Tõeliselt hea õpetaja on sügava vaimsusega kultuurikandja

15. veebr. 2013 - 1 Kommentaar

Eesti ainus kasvatusfilosoofia ja -sotsioloogia professor Airi Liimets oli juba viieaastaselt veendunud, et ta isa Heino Liimetsa töö – loengute pidamine ülikoolis ja artiklite kirjutamine − on väga tähtis ja huvitav.

Tallinna ülikoolis tähistatakse 18. veebruaril kasvatusteadlase, kunagise Tallinna pedagoogilise instituudi pedagoogika ja psühholoogia kateedri juhataja, Helsingi ja Tampere ülikooli audoktori, akadeemik Heino Liimetsa (1928−1989) 85. sünniaastapäeva. Konverentsi veab Heino Liimetsa tütar professor Airi Liimets, TLÜ filosoofilise ja pedagoogilise antropoloogia keskuse juhataja, kes koos kolleegidega on 1990. aastast korraldanud oma isa nimelisi päevi. Neil teaduslik-muusikalistel üritustel on Airi Liimets sageli ka ise klaveri taha istunud. Seekord ta klaverisoologa siiski üles ei astu – töökohustused ei jäta piisavalt aega harjutamiseks. Küll aga peab ta ettekande teemal „Õpetaja legendaarsus kui fenomen”. XIV Heino Liimetsa päeva teema ongi „Õpetajaks olemisest: legendaarsus kui fenomen”.

(Ülikooliaegsete kursusekaaslastena on meie suhtlus sina-vormis.)

Miks huvitud õpetaja legendaarsuse teemast?

Legendaarsuse fenomeni üle olen mõtisklenud juba alates ajast, mil õppisin Tartu 8. keskkooli eesti keele ja kirjanduse süvaklassis legendaarse Vello Saage juures. Mu teadusliku huvi orbiiti sattus see aga kuus aastat tagasi Eesti muusika- ja teatriakadeemias, kui juhendasin lõputööd Jaan Pakust, aastakümneid Rakveres muusikaõpetajana töötanud mehest. Kui tahame teada, missugust õpetajat võib nimetada tõeliselt heaks, siis olekski mõistlik küsida, mis iseloomustab neid legendaarseks nimetatuid. Ettekandes võrdlen nelja legendaarset: klaveriprofessor Bruno Lukki, semiootikaprofessor Juri Lotmani, kirjandusõpetaja Vello Saaget ja muusikaõpetaja Jaan Pakku.

Selguski, et neil on palju ühist, sõltumata erialade erinevusest. Kui nimetada legendaarse õpetaja tunnustest mõni, siis näiteks ülisuur populaarsus ja mõjuvälja ulatuslikkus, õpetuse universaalsus ja teadlikkusetaotlus, õpetajaks olemise laienemine informaalsesse elusfääri, eriline vaimuhoiak oma õpilaste ja eriala suhtes, sügav vaimsus. Igal juhul on kindel, et legendaarsed õpetajad – need tõeliselt head − pole standardiseeritavad ega paigutatavad lihtsustatud skeemide lahtritesse.

Milliseid õpetussõnu isa sulle jagas?

Põhimõttel, et ma nüüd õpetan sind, ta õpetussõnu ei jaganudki. Oma õpetused andis ta edasi lihtsalt koos olles, jalutamas ja kunstinäitustel käies, muusikat kuulates. Üks tarkus, mille isa mulle märkamatult sisse kasvatas, on kindlasti see, et olgu teksti autor kui tahes suur korüfee teadusmaailmas, ma ei suhtu temasse kui autoriteeti, kellele ei võiks vastu vaielda. Midagi lugedes on mu esimeseks tahtmatuks sammuks võtta loetava suhtes distants ja suhtuda kriitiliselt. Ühtesid isa õpetussõnu hoian endal aga iga päev töölaual, et need mind manitseksid.

Mu ülikooliaja viienda kursuse 1. septembril oli isa laevareisil mööda Volgat ja saatis õppeaasta alguse puhul kaardi, kuhu oli kirjutatud: „Võta rohkem aega teaduse jaoks ja kuluta vähem jooksvale tühjale-tähjale, mille väärtus on mööduv.” Seda lasengi tal endale iga päev ikka ja uuesti öelda.

Airi Liimets koos isaga 1972. aastal Õrsava järvel Värskas, kus Heino Liimets pidas suviti vabariikliku õpetajate täiendusinstituudi õppebaasis loenguid.

Airi Liimets koos isaga 1972. aastal Õrsava järvel Värskas, kus Heino Liimets pidas suviti vabariikliku õpetajate täiendusinstituudi õppebaasis loenguid.

Milliseid sarnasusi ja erinevusi on isa-tütre teaduslikes huvides?

Isa oli Eestis koolinoorte elustiili kasvatussotsioloogilise uurimise koolkonna rajaja. Seda suunda viin praegu otseselt ühe oma uurimisrühmaga edasi ja nüüd teevad seal kaasa minu doktorandid. Isa pani aluse ka Eestis integratiivsele kasvatusteadusele ja didaktikale. Ta jõudis aga formuleerida vaid põhiseisukohad, teooria jäi välja arendamata. Püüan nüüd seda teha koos oma muusikapedagoogika suuna doktorantidega ja mõne muusikaõpetajaga. Pole võimatu, et mõningate aastate pärast ongi kirja pandud integratiivne muusikadidaktika, mille näitel pole enam keeruline luua vastavat emakeeledidaktikat, matemaatikadidaktikat jm. Isa tegeles küll palju ka teadusmetodoloogia probleemidega, kuid filosoofiaga otseselt mitte. Kui Nõukogude ajal oleks olnud ülikoolis filosoofia eriala, oleksin kindlasti sinna läinud, mitte eesti filoloogiasse. Filosoofiat erialana õppida õnnestus mul aga doktorantuuris Heidelbergis ja mu põhivaldkond ongi juba pikemat aega kasvatusfilosoofia ja filosoofiline antropoloogia. See meid siis eristab.

Kas Heino Liimets oli oma ideedega n-ö ajast ees?

Teemad, millega ta tegeles, olid ka tol ajal väga aktuaalsed. Pean siin silmas näiteks diskussiooni ainekeskse ja isiksuse arengu keskse õpetuse üle, rühmatöö problemaatikat jm. Küll oli piisavalt ka ideid, mille olulisust ta rõhutas, kuid mis on alles 21. sajandil Eestis selgelt fookusesse nihkunud. Üks neist on õppimis- ja õpetamiskäsituste teema. Isa rõhutas, et õpetaja peaks tundma oma õpilaste isiksuslikku tähendusmaailma – seda, missugust tähendust kellegi jaoks kannab õppimine ja iga konkreetne õppe­aine. See määratleb ka individuaalse õpi­protsessi eripära. Seda kõike tuleb aga vaadelda õpilase elustiilitervikus – kooliliku ja koolivälise elumaailma vastastikustes seostes.

Mis on tänapäeva koolis viltu?

See, mis on viltu, võib kooliti olla väga erinev, ja iga (kõrg)kool peaks selle eneseanalüüsi tegema. Kui rääkida aga üldistatult haridussfäärist tervikuna, siis üheks põhipuuduseks pean, et sageli ei seata esmatähtsaks mitte sisulised probleemid, vaid kõik väline, formaalne ja näiliselt mõõdetav, lausa illusoorne. Olgu selleks kooli suurus ja sealne õpilaste arv, eksamite tulemused kui edukuse kriteerium või ülikoolide õppejõudude töö pidev kontrollimine ja hindamine küll evalveerimise, akrediteerimise, üleminekuhindamise sildi all. Loetelu võiks jätkata.

Mida arvad sellest, et ametnikud õigustavad puhaste gümnaasiumide loomist?

Kasvatusteaduslikult mõeldes ei saa öelda, et see midagi suurepärast oleks – pigem on see ka see viltu. Keskpunkti selles reformis on seatud väidetavalt kvaliteetne haridus, kusjuures hariduse mõõdupuuks peetakse õppeainetega seotud teadmisi. Õpetamisest ja õppimisest räägitakse valdavalt kui teadmiste andmisest ja omandamisest, mis on olnud Nõukogude ajale tunnuslik mõtlemisviis.

Kui seada keskpunkti aga õppiv ja kasvav tervikinimene, muutuvad aineteadmised vaid üheks elemendiks koolikultuuris kui tervikus. Õpetaja minetab pelgalt teadmiste jagaja ja kontrollija funktsiooni ning osutub kultuurikandjaks ja vahendajaks kõige laiemas mõttes. Muuhulgas tähtsustub ka sotsiaalne kasvatus, mille kängumisel osutub üha raskemaks hoida ära hiljuti Tõstamaa koolis asetleidnuga sarnaseid juhtumeid. Selles tänapäeva humanitaar- ja sotsiaalteadustele iseloomulikus kultuurilise lähenemise kontekstis mõeldes olekski hea, kui ühes koolis õpiks koos eri vanuses inimesi − esimesest klassist abiturientideni, mida nn puhtad gümnaasiumid ei võimalda.

Õpetajast kui kultuurikandjast ning koolist kui kultuuriasutusest rääkis Heino Liimets juba 1980. aastate keskel. Näib aga, et selle idee realiseerumiseks pole meie kaasaeg ikka veel kohane aeg. See „õige” aeg aga vaevalt nüüd üldse enam saabubki, sest filosoof Martin Heideggeri kombel mõeldes saab tulevikust tulla ikka vaid juba olnu, mis tähendab, et kord hävitatud eripäraseid koolikultuure pole võimalik taastada. Ka minu kool – legendaarse Vello Saage kirjanduskool – kuulub surmamõistetute nimekirja.

Seekordne Heino Liimetsa päev on ühtlasi sinu asutatud filosoofilise ja pedagoogilise antropoloogia keskuse avaüritus. Milleks selline keskus?

Need on kasvatusteaduste alusdistsipliinid, kuna küsitakse, kes või mis on inimene; kes on õppiv, kasvav, naerev, nuttev, tegev, mängiv, surev jne inimene. Vastused neile küsimustele aitavad kindlasti kaasa inimesenäolise (ja mitte õppeainekeskse) kasvatusteaduse ja koolikultuuri arengule. Nagu analüüsist selgus, on legendaarsed õpetajad filosoofilise vaimuhoiakuga inimesed. Järelikult toetavad sellised filosoofilised teadmised ka kasvamist heaks õpetajaks. Arvan, et need on selleks lausa esmatähtsad.

Mida võiks kasvatusteaduse ja hariduse praegusest olukorrast arvata su isa?

Arvan, et ta poleks aset leidnu üle eriti õnnelik, juba oma elu lõpul ei olnud. Teaduse juures kurvastaks teda ilmselt liigne takerdumine küllalt stereotüüpsete ja kitsapiiriliste uurimisteemade ringi. Ja hariduselus teeksid talle küllap muret need samad juba loetletud viltu-fenomenid. Kuidas leida aga lahendusi sellele, mis viltu? Vastuse leidmiseks võiks ju lugeda isa teadusartikleid.

Kuid kõigepealt soovitan lugeda iseenda 9. klassis kirjutatud muinasjuttu „Inimsoo heategijad”, mis on mu elus üldse kõige esimene trükis ilmunud tekst, avaldatud 1977. aastal Tartu 8. keskkooli almanahhis „Tipa-Tapa”. See on lugu isast ja kolmest pojast, kellest noorim oli tobuke, kuid just tema lahendas edukalt isa antud ülesande teha midagi head inimkonnale. Kogu muinasjutust tulenev moraal on seal kirjas järgmiselt: liiga palju head on kurjast; ei või üht pahet liiga agaralt likvideerima hakata, asemele võib tulla uus ja hullem. Sama mõte teaduslikus keeles väljendatuna kõlaks, et keerukate ja komplekssete probleemide lahendamine eeldab suutlikkust mõelda süsteemselt.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Tõeliselt hea õpetaja on sügava vaimsusega kultuurikandja”

  1. Marek Talts ütleb:

    Väga sisukas ja kõitev artikkel inspiratsiooniks kõigile, kes tegelevad õpetamisega. Leidsin selle, kuna kuulasin ööülikoolist Airi Liimetsa mõtteid õppimisest.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!