Laps tunneb õhust ära õpetaja armastuse
Käitumishäiretega lastega hakkama saamiseks on vaja eelkõige armastust, ütleb kuuendat aastat Tartu Herbert Masingu koolis klassiõpetajana töötav Külli Karo.
Nädala viimane koolipäev hariduslike erivajadustega Masingu koolis on lõppemas ja õpetaja Külli Karo saadab oma klassi 12−14-aastasi rüblikuid koduteele. Üks tüdruk tuleb enne minekut õpetajat kallistama. Ehkki paljud õpetajad ei julge lapsi enam näpuotsagagi puutuda, saab neiu vastukallistuse.
„Olen koolis teada-tuntud kallistaja,” ütleb Karo. „Tüdrukud tulevad hommikul, kallistavad. Vahel on lapsel halb tuju, ta tuleb minu juurde, nutab mu pluusi märjaks ja töötame edasi. Kõigil on vaja nunnutamist, neil lastel rohkemgi kui teistel.”
Kui laps tunneb, et temast hoolitakse, julgeb ta peagi enda muredest rääkida. Üks laps rääkis näiteks, et ei saanud öösel tuppa, sest ema keeras ukse lukku. Avatud loomuga inimesena ei pelga Karo ka oma elust, internaatkoolis õppimisest ja raskustest kõnelda. See aitab kontakti luua.
„Ropendamine ja närvilisus tuleb kodunt kaasa,” teab Karo. Nii saadetaksegi õpetajaid igasugu kohtadesse. „Siis soovitame ees minna ja teed näidata,” muigab Karo ja lisab, et erivajadustega laste õpetajad on rahulikud, sest nende närvid on ammu ära söödud.
„Pead kogu aeg olema nagu kloun, et lastel oleks huvitav,” ütleb Karo. „Mõni päev on ideaalne tund, kõik tegutsevad. Lapsed ütlevad siis, et õpetajal läheb täna igavaks.”
Masingu koolis teevad õpetajad, tugispetsialistid ja juhtkond pidevalt koostööd, üksteist nõustatakse ja toetatakse. Õpetajail on kokkulepe, et kui kellegi klassist kuuldub möllu, tõttab kolleeg vaatama, kas abi on vaja. Huvitav on, et üksi klassi jäänud lapsed on vaiksed, töötavad edasi ega kasuta ootamatut vabadust.
„Kirjutame pärast Facebookis,” lubab õpetaja Karo ukse vahelt piiluvale noormehele. Raske on uskuda, et just seesama poiss ähvardas mõne aja eest õpetaja Karo aknast välja visata ja tõukas vastu seina.
„Taolises olukorras tuleb kohe abi kutsuda, ennast ei tohi lasta alandada,” ütleb Karo. Õpetajale abi otsima jooksis ka üks õpilane.
„Meie lastele ei meeldi, kui õpetajaga valesti käitutakse, nad reageerivad kohe, aga kahjuks ei näe nad sama kriitiliselt oma käitumist,” täheldab Karo. Lugu läks politseini välja. Noormees isoleeriti karistuseks oma klassist ja peab nüüd sotsiaalpedagoogide juures õppima. Kuid ta sai oma eksimusest aru, kirjutas õpetaja Karole ilusa jutukese ning palus vabandust. „Andsin talle andeks ja kustutasin selle juhtumi, et edasi minna,” ütleb õpetaja.
34-aastane Karo läks õpetajaks juba 18-aastaselt, pedagoogilise hariduse omandas hiljem. Tal on kaks last. Algul töötas ta ka tavakoolis ja teab: haiget saanud ja katkise hingega lapsi on igal pool.
„Et nendega hakkama saada, on vaja armastust. Lapsed tunnevad õhust ära, kas õpetaja hoolib neist,” ütleb Karo.