Tantsurahva elu pole lustipidu

„Kui on laul su suve töö, eks siis talvel tantsu löö,” parastas valmisipelgas näljast ja paljast rohutirtsu. Ei osanud tema laulmist miskiks tööks pidada, tantsust rääkimata. Vahepeal on elu edasi läinud. Tänapäeval tuleks sipelgas teinekord ehk teatrisse rohutirtsu mängu imetlema, plaksutaks ja poetaks liigutuspisara. Aga mõnigi sipelgas mõtleks endiselt esivanemate vaimus: „Oled muusik? Tantsija? See pole ju kellegi leiva teenimise amet. Mingit päris tööd ka teed või?”

Noored koreograafid lõpetavad kevaditi kõrgkooli, ja edasi? Lõputu lust ja lillepidu, kontoritöö ja kõhu kasvatamine või kohver kätte ja nelja tuule poole õnne otsima? Oma kogemustest räägib eelmisel kevadel Tallinna ülikooli koreograafiaosakonna lõpetanud ja Mait Agu preemiaga tunnustatud koreograaf Saile Johanna Langsepp.

Mis saab koreograafia eriala lõpetanud noorest?

Keeruline küsimus. (Paus.) Olles ise selles olukorras, tean, et Eestis on koreograafiaharidusega inimestele vähe väljundeid ja võimalusi. Õpe on jaotatud nii-öelda kolmeks: koreograaf, tantsija ja pedagoog. Tantsija või koreograafina tööd leida on väga raske, sest näiteks kaasaegse tantsu maailm on Eestis pigem projektipõhine. Paljud minu kursusekaaslased õpetavad, mis on sageli hädavariant, toimetulekuvõimalus. Aga õpetamine ei tohiks olla hädalahendus, vaid peaks olema kutsumus. Mitte ainult enda, vaid ennekõike õpilaste pärast. Ma ise ei tegele õpetamisega just seetõttu.

Kahe teatri juures tegutsevad ka balletikoolid, aga pärast nende lõpetamist üldjuhul teatrisse tööle ei pääseta. Trupid koosnevad välismaalastest. Mis mõte neil õpingutel siis oli? (Saile hääl muutub vaikseks ja kurvaks.) Seda enam, et laps on maast madalast panustanud sinna palju aega ja energiat. Kahju on vaadata noori tantsijaid, kellest on näha, et nad võiksid areneda, aga selleks pole võimalusi. Ettevõtlikumad lähevad kutsumuse sunnil välismaale ennast teostama.

Teile Mait Agu preemia määramisel toodi esile distsiplineeritust ja professionaalset töössesuhtumist. Sageli kiputakse kunstnikele ette heitma distsiplineerimatust.

Minu jaoks tähendab professionaalne suhtumine süvenemist. Kui minna sügavuti teemadesse ja leida neis tulipunkt, siis see viibki professionaalse tulemuseni. Enesedistsipliin aitab asjad lõpule viia.

On kunstiliike, mis lubavad rohkem vabadust ka distsipliini mõttes, aga tantsukunstis on enda käest laskmine mõeldamatu. Et see ala nõuab tehniliselt väga palju, siis lihtsalt pead oma keha vormis hoidma. Näiteks klassikaline tants on väga hea võimalus distsipliini kasvatada ja see tuleb kõigile kasuks.

Kui paljust te, noor inimene, olete pidanud tantsukunsti nimel loobuma?

Ma ei sõnastaks seda nii, et olen millestki loobunud.

Sest see oli teie vaba valik?

Jah. Kui ma valisin tantsu, ei olnud minu jaoks küsimust, mis on prioriteet. Ma ei mõelnud kunagi, et loobun millestki. Muidugi võttis see kogu mu aja, aga see oli see, mida ma tahtsin.

Väikesed tüdrukud mängivad roosades kleidikestes baleriine. Kas teie ka?

Läksin kümneaastaselt balletti õppima ja see oli minu enda otsus. Sellepärast ka nii hilja. Paljud hakkavad vanemate soovil nooremana balletiga tegelema. Meie tegime õega enda valikud ise. Seda on raske sõnadega seletada, aga sel hetkel, mil ma avastasin balleti, tundsin ära oma kutsumuse, tantsu. Mul ei olnud varem hobisid ega huviringe.

See oli kümneaastase kohta küps otsus – erialavalik.

Jah, ma ei kahelnud kunagi selles otsuses. Usun, et on väga suur eelis, kui laps leiab ise endale õige ala, et vanemad ei vali tema eest.

Õppisite Hugo Treffneri gümnaasiumis ja käisite samal ajal Vanemuise tantsu- ja balletikoolis. Kui keeruline kas või aja planeerimise mõttes see koolitüdrukule oli?

Ajast oli ehk puudu küll, aga koolitöö ei kannatanud. Õppimine ei olnud mulle raske. Pealegi käisin reaalklassis. See ei nõua niivõrd faktide õppimist kui loogilist mõtlemist. Osalesime palju Vanemuise etendustes väikestes rollides ning koolist puudumisi oli üksjagu, aga need kogemused olid seda väärt.

Kui palju olete pidanud esinema valupisaraid tagasi hoides?

Tõsiseid vigastusi pole õnneks olnud, aga väikesi valusid ja tervisemuresid on tantsijatel ikka. Esinemist pole need takistanud. Sel hetkel pole need niikuinii olulised. Esinedes valu ei tunne. Valu võid tunda pärast omaette. (Naerab.)

Kontoritöötaja võtab haiguspäeva ja on voodis, aga tantsija pingutab haigena laval.

Haigena olen palju lavale läinud. Mäletan Vanemuise ajast, et Tallinnas oli külalisesinemine ja mul eelmisel õhtul neljakümne ringis palavik. Sõitsin esinema. Kõik on ületatav, küsimus on prioriteetides.

Kirjeldage palun tantsija energiakulu.

Võtame näiteks koreograafiaüliõpilase päeva. Koolipäev algab tavaliselt kell kümme. Tunnid on pooleteisetunnised, välja arvatud topelttunnid, nagu kompositsioon. Harilikult kestab koolipäev umbes neljani. Füüsilisi tunde on tavaliselt rohkem. Pausid tundide vahel pole just liiga pikad. (Naerab.) Esimesel aastal pidime nende pauside ajal mööda Tallinna ringi jooksma – jõudma Tondi hoonesse ja Laiale tänavale. Lisaks treeningriiete vahetamine ja temperatuurivahedega arvestamine talvel.

Aga millal te süüa jõudsite?

Näiteks tee peal.

Joostes?

Jah. Ei, see ei olnud üldse nii hull, aga treening oli päris intensiivne. Koolipäev oli tihedam kui tudengil keskmiselt. Iga päev treeningtunnid, mõni päev ka õhtused. Lisaks projektid ja etendused.

Kui palju väljalangejaid oli?

Meie kursus oli alguses väga suur. Kui ma ei eksi, siis alustas 18, aga lõpetas alla 10. Kes langes välja, kes lõpetab hiljem. Kuuldavasti on olnud ka ainult ühe lõpetajaga aastaid. Nii et meie kursusel oli lõpetajaid päris palju.

Miks langetakse välja?

Üks põhjus võib olla see, et inimene polnud valikut kuigi teadlikult teinud. Huvid võivad muutuda. Tuleb ette ka isikliku eluga seotud põhjusi. Poiste õpinguid pikendab sõjaväekohustus. Koreograafiaosakonda astub ka inimesi, kes juba tegelevad professionaalsel tasemel koreograafiaga seotud alaga, näiteks võistlustantsu või iluuisutamisega, ning neil ei pruugi selle kõrvalt õpinguteks aega jääda.

Milline on teie kõige ilusam elamus tantsijana?

Kõik tööd on mulle tähenduslikud, igaüks omamoodi. Ei saa öelda, et üks on ilusam kui teine. Alati püüad ju parimat tulemust.

Hästi meeldejääv oli festival KorFest eelmisel kevadel, kus osalesin kolmes väga erinevas töös. Just see, kuidas need kõik nõudsid täiesti omamoodi lähenemist, oli suur kogemus. Kütkestav oli leida ka uusi teemasid, mis ei ole ehk nii kodused, ka interpreteerimise mõttes.

Kas teis on rohkem tantsude loojat või tantsijat?

Need on väga seotud ja tantsijale tuleb lavastamise kogemus kindlasti kasuks. Tantsimine on samuti loomine, aga teises võtmes. Ma ei ole kunagi lähenenud tantsijale kui kehale, mis sooritab ettenäidatud liigutusi. Nagu helikunstis võib esitaja loole väga palju juurde anda, võib tantsija tantsule palju lisada, ja iga tantsija avab ühte ja sama koreograafiat erinevalt, olenevalt sellest, kuidas ta seda tunnetab. Ma arvan, et olen pigem tantsimise kaudu looja.

Kust tuleb inspiratsioon?

Koreograafiat luues inspireerib muusika või kontseptsioon. Ideede avamisel on muusika suur inspiratsiooniallikas ja tugev impulss. Lisaks alternatiivsele levimuusikale ja nüüdisaegsele süvamuusikale, köidavad mind klassikaline muusika, barokk ja keskaeg. Just barokk-kultuur on hingelähedane.

Millised omadused peaksid olema noorel, kes tuleb koreograafiat õppima?

Tantsukunst ja loometegevus peavad teda südamest huvitama. Koreograafia­osakonnas ei oodata sisseastujatelt ainult tantsutehnilisi oskusi. Ei pea olema balletikooli lõpetanud, aga peab olema loomingulist potentsiaali. Eelkõige määrab tahe.

Teil polnud kahtpidi mõtlemist, kui tulite Tallinna tantsu õppima?

Jah, Eesti on üsna väike ja võimalusi sel alal jätkata pole palju. Viljandi oli ka variant, aga Tallinnas oli kooliväliseid võimalusi rohkem.

Tol aastal võeti vastu pärimustantsu suunale. Ma polnud pärimustantsuga üldse tegelnud ning poleks olnud kurb, kui vastuvõtt olnuks kaasaegsesse tantsu. Aga ma ei kaotanud pärimustantsu suunale astudes midagi.

Mis olid ja on osakonna suurimad mured?

Ruumimure on pidevalt. Lisaks tundide andmisele on vaja ka proovisaale üliõpilastele iseseisvaks tööks. Sellisel alal on kodustes tingimustes raske tulemusi saavutada, kas või kompositsioonitööde puhul. Lisaks omab koreograafiaosakond erijooni, mis ei sobitu ülikoolisüsteemiga.

Tooge mõni näide.

Näiteks on ülikoolis eeskiri eksamite sooritamise korra kohta. Et sa esimene kord eksamile ei ilmu, sellest pole midagi, teed järgmine kord. Aga kui on tantsueksam, kus kõik sooritavad koos harjutusi, siis ei ole võimalik, et üks inimene teeb eksami hiljem. Kuigi eeskirjade järgi on. Selliseid tehnilisi ja korralduslikke olukordi tuleb ikka ette. Kunstide instituudi all olemise pluss on aga näiteks see, et kultuurivaldkonnast saab laialdased teadmised.

Kes olid huvitavamad õppejõud?

Väga meeldejäävad olid Renee Nõmmik, Tiina Ollesk ja Angela Arraste. Angela Arraste oli pärimustantsu õppejõud ja meie kursuse juhendaja. Väga südamlik ja soe inimene.

Renee Nõmmik ja Tiina Ollesk õpetasid kaasaegset tantsu, Renee Nõmmik ka kompositsiooni. Just Tiina Olleski tundides tuli kehatunnetus ja tema improvisatsioonitunnid olid täiesti uus maailm. Renee Nõmmik õpetas kompositsiooni ja loomismeetodeid väga meeldejäävalt. Tal on ka väga hea suuline väljendusoskus, erinevalt minust. Ma arvan, et mul tuleb eneseväljendus tantsu kaudu paremini välja kui suuliselt.

Millised on teie tulevikuplaanid? Või on unistused asjad, millest ei tohi rääkida?

Praegu on mul vaikne aeg, mõtlemisaeg. On küsimused, millele ma ei ole veel vastust leidnud. Otsustasin võtta endale aega vastuste otsimiseks.