Priit Pajusaar: Peipsi ääres

16. veebr. 2013 Priit Pajusaar helilooja - Kommenteeri artiklit

 

Kui olin laps, oli meie perel väga tore suvine traditsioon. Veetsime igal suvel nädalakese Peipsi ääres. Käisime seal aastaid. Olin arvatavasti nelja-viiene, kui mind esimest korda kaasa võeti, ja see kestis minu mäletamist mööda kuuenda-seitsmenda klassini.

Sõitsime Peipsi äärde alati minu vanatädi Leida Zaporožetsiga, hiljem, kui ta endale Žiguli sai, siis Žiguliga. Roolis oli küll tädimees Ilmar, aga tegelik juht oli ikka tädi Leida. Tädi Leida ja onu Ilmar istusid ees, isa, ema ja mina pidime ära mahtuma pisikese auto tagapingile. Telk, potid-pannid ja muud kaasavõetud kodinad pandi pakiraamile ja pagasnikusse. Zaporožetsitel oli pagasnik eesotsas, mootor taga, tagantjärele mõeldes tundub uskumatu, kuidas me kogu oma padajanniga ära mahtusime.

Ega me ainult ühe autoga ei läinud. Paar autotäit sugulasi oli veel, nii et see oli üks vägev minek ja olek. Sõit sätiti puhkuste ajaks.

Laagrielu oli vahva. Ööbisime Uusküla, vahel ka Remniku lähedal metsas telkides. Telgis magamine oli põnev, samuti lõkke tegemine. Kõik lõime käed külge ja kandsime käbisid, lahtisi puuoksi ja risu lõkkesse.

Eriti on mulle meelde jäänud toidu tegemine. Süüa tehti lõkke või priimuse peal. Kõige ägedam oli, kui tädi Leida küpsetas värsketest munadest ja piimast pannkooke. Ma ei ole elus hiljem mitte kunagi paremaid pannkooke söönud, kui lapsena seal metsas. Need maitsesid fantastiliselt hästi, eriti omakorjatud mustikatest tehtud toormoosiga.

Piim ja munad osteti sealtsamast lähedalt talust, muu proviant oli Tallinnast kaasa võetud, sest külapoe peale ei saanud nõukaajal loota.

Kõige vahvam oli ikka liivarand ja järves möllamine. Me ei tulnud päevad otsa veest väljagi. Ega lapsed külma tunne.

Onu Ilmar korraldas meile seal ka igasuguseid võistlusi, ja kui hästi läks, saime igaüks tubli sporditegemise eest lehekese nätsu. See oli suur asi, nätsu tol ajal ju saada polnud.

Mäletan, et ükskord läksid isa ja onu Ilmar kummipaadiga järvele õngitsema. Peipsil muutub ilm aga väga kiiresti. Puhkes torm, isa ja onu olid järsku kadunud. Olime väga mures. Mitme tunni pärast tulid nad mööda rannaäärt paati järele vedades siiski õnneks tagasi. Tugev tuul oli kandnud nad mitu kilomeetrit meie laagrikohast eemale.

Kuid enamasti oli ilm alati ilus ja päiksepaisteline.

See lapsepõlvemälestus on mulle eriti eredalt meelde jäänud ja minu jaoks väga tähtis. Mul on hea meel, et sama traditsioon jätkub nüüd minu peres. Juba viis-kuus aastat oleme koos oma tütarde ja paari sõbra perega igal suvel Peipsi ääres käinud.,


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!