Tema Majesteet – karneval

10. veebr. 2013 Ethel Lillemägi - 1 Kommentaar

Silmad maskide taga, ei äratundmist, armastust ega hirmu. Ei vaeseid ega rikkaid, nõrku ega tugevaid, naisi ega mehi. Kõik võib olla petlik. Kui eksid, kõlab naer.

Alates jaanuari keskpaigast kuni tuhkapäevani peab maailm karnevali – haruldast pidu, mil kõik on võrdsed ja kõik on lubatud. Meie planeedi sõdivas, tülitsevas, rahaahnes ajaloos on karneval läbi aegade olnud vaherahu, seisuste kaotamise ja õnneliku minnalaskmise kaduvalt üürike aeg.

Inimeste igavene iha

Karneval, nagu me seda tänapäeval tunneme, on kristlusest sündinud traditsioon, mis seotud kahe olulise sündmusega: mardi gras’ga (vastlapäev) ja sellele järgneva 40 päeva kestva paastuga, mis päädib lihavõtetega. Mardi gras ehk rasvane teisipäev tähistab kristluses viimast päeva, mil tohib süüa rasvast ehk loomset päritolu toitu. Siit on tulnud ka karnevali nimi: carne vale ehk pisut humoorikamas tõlkes „hüvasti, liha”. Kuid kui karnevali lõpp on väga selgesti määratletud, siis algus mitte: paljudes kohtades alustatakse pidustustega juba kolmekuningapäeval, kuulus Veneetsia karneval kestab kümme päeva, kostüümipidu Nizzas lausa kolm nädalat.

Ent karnevalisarnased pidustused, ehkki teise nime all, eksisteerisid juba ammu enne kristlust. Antiiktsivilisatsioonid tähistasid aastaaegade vaheldumist rituaalsete pidustustega ning ühiskondlikku hierarhiat pea peale pöörates: Babüloonia aastavahetusel ja Rooma saturnaalidel vahetasid kohad ülikud ja orjad ning surmamõistetu sai enne hukkamist kuningat mängida – paratamatu lõpp küll, aga see-eest milline proloog! Analoogiaid leiab Dionysose kultusest Kreekas ning Osirise ja Isise auks korraldatud pidustustest Egiptuses. Põhjarahvaste kultuuris on küllap suurima jälje jätnud keltide aasta algust tähistav paganlik Samhain, millest hiljem sai „kogu maailma” halloween. Kostüümid, näomaalingud ja maskid, mida kasutati, sümboliseerid jumalaid, haldjaid või vaime või olid hoopis mõeldud surnute eemale peletamiseks (Samhain).

Pahupidi maailm

Karneval annab loa astuda üle kõikidest sotsiaalsetest normidest ja reeglitest. Maskid ja kostüümid annavad anonüümsuse, korraks tohib unustada haigused ja kannatused. Vahetada võib ka sugu või vanust: alati on olnud populaarne meeste rõivastumine naisteks ja vastupidi, lastele aga antakse karnevali aegu täiskasvanute õigused. Keskajal likvideeris karneval hetkeks ka meeste ja naiste ebavõrdsuse ning andis mõnes paigas naistele suisa loa mehi karistamatult nüpeldada ja narrida.

Eriti suur kontrast tegeliku elu ja karnevali vahel ilmnes keskajal, mil kirik inimeste moraali üle karmide meetmetega valvas. Maski varjus võidi aga pilada usku ennastki ning näiteks Prantsusmaalt on teada komme karnevali aegu kirikutes tantsida.

Suurem vabadus valitses ka sugupoolte suhetes. Keskaegne karneval oli juba oma olemuselt frivoolne, lausa groteskne – lapseootel naiste, naiserindade, isegi sünnituse kujutamine karnevalirongkäikudes polnud haruldane. Ning noortele inimestele võimaldas maskeeritus lubatust suuremat kehalist lähedust.

Pikka aega kostümeeriti end võimalustele vastavalt: maskid kujutasid endast tihtilugu söe või jahuga võõbatud nägusid, riidelappi või pabermaski; rõivad aga pöörati lihtsalt pahupidi.

Mõnuga pilati kõiki neid, kes tavaelus ebameeldivalt silma jäid: ahnepäitse, moraliste, kirikumehi, surma ennastki. Kes julges tööd teha, tariti eesli selga ja veeti läbi linna. Teatrites ja turuplatsidel mängiti tükke, mis muidu keelatud.

Elu maski taga

Sõna „mask” etümoloogia on sama salapärane nagu mask isegi. Esimest korda ilmus sõna kasutusse 7. sajandil ning see arvatakse olevat ladina või indoeuroopa päritolu. Kunagine romaani sõna maska tähendas musta, hilisladina masca ja itaaliakeelne maschera aga nõida, vaimu, kummitust. Mitmetes kultuurides tõmmati võrdusmärk maski ja nõia vahele: näiteks nimetati Provence’i aladel nõidusega tegelejaid maskideks (les masques). Katalaani keeles tähendab mascara musta plekki, analoogseid tähendusi leidub teisteski keeltes, peamiselt reliktina säilinud murrakutes. Arvatavasti on põhjuseks just algne komme varjata oma nägu musta tahmakihiga.

Keskajal hakati maske valmistama jõuluks tapetud sigade pead katvast nahast: tugev materjal ning avad just seal, kus vaja, ajasid asja kenasti ära.

Oma uhkeima ja olulisima tähenduse omandasid maskid aga Veneetsia karnevalide hiilgeajal. Kummalised näokatted võimaldasid täielikku anonüümsust, mis oli oluline alamale klassile, aga veel rohkem ülikutele, keda etikett ja aadlitiitel muidu liigselt oleks ahistanud – maskiga varustatult võisid nad aga muretult lõbutseda, nautida hasartmänge, joomist ja naisi.

Prantsuse suur revolutsioon keelustas muude asjade kõrval ka maskid: kostüümides ega maskides ei tohtinud ilmuda tänavatele, keelatud oli maskiballide korraldamine ning isegi maskide müümine, millest oli selleks ajaks juba nii Itaalias kui ka Prantsusmaal tõhus äri saanud.

Kuid karneval on siiski fenomen, mida ära keelata pole võimalik. Nagu tuhast tõusnud fööniks, näitas kostüümiparaad ennast järjest uhkemana, saavutades 20. sajandil enneolematu hedonistliku tähenduse, mille tõestuseks on aina glamuursemad karnevalid Rio de Janeiros, Nizzas, Veneetsias, New Orleansis ja mujal.

Karnevalide karneval

Nõiduslikumat paika kui Veneetsia oleks karnevalide pidamiseks raske ette kujutada.

1094. aastal seadustas Veneetsia doodž Faliero maskiballide pidamise, ent selle „päris õige” Veneetsia karnevali alguseks loetakse siiski aastat 1162, mil doodž Michieli lasi korraldada uhke peo – carnevale –, et tähistada võitu Ulrich II üle. Ning kuigi enne seda oli karnevalitraditsioon Itaalias ja eriti Roomas juba üksjagu populaarsust kogunud, muutus Veneetsia luksuslik pillerkaar kiiresti kõige kuulsamaks kogu Euroopas. Ja oli ka põhjust: uhkeimad laternad, võrratud ilutulestikud, elegantsed gondoljeerid, rikkalikud kostüümid, salapärased maskid, võrgutavad kurtisaanid … ning ei saa salata, et üheks tõmbenumbriks olid kahtlemata ka legaliseeritud hasartmängud.

Veneetsia karneval algas suure balliga, mis jätkus väiksemate pidudena kõikjal linnas. Igal pool anti teatrietendusi, mängisid muusikud. Söödi ja joodi luksuslikult.

Kuldajastu saabus 18. sajandil, mil pidustuste ajaks saabus sinna tuhandeid külalisi kogu Euroopast, teiste seas kuningaidki. Ja nagu tavaliselt, käib uhkus ikka enne langust – pärast Veneetsia vabariigi vallutamist Napoléon I poolt 1797. aastal likvideeriti tasapisi ka pidu, mis pidi oma uut õitsele puhkemist ootama kuni 1970. aastateni. Senikaua kandis Euroopa uhkeima nime hoopis teist masti karneval Nizzas.

Just praegu aga kestab Veneetsias veel kümnepäevane kostüümipidu, mille põnevaimad paigad on Piazza San Marco, arvukad sillad ja Carlo Goldoni teater. Mask on uuesti riikliku kaitse alla võetud ning lõbu ja lusti ei keela keegi. Kuid pidage meeles, Veneetsia karnevali tava nõuab, et mis tahes kostüümi te ka ei valiks, peate valdama oma rolli täiuslikult ning püsima selles, kuni pidu ükskord lõpeb.

 

Kasutatud kirjandus: Daniel Favre, „Carnaval ou la fête à l’envers”, Jacques Le Goff „Kesk­aja Euroopa kultuur”, www.delpiano.com.

 

———————-

Kes sa oled?

Tänapäeval on Veneetsia karnevali kostüümid ja maskid segu nii ajaloolistest, Commedia dell’Arte kui ka uue aja tegelaskujudest. Terviklik ülevaade nendest hämaratest olenditest nõuaks iseseisvat väljaannet, allpool väike valik kõige tähtsamatest:

• Üks vanimaid kostüüme on lihtsalt närune riietus, mille taha varjus kerjust mängiv aadlik.

Bauta koosneb lumivalgest maskist (larva), mustast siidkeebist või -loorist (tabarro) ja kolmnurksest mütsist. Kostüümi võisid kanda nii mehed kui ka naised. Eksklikult kurvaks või süngeks peetud kostüüm sümboliseerib (sõna)vabadust.

Moretta – mustast sametist ovaalne mask, mis kattis kandja (naise) näo üleni. Müstiline näokate püsis ees tänu erilisele nupule, mida hammaste vahel hoiti, ning võimaldas täielikku anonüümsust.

Gnaga – naiseks rõivastunud mees, ning mida grotesksem, seda parem. Kostüüm nõudis rõhutatult peenikese häälega rääkimist.

Šarlatanid, akrobaadid, võlurid – Veneetsia karnevali „kohustuslik” seltskond, mille juured on keskajas.

 

16.−18. sajandini kogus Itaalias populaarsust improvisatsiooniline teater, mida laiemalt tuntakse Commedia dell’Arte’na. Suur osa Veneetsia karnevali värvikatest tegelastest on pärit just sealt.

Pantalone – vana, rikas, ahne ja lihtsameelne Veneetsia kaupmees, kes kannab tihti punast trikood ning musta keepi.

Il Dottore – samuti vana mees, enamasti paks ja musta rõivastunud, kannab poolmaski ning vatrab vahetpidamata. Härra Kõiketeadja.

Il Capitano – alguses Itaalia, hiljem Hispaania sõjamehe karikeeritud tegelaskuju on varustatud edeva kostüümi ning rikkaliku relvaarsenaliga, mida ta kasutada ei oska. Upsakas, edvistav ja arg.

Pulchinella – lihtsasse valgesse kostüümi rõivastunud lüüriline ja unistav tegelaskuju.

Colombina – sageli kurtisaaniks peetud, kuid pigem vaba, sõltumatut ja vaimukat naist kehastav tegelane.

Arlecchino – kõigile hästi teada värviliste rombidega kostüümis salapärane tegelane, kelle käitumine on ettearvamatu. Narr, aga mitte ainult. Tavaliselt on armunud Colombinasse.

Gli innamorati – armunud. Luksuslikes, omavahel sobivates kostüümides paar, kes ei kanna maske. Soovitav käitumisviis on võimalikult seebiooperlik.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Tema Majesteet – karneval”

  1. TwD ütleb:

    Milline informatiivne artikkel!

    Pakuks lisamaterjaliks vaadata suurepärast BBC TV-miniseriaali aastast 2005 “Casanova” Peter O’Toole ja David Tennant’iga peaosades.
    Kostyymid on selles omapärane syntees ajaloost ja kohati irooniast selle ajaloo yle, vihjetega kaasaja moekunstile, väga loominguline inspiratsiooniallikas karnevalikostyymi loojatele. Samas on filmis rohkem traagikat, kui vöiks arvata nii kergekaalulise teema puhul.
    Vördlesin TV-filmi kinodes jooksnud Lasse Hallströmi klassikalise “Casanovaga” ja minu yllatuseks jäi see komöödia kövasti alla TV-filmile(http://filmisahtel.blogspot.se/2009/02/kaks-casanovat.html).

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!