Võõrsile läinud vanem röövib lapselt hingerahu

Kui Birgit Pillmann kolme aasta eest Tartu Karlova gümnaasiumi psühholoogiks läks, arvas ta, et tema juurde tulevad põhiliselt armuvalus noored. Probleemid on aga märksa keerukamad. Üha enam satub koolipsühholoogi jutule lapsi, kelle murede algpõhjus on võõrsil töötav vanem.

See on meeletu igatsus, mis nendes lastes peitub, ütleb Pillmann. „Eriti mõjub ema äraolek. Üks laps tahab sel päeval, kui ema jälle teele asub, kindlasti kodus olla ja teda ära saata. Teine laps, kes elab koos vanaemaga, peab igal õhtul enne uinumist emaga Skype’i kõne. See on kindel rutiin, vajadus kuulda ema häält.”

Psühholoog ei tohi siiski koos lastega halada ega nende kurbust suurendada, vaid üritab olukorda normaliseerida. Lapsele on oluline teada, miks ja kui kaua see kestab, ja et vanemad armastavad teda endiselt.

„Pole harv juhus, kui algklassilaps võimendab oma probleeme, et ema arvaks: lapsel oleks parem koos temaga välismaal olla,” toob Pillmann näite. „Ühe lapsega lugesime aga kalendrist päevi, mis jäänud ema tagasitulekuni.”

Põhikooliealistel ei piirdu vanemast lahusolek ainult igatsusega, vaid õpetajad näevad osal õpilastel teisigi muudatusi: hinded lähevad kehvemaks, tekivad käitumisprobleemid ja popipäevad. Üksinda kodus peret majandaval vanemal kasvavad kohustused üle pea, tal ei jää piisavalt aega lapse järele valvata, teda abistada ja kontrollida.

„Mitmed lapsed on täheldanud, et ema on märksa närvilisem, kui isa on pikalt kodust ära,” räägib Pillmann. „Kui ta tagasi jõuab, klaaritakse arusaamatusi takkajärele.”

Eriti suur isadekadu on maakohtades, kust meespere Põhjalasse Kalevipoegadeks läinud. 2011. aasta rahvaloenduse andmetel käis välismaal tööl 24 907 ja väljaspool kodumaakonda koguni 28 984 eestimaalast. Enim mindi Soome (15 140). Suurim on Soomes töötavate inimeste osatähtsus Jõgeva-, Viljandi- ja Pärnumaal.

240 õpilasega Alatskivi keskkooli õppealajuhataja Viigi Kurvitsa sõnul on paarikümne pere isad võõrsil tööl. Pahandusi on olnud paari poisiga, kes hakkasid koolist puuduma ja halvasti käituma, kui isa valvas silm kadus.

„Ju ikka isasid rohkem kardetakse,” arvab Kurvits. Kui ütled lapsele, et kutsud isa kooli, on see justkui kõvem trump.

Et omakandi võõrsile siirdunutest paremat pilti saada, plaanib Kurvits lasta gümnaasiumiõpilastel teha uurimistöö.

Jõudumööda uuritakse vanemate välismaal töötamise mõju ka Tallinna ülikoolis. 2011. aastal kaitses Airi Toiger magistritöö „Lastega perede argipäev, kui üks või mõlemad vanemad töötavad võõrsil”.

Liiga vara täiskasvanuks

Koolipsühholoogi uksele koputavad ka üksi jäetud gümnasistid. Räägivad, et on raske, ja otsivad tuge toimetulekuks täiskasvanuelu harjutamisel.

„Linna kooli ja üksipäini elama tullakse ka maakohtadest, kuid see on noore enda valik ja valmisolek,” võrdleb Birgit Pillmann. „Vanema kodunt äraminek pole aga lapse otsus, vaid ema või isa veendumus, et laps on selleks valmis.”

Tartu Veeriku kooli sotsiaalpedagoog Maris Vilms on kogenud, et isegi mõned 8. ja 9. klassi õpilased arvavad, et nad on küpsed elama vanematest eraldi. Kuid ka siis, kui õpilane kinnitab, et võtab kogu vastutuse oma kooliskäimise eest ning vanemad ei pea muretsema, jäävad vastutama ikkagi nemad.

„Kui lapsele on vanema välismaale tööleminekust ette räägitud, saab ta harjuda mõttega uuest elukorraldusest,” ütleb Tartu Miina Härma gümnaasiumi sotsiaalpedagoog Katrin Tint. „Kindlasti ei tohi vanema minek olla ootamatu ega määramatu. Laps peab teadma, kuidas hakkab elu ja suhtlemine toimuma, millal on ema või isa koju oodata või millal saab külla minna.”

Kui laps on toimuvaga kursis, läheb kohanemine ja toimetulek igapäevaeluga enamasti valutult. Häirekellaks on aga muutus õpilase toimetulekus, võrreldes varasemaga.

„Lapsed võivad olla uskumatult tublid ja vastutada enda eest nii, kuis jaksavad,” räägib Vilms. „Näiteks käia ise laevaga mitu korda Soomes oma perel külas. Nad on justkui suured, aga ikkagi lapsed, kes tegelikult ei jaksa nii suurt koormat kanda.”

Katrin Tindi sõnul on juhtunud sedagi, et isa lahkudes välismaale võtab eneselegi teadmata perepea rolli vanem poeg, kes on alles kümneaastane. Koolis võib see avalduda võimuka ja kontrolliva käitumisena.

„Laps ei pruugi tekkinud rolliga toime tulla,” ütleb Tint. „Õpetajad märkavad, et laps on hakanud püüdma tähelepanu, unustab asju koju, on endassetõmbunud. Sellistel puhkudel tasub alati küsida, kas lapse elus on viimasel ajal olnud mingeid muutusi. Info aitab õpetajal last mõista ja toetada.”

Tint võrdleb kooli ja kodu ühistööna loodud toetusvõrgustikku lapse ümber batuudi kaitsevõrguga – see annab turvatunde, et rõõmsalt hüppamist nautida, ning tagab kaitse võimaliku kukkumise või haiget saamise eest.

Maris Vilmsi sõnul on olukordi, kus laps on jäänud päris omapäi, õnneks siiski vähe, ja enamasti avastab selle kool. Lahendused on sel puhul kiired tulema. Sotsiaalpedagoog võtab ühendust lapsevanemaga, vajadusel kaasatakse lastekaitsespetsialist.

Lastekaitse pärib aru

Viljandi linna lastekaitsespetsialist Piret Kangur on oma töös kokku puutunud eri vanuses üksi jäetud lastega. Kõige hullem on, kui teismelised pannakse hoolt kandma pere koolieelikute eest. Lastekaitse püüab vanematega kontakti saada ning selgitab välja, kas pere- või lähitutvusringis on mõni täiskasvanu, kes lapse eest hoolitseda saab. Kontrollitakse ka lapse kodust olukorda ja esmase toimetuleku võimalusi – kas on toitu, riideid, küttepuid.

„Selgitame vanemale, et last ei tohi jätta omapead, vaid kohapeal peab olema täiskasvanu, kellega koos laps elab ajal, mil vanem on ära,” räägib Kangur. Ühe võimalusena soovitatakse lapse õppima asumist õpilaskoduga kooli. Kindlasti peab vanem jälgima e-kooli kaudu hindeid ning suhtlema lapsega iga päev.

„Vanemad põhjendavad välismaal töötamist, öeldes, et see on nende ainus võimalus oma töö eest inimväärset tasu saada ja kindlustada peret materiaalselt,” ütleb Kangur. „Üldjuhul ikkagi vanemad mõtlevad meiega kaasa, mis ressursid nende perel on elu ümberkorraldamiseks, et tagada lapse heaolu. Sageli ei ole nad osanud probleeme ette näha. Mõned on aga arvanud, et saates lapsele piisavalt raha, ongi ta kõik endast oleneva teinud.”

Põlvamaa Laheda vallavanem Sirje Tobreluts meenutab, kuidas mõne aasta eest jäeti neil kolm venda omapäi. Isa poistel polnud, lastekodus kasvanud ema lahkus välismaale ja ütles vallaametnikele, et nood vaadaku ise, kuidas hakkama saavad. Sugulased ja külakogukond vaatasidki ning poistest sirgusid korralikud mehed.

„Külas jälgitakse üksteist ja aidatakse kaasa, siin ei saa anonüümseks jääda,” ütleb Tobreluts. „Ka narkootikumid pole nii kättesaadavad kui linnas. Eks viin ja suits katsutakse nagunii ära, aga suitsulõhn jääb juurde ja kogukond märkab ning tegeleb asjaga.”

Tobrelutsu teeb murelikuks aga see, et viimasel ajal on hakatud ära minema terve perega. Pikemat aega võõrsil töötanud isa viib pere endaga kaasa. Juba on neidki, kes lahe taga endale maja ostnud.

„Need on meie jaoks kadunud pered,” märgib Tobreluts mõrult.

Karlova gümnaasiumi hingekirjast võtsid vanemad uue õppeaasta eel ära koguni kaheksa last. „See on järgmine etapp suuremas liikumises,” ütleb õppealajuhataja Karmen Sarapuu. „Esiotsa töötas üks vanem mujal ja teine oli lapsega siin. Siis mindi ajutiselt koos lapsega ja jäeti siia n-ö uks lahti – laps oli kooli nimekirjas edasi. Praegu minnakse aga kogu perega, põhiliselt Soome, aga ka mujale.”

Statistikaameti andmeil lahkuski eelmisel aastal Eestist 4657 inimest rohkem kui aasta varem – 10 871. Juba aastaid on enam kui pooled väljarändajad valinud oma sihtmaaks Soome.

Ajutine teises riigis koolis käimine ei pruugi aga ludinal minna. Üks Karlova kooli laps kolis sügisel perega Norrasse. Vanemad olid teinud, nagu kord ette näeb, enne 30. juunit avalduse, milles tuleb teatada uue õppeasutuse nimi. Vastupidiselt lootusele ei võetud last aga kohalikku kooli ja ta sai Eestist individuaalõppeks materjalid. Jõuludeks oli vanemail selge, et nad ei tule nii suure vastutusega toime, ja pere otsustas tuua lapse Tartusse tagasi, vanaema juurde. Kodulinna ja -kooli tagasitulek oli ka õpilase enda soov. Õpetajad fikseerisid, mida ta oskab, ning hakkasid last järele õpetama. Vanemate arukas tegutsemine hoidis ära halvema.

Hispaaniast tuli hiljuti Eestisse ja Karlovasse tagasi poiss, kes asus samuti vanaema juures elama, sest ema jäi maha soojale maale ja isa on Soomes. Aastaid võõrsil õppinuna on poisil esialgu raskusi eesti keelega, kuid sõbraliku suhtlejana kohaneb ta kiiresti.

„Üleminekuperioodil on väga oluline, kas vanem aitab elumuutusele kaasa või annab lapse koolile üle ja ütleb, et pingutage teie,” ütleb Sarapuu.