Sipled seni, kuni koorest või saab …
Tõstamaa lugu on markantne ja äärmuslik, kuid see on meie tegelikkus. Eesti koolides on sadu selliseid õpetajaid, kes ei julge korrarikkumise puhul midagi ette võtta ja häbenevad, et nende tundides pole elementaarset korda. Aga kui tahad ainet korralikult õpetada, pead end kõigepealt maksma panema.
Jõudu kasutada ma ei soovita. Ükskord noore õppealajuhatajana ajasin ümber koolimaja taga 11. klassi poissi, kes tunnist poppi tegi. Jõuan mina ühe nurga tagant välja, poiss paneb teispoole jooksu, jõuan teisele nurgale, poiss muudab jälle suunda. Lõpuks sain ta kätte ja tõmbasin sealsamas vastu pead. Poiss läks tundi, aga siis hakkas mul piinlik, pealegi oli tegemist suure ettevõtte direktori pojaga. Helistasin isale ja seletasin, mis meil oli juhtunud ja kuidas ma poissi karistasin. Isa ütles, et pole midagi, lubas koju emale ette helistada, et see poja juba ukse peal vastu võtaks ja asja klaariks. Antud juhul päästis olukorra tark isa.
Kõigepealt tasub lapsega rääkida. Kord käisime mitme klassiga koos ekskursioonil Tallinnas Vilde muuseumis. Lapsed olid väsinud ja üks vend viskas end otsemaid Vilde voodisse pikali. Mina kui õpetaja sain muuseumitädilt väga pika peapesu, muidugi ma noomisin hiljem poissi, kuidas tol hetkel raevununa oskasin. Mõni aeg hiljem kooli kohvikus kohtasin poissi diivanil lamamas. Mul oli kõik veel meeles ja tervitasin: „Jõudu, kuldmagaja!” Arenes väike vestlus ja poiss ütles juhtunu kohta nii: „Kas ei võinud siis bussis öelda, mida ei tohi?” Ja tõesti, tõesti, see oli poisi esimene muuseumikülastus.
Nüüd loen ma alati sõnu peale, mida muuseumis ei tohi. Sellest poisist sai hea tuttav, me märkasime teineteist alati ja pärast kooli lõpetamist võttis ta mind kord isegi linnas auto peale, kui mul oli raske turukott käes.
Seda juhtub tihti, et mõni murdeealine ei kuula koridoris korrapidajaõpetaja sõna. Kool on suur ja õpetaja õpilase nime ei tea. Mis teha? Siis ei jää muud üle, kui tõmbad poisi esimesse tühja klassi ja räägid temaga neljasilmajuttu. Kui kokkulepe tehtud, olen alati öelnud: „Nüüd olen mina sinu boss, nii kui koridoris näed, tervitad, ja juba kaugelt, tõstad käe, ma tõstan käe vastu.” Ime küll, niisugusest kaugelt käega tervitamisest olen läbi nalja leidnud endale mitu sõpra, kes viimase kella päeval tahavad koos pilti teha. Ükskord tõi sellisel moel sõbraks saanud noormees lõpupäeval lilled mu kodutrepile. See läks südamesse.
Alles tänavu juhtus koomiline lugu. Koolikoridoris oli sündinud mäng, et keegi koputab su õlale ja ise jookseb ära. Nii koputas üks 9. klassi poiss mulle õlale, ja kaks korda järjest. Sain vihaseks, sest midagi taolist polnud mu 40-aastase töö jooksul juhtunud. Küllap oli poisil kogemus, et mõne õpetaja peal saab seda mängu mängida. Hakkasin kohe süüdlast otsima, pool õppetundi kulus sellele, käis üks vassimine ja keerutamine, aga õnneks oli nägijaid õpilasi, kes tõe päevavalgele tõid. Poiss hakkas siis kohe vabandust paluma. Ma ei võtnud seda vastu, sest minut tagasi ta veel valetas, viisin noormehe direktori juurde ja ütlesin, et siin on mees, kes lubab endale õpetaja ahistamist, tehke temaga, mis tahate, mina aga lähen täna politseisse avaldust kirjutama. Ma ei tea, mis direktori kabinetis juhtus, aga tean, et minu direktor on distsipliini suhtes minu seljatagune. Õhtuks rahunesin ja politseisse muidugi ei läinud. Nüüd on mul tolle noormehega väga väljapeetud suhted. Ta tervitab mind alati ja ma tunnen tema viisakat pisut kartlikku juuresolekut, kui kuskil ruumis koos oleme. Küllap sai noormees aru, et naljategemisel on oma piir ja etikett. Distsipliini aluseks on raskematel juhtudel ikka hirm. On lapsi, kes tahavad alluda jõule, siis tuleb neile seda ka näidata.
Kunagi viisteist aastat tagasi saatis mind üks riigikogulase poeg sõnaselgelt kohta, mida mu keeletaju ei tihka välja kirjutada. Palusin isal kooli tulla, et selle perekonna sõnavara üle aru pidada. Enne ei lubanud ma poisil oma tundi tulla, kui olukord lahendatud. Läks kuu aega. Lõpuks tuli ema. See näitab, kui tühine on õpetaja soov lapsevanema ees, kuid sellest hoolimata tuleb iga olukord lõpuni ära lahendada. Piirid tuleb selgelt paika panna.
Samas on vaja alati õpilasega mõni sõna elust ja ilmast vahetada. Rasked õpilased võtavad seda tunnustusena, kui õpetaja räägib neile, kuidas ta oleks kooli tulles libedaga peaaegu kukkunud. Siis võib küsida, kas õpilasel läks paremini. Suhtlemine peab jääma paindlikuks ja vimma ei tohi kanda kumbki pool. Aga oma emotsioone tuleb siiski väljendada, pole midagi imelikku, kui ütlen klassis, et täna on mul halb tuju, ja selgitan põhjust: just sina oled mu närvid proovile pannud.
Koolis läheb üha raskemaks. Õpilast kaitsvate eeskirjadega on õpetajast õpilase narr tehtud. Kuidas siis rabelda raskete ja närviliste lastega? Ikka nii nagu konn koorepurgis. Sipled seni, kuni koorest või saab, ja oledki pääsenud.
Nii hea oli lugeda artiklit elust enesest, seda elukogenud ning targa inimese poolt kirjutatut. Tundub, et raskused ongi selleks, et kooli jääda – lapsel kõik õigused ja enamgi, kohustuste osa jäi tänastest õpilastest enamikul läbi lugemata.
Mõisaküla Keskkoolis sain ka mina hea alguse oma eluteele (-tööle). Toona oli õpilane inimene ja õpetaja oli veelgi rohkem inimene. Väikese kooli eelisena saime meie suhelda oma õpetajatega, nagu inimene inimesega seda teeb. Sealjuures oli familiaarsus välistatud, raamid olid paigas.
Ja just sellist joont hoiabki õp. Alli Lunter, et reeglid on täitmiseks ja me oleme ikkagi inimesed ennekõike.
Mulle meeldisid toodud näited suhetest õpilastega, raskematest olukordadest ja nendega toime tulemisest ja eriti hea oli minu jaoks lõpuosa, kus koorest saab või teatud toimingute tulemusena, st. õpetaja kui selline jääb ikka alles.
Allile palju edukaid tööaastaid ja tegutsemist meie hariduse edendamisel.
(Soovija on Msk. 1959. aasta lõpetanu )
Imestama paneb, kuidas õpetajad väga tühiste asjade peale nii endast välja lähevad. Uhkus on vist niiiiiiiiii suur. Olge ikka inimesed kõigepealt ja siis alles õpetajad!