Reet Kasik: Grammatikaõpetuse kaitseks
Riiklikud õppekavad rõhutavad õppe-eesmärkidena üha enam mitmesuguste pädevuste omandamist. Kahjuks on seda tõlgendatud ka nii, et grammatikaõpetuse osakaalu tuleks õppekavas vähendada.
Kardan, et selline vastandamine on kunstlik, lihtsustav ja eksitav, sest enamikus asjades on raske saada pädevaks ilma teadmisteta. Kuidas näiteks õppida tekste analüüsima ja koostama ilma grammatika mõisteid kasutamata ja nende olemust tundmata? Kuidas õpetada korrektset lauset moodustama, lauseid omavahel seostama ja kirjavahemärgistama ilma sõnaliike, käändeid, tegumoode, lauseliikmeid või lausetüüpe teadmata?
Haritud inimene peab oskama kirjutada õigekirjavigadeta, peab teadma, missugused sõnavormid on kirjakeelsed, missugused aga mitte, mis käändes sõnu lauses kasutada, millal tuleb sõnad kirjutada kokku, millal lahku, mida kirjutada suure algustähega jne. Neid oskusi läheb koolijärgses elus vaja võrdselt funktsionaalse keeleoskusega kõigis ametites, kus tekstidega töötatakse. Siingi põimuvad pädevus ja teadmine.
Peab teadma, mida otsida
Eesti normikeele eripära on üsna rangelt ja ühemõtteliselt normitud morfoloogia, sõnade kokku- ja lahkukirjutamine, suure ja väikese algustähe kasutamine. Martin Ehala tõlgenduse järgi on need faktiteadmised, mida leiab õigekeelsussõnaraamatust või veebist paarikümne sekundiga. Leiab küll, aga enne peab teadma, mida otsida. Intuitsioon ja loomulik keelevaist siin alati ei aita.
Ilma normikeele käänamis- ja pööramisreegleid teadmata ei tarvitse tulla selle pealegi, et kontrollida, kas õige on küünalde või küünlate, suhkurt või suhkrut, kunstnike või kunstnikute, töötatakse või töödatakse. Keelenorme lõdvendatakse, kuid aeg-ajalt tuleb kirjakeele normingud koolis siiski ära õppida. Need normingud on kehtestatud sõnatüübiti ja nad pole õpitavad üksnes analoogiate najal, sõnatüüpide erinevusi teadvustamata. Kuidas aga õpetada sõnatüüpe ilma silpe, välteid või astmevaheldust tundmata? Need ei ole eesti grammatikas ainult teoreetilised teadmised.
Intuitsioon ja keelevaist ei aita ka sõnu õigesti kokku või lahku kirjutada ja internet võib olla siin suisa eksitav. Eesti normikeele kokku- ja lahkukirjutamise reeglid põhinevad sõnaliikidel, vormidel ja fraasistruktuuril ning sõnaliike, sõnavorme ja sõnade süntaktilisi seoseid mõistmata ei ole võimalik neid reegleid ära õppida. Liitsõnad moodustavad eesti sõnavarast umbes kaks kolmandikku, kokkukirjutamise põhimõtteid tundmata ei õnnestu korrektset kirjalikku teksti koostada.
Viga pole grammatikas, vaid õpetamises
On tõsi, et kooli emakeeleõpetuse tulemused on kehvapoolsed ja see tuleb ratsionaalselt ümber korraldada. Kui grammatika õpetamine ei lähe hästi, siis ei tähenda see, et grammatikast endast poleks kasu ja selle õpetamisest tuleks loobuda. Martin Ehala kirjutab: „Kuigi suur osa vana kooli filolooge peab grammatika tundmist senini õigekirja ja eneseväljendusoskuse eelduseks, puuduvad igasugused teaduslikud tõendid, et see ka tegelikult nii oleks, pigem vastupidi.” Vastupidi nüüd küll mitte – seni pole meil ühtki eestikeelse kooli lõpetanut, kellele koolis eesti keele grammatikat poleks õpetatud. Loodetavasti ei tule ka.
Grammatikata õpivad keelt immigrandid
Immigrantide keelekursuste jaoks on maailmas välja töötatud mitmesuguseid grammatikareegliteta õpimeetodeid. Mul on aga väga raske uskuda, et mitmekülgset keeleoskust oleks võimalik saavutada samuti ilma selle keele grammatilisi võimalusi ja vahendeid omandamata. Et õpitud reegleid ei mäletata, ei tähenda, et õpitust poleks midagi omandatud.
Olen nõus, et grammatikat tuleb õpetada teisiti kui seni. Emakeele didaktikute ülesanne on otsida, katsetada ja leida paremaid meetodeid. Kindlasti on üks võimalusi tekstiõpetuse ja grammatikaõpetuse ühendamine, õpetada grammatikat senisest rohkem tekstide, analoogia ja prototüüpide najal. Aga last ei maksa koos pesuveega välja visata – grammatikat õpetamata on vaevalt võimalik koolilõpetajate emakeelset väljendusoskust parandada ja funktsionaalset keeleoskust omandada, rääkimata normikeelest.
SAMAL TEEMAL
• Martin Ehala, „Emakeeleõpetus suure murrangu alguses”, ÕpL 25.01