Mille poolest erineb ajalooõpik ajaloo lugemikust?

22. veebr. 2013 Marek Nisuma Rocca al Mare kooli riigikaitse õpetaja - Mille poolest erineb ajalooõpik ajaloo lugemikust? kommenteerimine on välja lülitatud

Minu esimene aja­loo­õpik oli Hillar Pala­metsa „Jutustusi kodumaa ajaloost”. See oli mõeldud vist neljandale klassile, kuid mina lugesin selle läbi juba varem, ilmselt teises või kolmandas klassis. Mäletan, et laenutasin selle kohalikust raamatukogust ja lugesin huviga. Tahtsin veel midagi sarnast lugeda, aga polnud võtta, muud ajalooõpikud olid juba liiga keerulised, mitte sellised lugemiku tüüpi.

Mart Laari ja Lauri Vahtre „Eesti ajaloo lugemik gümnaasiumile” oleks mind ilmselt ka lapsepõlves kõnetanud. Vähemalt peatükid, mis käsitlevad esi- ja keskaega. Olen autoritega sama meelt, et ajalooõpetuse üks eesmärke on oskuste – muu hulgas töö allikatega – omandamine ja harjutamine. Taustaks üldise kirjaoskuse püsimajäämine infoühiskondlikus maailmaruumis. Muide, infoühiskond on integreeritud ka sellesse lugemikku, sest hulk allikaid on kättesaadavad internetiandmebaasides.

Seoses vabariigi aastapäeva saabumisega lugesin hoolikalt läbi Vabadussõja peatüki. Tahtsin näha, kuidas on selle sündmuse peatükk lugemikus üles ehitatud. Lisaks kolmele sõjasündmusi selgitavale kaardile olid autorid sinna lisanud näiteks Tartu kooliõpilaste pataljoni võitleja R. Undi päevaraamatu katkendeid (ärakiri autorite valduses) ning 1. Tallinna Eesti kommunistliku kütipolgu ridadesse kuulunud K. Tiku memuaare (ilmunud Kuressaares 1933). Nii vastakad persoonid annavad hea ülevaate olukorrast, kus ka Vabadussõjas sõdisid eestlased vaenlastena eri armeedes. Veel antakse seal peatükis ülevaade Utria dessandist ja Narva tagasivallutamisest 1919. aasta jaanuaris, Rootsi ohvitseri Einar Lundborgi sõjateest soomusauto Kalevipoeg ülemana ning landesveeri sõjast. Ootuspäraselt lõpeb antud peatükk Tartu rahuläbirääkimistega.

Kuna naudin väga memuaarikirjandust, ei saa jätta ütlemata, et ka hilisemaid ajaloosündmusi on vaadeldud läbi kaasaegsete silmade. Pealtnägijad ja osalejad jutustavad nii juuniküüditamisest kui ka 1941. aasta Suvesõjast. Samuti on osalejad jutustanud teenimisest Punaarmees ja Saksa sõjaväes, osalemisest rahvuslikus vastupanuliikumises või pärastsõjaaegsetes metsavendade rühmitustes. Eesti NSV-ga paralleelselt on kirjeldatud pagulasühiskonna kujunemist Välis-Eestis.

Ajalugu õpetades meeldib mulle rääkida lugusid inimestest ja sündmustest, nende rollist ajaloos osalejate ja ajaloo kujundajatena. Nüüd on mu töölaual üks uus ja hea raamat, mis minu ülesannet mõnevõrra lihtsustab.