Vabariik ja sünnipäevad
Eesti vabariigi sünnipäev on täpselt ülehomme. Riik on uhke asi, vaba riik on eriti uhke ja oma Vabariik seda enam. Vabariigis võib igaüks Päikesekuninga kombel kuulutada: „Riik – see olen mina!” ja tal on õigus. Riigi sünnipäev on päev, mil tasub eriti selgesti tunnetada oma riigiga üks olemist. Tajuda, et mis riigis hästi, on hästi ka minul, ja mis riigis vilets, on minu viletsus. Niisamuti on arukas teadvustada, et kui nõuan midagi riigi käest, nõuan seda iseeneselt, ja kui mul on midagi riigile anda, siis annan ma seda endale. See on vabade inimeste vaba riik ja mitte keegi ei pea tundma end kellegi muu kui iseenese võimu all olevana.
Võimu all olemine on üldse üks kahtlane väljend. Mida ütleb põhiseadus? Põhiseadus ütleb, et kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Rahvas, see on teadagi inimesed. Kuidas me kõrgeimat riigivõimu kanname? Võimu võib kanda uhkesti kui lippu, mis kõrges, kuid kaunis, võib kanda kui aumärki või pidukuube, ent võib kanda ka kui tööpükse või murekoormat, kui kandetooli, kus võõras ülemus sees. Võib kanda üle või kanda lääpa. Võim on kange kraam ja kange kraamiga ei tea kunagi, kes kui palju kannab. Vaesel ajal võib vaadata, et võim on küll väheke kantud, aga kärab veel küll. Ja ega kusagil ole kirjas, et kõrgeima riigivõimu kandmine kerge peaks olema. Isegi kui riik on nii õhukeseks kulutet, et korralda või märja e-riigi võistlusi. Ikka oleks lihtsam võimu mitte kanda või anda ta teistele kanda. Vabas riigis on vabal inimesel see vabadus. Vabadusi on palju. On vabadus vigiseda ja vabadus lahkuda, on vabadus vastutada ja võimu kanda. Kirjutet on, et igaüks peab oma futuristi ise kandma, ja oma turisti. Nii ongi. Elu vabas riigis on paljupalgeline ja paljutõotav. Ning et mitte kõik lubadused teoks ei saa, on samuti loomulik.
Eks tähte närida ole alati meeldiv. Võib ju öelda, et olgu, rahvas on selle kõrgeima riigivõimu kandja, aga natuke madalamat riigivõimu meie küll kanda ei taha. Ja üleüldse pole meie niisugust (täpsustamata, missugust just) Vabariiki tahtnud. Eks ta ole. Kui nälg majas ja sugugi süüa pole, on kogu orgaanika isuäratav, seevastu toidulaua rikastudes saab hakata ninaga viskama ja pirtsutama. Kole lihtne on rääkida, et küll meil on hea rahvas ja küll tal on paha riik. Riigi ja rahva vastandamine on väga libedale teele minek. Ausalt öeldes haistan ma ohtu isegi niisuguste nimede nagu Rahvakogu ja Riigikogu kõrvuti asetamises. On aimata, kumb kindlasti paha politseiniku rolli endale saab. Mitte et see teine tingimata heaks või vähemalt targaks kuulutataks. Mina soovitaksin küll igaühel endale sagedamini ütelda, et riik, see olen mina, ning püüda asendada igas riigile adresseeritud laidu- või kiidumõttes sõna „riik” iseenesega. Paneb huvitavi mõtteid mõtlema, eriti siin Vabariigi sünnipäeva künnisel.
Iga päev on sünnipäev umbes neljal tuhandel eestivabariiklasel. Laguneva Linnahalli saali jagu inimesi. Põhimõtteliselt võiks aastaringselt ühes suures Sünnipäevasaalis lõputu pidu kesta. Kui neljale tuhandele külalised juurde arvata, saame tulemuseks, et pole päeva, mil sünnipäevitamisega poleks Eestis hõivatud tubli paarkümmend tuhat inimest. Surmapäevi üldiselt ei tähistata, surm on lõplikuvõitu ega ole selles elus jätkusuutlikke järelmeid jättev. Sünnipäev seevastu väärib pidevat märkimist, sünnipäev kehastab elu edasiminekut, kestvat uuestisündi. Ka on inimesele loomuomased selektiivne mõtlemine ja mälu ning loomuldasa kaldub eelistus ikkagi positiivse suunas. Mis siis, et teinekord tundub, nagu vihastaks eestlast enim see, kui polegi millegi üle vihastada. Eestis sureb päevas umbes nelikümmend inimest. Iga surija kohta tuleb umbes üks sündija, sada sünnipäevalast ja tuhatkond sünnipäevalist. Positiivset on selgelt rohkem, ja nii peabki olema.
Ka Vabariigi täpset surmapäeva on raske määratleda, sestap me seda eriti ka ei meenuta, rääkimata tähistamisest. Pealegi, nagu näitas ajalugu, polnud see mingi surmapäev. Kaval Vabariik ärkas naksti ellu kohe, kui võimalus vähegi tulla võttis. Ning püsib elus mis müdiseb. Surmapäeva ei pruugi saabudagi, miks peaks saabuma miski, mida tähistadagi ei tahaks? Niipalju kui see meist sõltub, jääb Vabariigi surmapäev tulemata. Tuleb veel palju sünnipäevi. Nii hoida!
Jõudu ja sarmi meile kõigile.