Teatriaasta on alanud elamuslikult

8. veebr. 2013 Pille-Riin Purje teatrikriitik - Teatriaasta on alanud elamuslikult kommenteerimine on välja lülitatud

Olen sel aastal vaid paar korda teatrisse jõudnud, aga teatriaasta on alanud elamuslikult.

Ikka on huvitav viibida väiketeatrite lavamaailmades, hingata kaasa nende omateema ja sõnumitruudusega. Theatrumi uuslavastus „Ma olen tuul” on teatripildis erandlik oma jäägitus minimalismis. Ainulise stiiliga norra nüüdiskirjaniku Jon Fosse näidend Lembit Petersoni lavastuses eeldab suutlikkust kuulatada vaikust, ta puudutab sama vahetult kui äärmiselt isiklik mälestus või meretuulepuhang. Väliste abivahenditeta, sisekaemuslik näitlejaduett Marius Petersonilt ja Ott Aardamilt.

Rõõmus vaatamine on Variuse teatri vaimukas ja hariv kultuurilooline fantaasiamäng, Heidi Sarapuu autorilavastus „Kui me elasime raamatukogus …”. Tabav pealkiri siin ja praegu. Tegevus toimub Tallinna keskraamatukogus 1930. aastatel, lavatekst on aga tulvil paralleele tänasega. Üks peategelasi on kirjanik Tammsaare, kes ise kordagi ei ilmu, aga kelle ligiolek lakkamatult tajutav.

Teatrisündmusi prognoosida on ilmvõimatu, ärasõnumise hirm veel pealekauba. Igasugune ette kiitmine teeb ju umbusklikuks, pigem peletab, kui kutsub. Aga ega see kahanda ootusärevust. Ekstra põnev tõotab tulla teatrikuu märts. Uhke idee on Tallinna linnateatri ja draamateatri suur ühistöö: Tom Stoppardi triloogia „Utoopia rannik” kaks osa, „Teekond” ja „Laevahukk”. Stoppard kui erudee­ritud, teravmeelne, minevikusündmustega mängides nüüdisaega kõnetav autor on meie publikule varemgi korda läinud, meenub „Arkaadia” linnateatris, „Rock’n’roll” Endlas jt. Sümpaatne on tõik, et Priit Pedajas ja Elmo Nüganen lavastavad külalistena teineteise koduteatrites. Topelt ootusrikkaks teeb kahe teatri näitetruppide segunemine, uudsed partnerlused. Ja mine tea, ehk lavastab keegi ka triloogia kolmanda osa!?

Ikka on elutähtis Eesti lavadel mängida algupärandeid, emakeeles mõeldud ja kirjapandud näidendeid. Maailma esietendusi on tulekul üsnagi heldelt, mitmes žanris. Nimetan mõned. VAT teatris Indrek Hargla „Andromeda saar”, lavastaja Leino Rei: sihtgrupp noored, aga mitte tingimata, sest näidendi üks teemasid on armastuse elukestvus. Hargla loomingus mõnevõrra ootamatugi tundetooniga, mütoloogiliste sugemetega seiklus.

Endlas jõuab lavale Urmas Vadi kantrimuusikal „Viimane kauboi”, lavastaja Andres Dvinjaninov: kes vähegi Vadi loomingut tunneb, tihkab oodata pöörast reaalsuste segunemist, mis nii kantrile kui muusikaližanrile mitu ulakat vinti peale keerab.

Kevadises mängukavas hakkavad silma kaks eriilmelist, aga aimatavalt assotsiatiivset sissevaadet meie minevikku. Tõnu Õnnepalu „Sajand” Ugalas, lavastaja Margus Kasterpalu, tõotab unenäolisemat ja luulelisemat aja ja ajaloo kulgemise vaatlust. Tiit Aleksejevi „Leegionärid” käsitleb karmi etappi, 1944. aastat, samuti omalaadses tinglikus vormis. Tekst ilmus Loomingu Raamatukogus juba 2010. aastal ja jõuab viimaks lavale Rakvere teatris, lavastaja Madis Kalmet – kuna see ongi Virumaal peetud lahingute lugu, hakkab küllap kaasa kumama kohavaim.

Veel üks eeltutvustus võtab meeled valvsaks: ei tea, kas just eestlaseks olemise, aga aja ja ajatuse laulikuks olemise tuuma tungimise on võtnud sihikule NO99 „Iga eht südamelöök” Juhan Liivi luulest. Liivi luule mõtestamisel on just meie teatrilavadel vägev, julge, tark raame purustav slepp – olgu nimetatud üksnes „Valu” Pärnus ja „Johannese passioon” Rakveres. Saame näha, mismoodi numbrit NO60 kandva lavastuse südamelöökides kajab kaasa kõik see, mis olnud varem. Ütleb ju Liiv ise: kes minevikku ei mäleta, see …

Ja üks sõnumeid, mis näikse alanud teatriaastal ühendavat tohutult erinevaid lavastusi, on just igavikuline tõdemus: pole midagi uut päikese all.