mitmeid abivalmis inimesi, sealhulgas teine minu vanematest vendadest, kes juba pikemat aega Soomes elab-töötab.
See külaskäik pole jäänud viimaseks ja arvan, et ka minu tulevik saab olema tihedalt seotud Soomega. Ehk saab sellest riigist isegi minu tulevane uus kodumaa.
Kuid olen kindel, et kunagi ise lapsevanemaks saades ei jäta ma oma last üksi. Ja isegi kui see peaks juhtuma, teen ma kõik, et ta peatselt minu juurde saaks.