Millest kirjutab 22. veebruari Õpetajate Leht?

21. veebr. 2013 - Millest kirjutab 22. veebruari Õpetajate Leht? kommenteerimine on välja lülitatud

Kuidas tähistavad vene koolid Eesti vabariigi aastapäeva

Eestis pole vene õppekeelega kooli, kus vabariigi aastapäeva ei tähistataks. Enamasti kutsutakse sel puhul endale külla Eesti avaliku elu tuntud tegelasi. Küllakutsutute seas on olnud eurovolinik Siim Kallas, president Toomas-Hendrik Ilves, riigikogu spiiker Ene Ergma, kindralmajor Riho Terras, kohaliku omavalitsuste töötajad, kuid külla on kutsutud ka kaitseväe puhkpilliorkestrit, ansamblit Leigarid jt. Vene koolides korraldatakse vabariigi aastapäeva puhul ka eestiteemalisi viktoriine, eestikeelsete luuletuste ja laulude esitamise võistlusi, joonistusvõistlusi, kujundatakse kodumaa sünnipäeva stende ja tehase kodukandist videoklippe. Vene kooli õpilased ütlevad, et Eesti vabariigi sünnipäevast räägitakse neil nii koolis kui ka kodus päris palju, kuid suur pidu see neile siiski ei ole.

 

Kui logopeedi pole, kes siis märkab ja sekkub?

Logopeedide hinnangul on kõneprobleeme vähemal või suuremal määral 25–30%-l lastest, ja on väga tähtis, et nad saaksid õigel ajal abi. Paraku Eestis logopeede ei jätku. Tallinna 128 munitsipaallasteasutusest on logopeed tööl vähem kui pooles. Eesti õppekeelega lasteaedadest, mida on kokku 85, pakub logopeedi teenust ainut 19. Logopeede on nii vähe, et töökuulutustele ei vasta neist keegi. Paljud lasteaiad kasutavad võimalust kutsuda logopeed õppenõustamiskeskusest, mis 2008. aastal igasse maakonda ja Tallinnasse loodi. Paraku lapsed nendes keskustes regulaarseid logopeeditunde ei saa. Suuremat abi pole ka lastepolikliinikutest. Tallinna kesklinna lastepolikliinikus on kaks logopeedi, kelle vastuvõtule on võimalik pääseda alles kahe kuu pärast. Eralogopeedi vastuvõtul maksab üks raviseanss 20–25 eurot, mis pole paljudele peredele taskukohane.

 

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse valikud Eestis 2013

Viimase aja peamiseks haridusteemaks näib olevat tõusnud haridusvõrk, mille all mõeldakse koolimajade paiknemistihedust ja sedagi, mitu kooliastet lapsi ühes hoones koos või eraldi õpib. Kui aga suurema osa riiklikust haridusrahast saab neli suuremat linna, kus on gümnaasiumi- ja põhikooliastme lahutamistel-liitmistel sisuliselt väga väike kaal. Samal ajal ei peeta tänases hariduspoliitikas isegi mitte arutamisväärseks seda, kas õpetaja õpetab lapsi üksinda või on tal on koolis kasutada ka tugimeeskond tugispetsialistide näol. Üldine põhimõte peab olema, et olemasolevat olukorda ei tohi halvendada, aga seda siiski tehakse, kirjutab riigikogu liige Liisa Pakosta.

 

Kui nupp nokib, aga süda ei tunne …

Me näeme hariduselus tihti muutusi, mis ei vasta ei lapse ega ajastu vajadustele: näiteks meie lasteaedades ei tööta enam kasvatajad, vaid õpetajad, kes hakkavad lapsi võimalikult varakult ülikooliks ette valmistama – unustatakse laste emotsioonid ja keskendutakse abstraktsele, matemaatilis-loogilisele mõtlemisele. Laps surutakse samadesse raamidesse ka põhikoolis – ta peab seal arendama ülikoolis vaja minevat abstraktset mõtlemisvõimet. Ülikoolist lähtub kogu hindamissüsteem, mis keskendub kitsalt üksnes loogilis-matemaatilisele ja keelelisele intelligentsusele, kusjuures otsus tehakse selle põhjal, kas õpilane annab õigeid või valesid vastuseid. Nii õpetatakse aga laps maast madalast kartma eksimusi, kuigi pedagoogika ütleb, et ka vigadest õpitakse, kirjutab Õpetajate Lehes Tartu Maarja Kooli direktor Jaanus Rooba.