Vundamendita püramiid ei püsi püsti

Teaduse juhtimisest ja korraldamisest rääkides: igasugune teadusreform peab kindlustama teadus- ja tehnoloogiapüramiidi vundamendi, muidu kukub ehitis kokku.

Eesti teadus on teinud taasiseseisvumisajal läbi silmapaistva arengu, eriti võrreldes teiste postsotsialistlike riikide ja endiste NL-i liiduvabariikidega. Eesti teaduskorraldus on olnud uute EL-i riikide parim: oluliselt on paranenud kõik teaduse hindamise kriteeriumid, Eesti muutus arvestatavaks rahvusvaheliseks teaduspartneriks. Eesti teaduse edusamme on võrreldud isegi maailma tsivilisatsiooni teiste suursaavutustega, nagu inimese maandumine Kuul. Elasime küll läbi reformide vapustuse, kuid tulime sellest välja oluliselt uuenenuma ja tugevamana. Loomulikult oli meie teaduskorralduse süsteemil ka puudusi, aga need olid tingitud pigem riigi väiksusest ja ressursside piiratusest kui süsteemist enesest. Teaduse finantseerimise sujuvuse (üksikute ootamatute mullistuste nivelleerimise) tagas eri finantseerimisallikate olemasolu: siht-, grant- ja baasfinantseerimine ning riiklikud programmid.

Hüpe ei saa toimuda vaid mõnel valitud alal

On selge, et uus teadus-tehnoloogiline hüpe ühiskonnas ei saa toimuda vaid mõnel valitud alal: ei saa olla molekulaarbioloogiat, kui puudub heal tasemel arusaamine molekulidest ja nende omadustest – puudub keemiateadus ja füüsika ning ka infotehnoloogia ja sellel põhinev õpe. Sellest on viimasel ajal korduvalt rääkinud akadeemik Mart Saarma. Ei saa olla ka nanotehnoloogiat, kui ei ole mikro-, milli-, aga ka mega-, tera-, gigatehnoloogiaid ega selle kõige aluseks olevat fundamentaalset ja eksperimentaalset füüsikat. Üksinda ei püsi püsti päikesepatareide ja tuuleenergial rajanev energeetika, kui ei ole seda püsti hoidvat füüsikat, keemiat, materjaliteadust. Ei saa luua uusi ravimeid ega diagnostikameetodeid, kui meditsiini kõrval ei ole molekulaarbioloogiat ja keemiat, praktilist keemilist sünteesi, uute materjalide ja ainete reaalset, mitte virtuaalset valmistamist. See tähendab – ei saa ehitada ühtegi püramiidi, millel oleks ainult tipp, aga puudub vundament.

Niisiis, uus teadusreform peaks täitma kaks eesmärki: teaduspüramiidi püsimine ja selle tipu ulatumine kõrgustesse. Eesti oluline eripära on väiksus ja seetõttu peame teadusreformiga tagama mitme kompetentsuse säilimise ja arendamise ning mõne uue loomise. Sellise ülesande õige püstitamine ja lahenduste leidmine nõuab üldist arutelu vähemalt teaduskogukonna piires. Uus (rahastus)-süsteem loodi aga vaid formaalselt demokraatlikult, tegelikult teadusüldsust kaasamata, ilma laiemate diskussioonide ja vaidlusteta, läbi arutamata, teadlaste selja taga, kabinettides ja kuluaarides. Ja nii tõdeti HTM-i nõupidamisel 13.11.2012, et IUT-i (uue süsteemi institutsionaalsete uurimistoetuste) esimene taotlusvoor on lausa läbi kukkunud või vähemalt ebaõnnestunud. Seda oli ju ette arvata. Kogu probleem on teadusreformi tervikliku süsteemsuse puudumises. On üksikuid väga õigeid põhimõtteid, õigeid meetmeid, süsteem kui tervik on aga auklik.

Kvaliteet

Teadustöö deklareeritav kõrgem tase on väga õige ja hädavajalik põhimõte ning selle vastu ei saa olla ükski tõsiteadlane. Ometi oli teadusgrupi töö kvaliteet ka varem rahastamise põhikriteerium. Kõik taotlused läbisid ka siis range rahvusvahelise hindamise. On arusaamatu, kust said tekkida nõrgad teadusprojektid, mida rahastati (on räägitud mõjuisikutest ja isegi telefonikõnedest). Uus süsteem ei paku mitte midagi uut kvaliteedi tagamiseks. Kvaliteedi hindamine on väga sarnane vanaga. IUT-e hindab Eesti teadusagentuuri hindamiskogu, kes moodustab enamasti välisekspertidest koosnevad valdkondlikud ekspertkomisjonid. Need hindavad taotleja ja taotluse sisulist teaduslikku taset ning vaimset ja materiaalset valmisolekut projektiks ehk kvaliteeti.

Küllaltki „halliks” kriteeriumiks on teadusteema olulisus institutsioonile (st ülikoolile või teadusasutusele). Selle koostamine ja tekkimise mehhanism on praeguseks puudu ja võib oluliselt erineda asutuseti ning sõltuda konkreetsetest isikutest. Ei ole veel ka IUT-ide hindamisjuhendit. Loodame, et juhendite pakett ilmub, nagu lubatud, koos taotluste esitamise väljakuulutamisega. Kindlasti ei tohi hakata toimima täiesti vastuvõtmatu praktika, et mängu reeglid tekivad mängu ajal või pärast mängu – ja muutuvad protsessi käigus. Hindamisjuhend peab ilmtingimata läbima teadlaskonna üldise arutelu: vaid nii saame vabaneda lokkavast voluntarismist ja ametnikukesksusest.

Finantseerimisallikate paljusus soodustab teaduse arengut. Oleme saanud lisaks IUT-idele ka PUT-id (personaalne uurimistoetus). See on väga hea. Nende koht üldises süsteemis ja haakumine IUT-idega on aga endiselt ähmane. Jällegi – uue reformiga ei loodud üldist teaduse süsteemi, vaid tehti üks eraldiseisev meede.

Eesti teaduse rahast ~10% jagatakse IUT-ide, PUT-ide ja baasfinantseerimisega. Nende teadusprojektide täitjate (mis moodustab 1/3) kvalifikatsioon on täpselt reglementeeritud ja HTM-i kontrollitud (mis on väga hea). 90% rahast liigub ülejäänud 2/3 täitjate kaudu teistes ministeeriumides ja neis on teematäitjate kvalifikatsiooni kriteeriumid täpselt reglementeerimata. Ka siin tundub midagi korrast ära olevat. Lisaks tekitab endiselt muret raha jagamist opereerivate ametnike arv, mis aina kasvab. Mida enam ametnikke koordineerib, kontrollib ja juhib, seda viletsamaks jääb teadus. Teaduse kvaliteeti saab bürokraatia muuta vaid kehvemaks.

Institutsionaalsus

Praegused IUT-id ei soosi suurte seotud tervikprojektide esitamist, mida institutsionaalsus peaks just eeldama. Endiselt on eelis pisiülesannete fokuseeritud taotlustel, kuna nende jaoks on üheselt ja väga ilusalt sõnastatavad hüpoteesid, meetodid, oodatavad tulemused. Praeguse projekti kohaselt ei ole võimalik rahastada teadustegevuse laiapõhjalisi mitmekülgseid projekte. See on eriti oluline löök teadusinstituutide pihta, mis on just komplekssusele üles ehitatud. Just institutsionaalsuse rolli suurendamise kaudu oleks seda puudust olnud võimalik ületada. See tähendab aga, et lähiajal suuri kompleksseid teadusprojekte ja lahendusi oodata ei ole. Probleemi ei saa lahendada vaid hindamisjuhendi täpsustamise ja täiendamise abil.

Radikaalne lahendus institutsionaalsuse suurendamiseks oleks loobuda üksikutele teadusgruppidele raha jagamisest HTM-i kaudu. Seda enam, et selle süsteemi loomine, hoidmine ja realiseerimine käib HTM-il nii vaimselt kui ka füüsiliselt ilmselt üle jõu. Selle asemel võiks HTM poliitilise otsusega jaotada raha ülikoolidele ja iseseisvatele teadusasutustele, kus korraldatakse (samuti konkursipõhiselt) teadusgruppide rahastamist. Ülikoolidele ja teadusinstitutsioonidele antud raha ei ole kunagi raisatud raha. Ülikool suudab oma projektiportfelli hõlmata. Ükski ülikooli teadusprojekt ei saa täielikult ebaõnnestuda, kuna töö käigus õpetatakse alati uusi teadlasi ja kvalifitseeritud inimesi (magistri- ja doktoriõpe) ja ühiskond saab kulutatud raha spetsialistidena tagasi. Tulemusena suureneks ülikooli vajalik bürokraatia vaid veidi, HTM-i vastav bürokraatia aga kaoks hoopiski. See annaks kogu süsteemi funktsioneerimisel, raha jagamisel ja kasutamisel olulist kokkuhoidu. Raha jagamisele ja kontrollile kulutatud raha on raisatud raha. Seejuures saaks institutsioon luua mingi reservi (näit 5%) oma poliitika suunamiseks ja arendamiseks, strateegiliste uurimissuundade ja uute teemade rahastamiseks. Sellega tekiks reaalne ja sisuline institutsionaalsus. Aga see jutt kuulub tõenäoliselt ulme valdkonda.

Kraadiõpe

Teaduskorralduse muutuse määruses on peaaegu täiesti unustanud doktoriõpe. Ülikooliõpe – eelkõige doktori- ja vähesemal määral ka magistriõpe – seostub aga otseselt teadusgruppide tööga ja seega ka teaduse rahastamisega. Seal, kus kaob teadusteema, kus kaob teadusraha, kaob vältimatult ka sisuline doktoriõpe – üliõpilaste õpetamine teaduse tegemise käigus ja selle kaudu. Tagajärjeks oleks nendel aladel doktorikraadiga inimeste juurdevoolu lõpp ja vajadus tipptegijaid väljast sisse osta. Praegu on kahjuks nii, et teadus- ja kõrgharidusreform on kaks omavahel nõrgalt seotud asja, peaksid aga olema ühe reformi kaks eri tahku. IUT-i täitmisel osalevad magistri- ja doktoriüliõpilased. Millegipärast on nii, et magistrid ja doktorid satuvad statistikas ühte patta, seda aga ei saa ega tohi teha. Pigem sobivad ühte kategooriasse bakalaureused (õppeaeg kolm aastat) ja magistrid (õppeaeg 3 + 2 aastat) kui magistrid ja doktorid (õppeaeg 3 + 2 + 3–4). Magistriüliõpilastel ei ole veel täielikku kõrgharidust ja nende tööst teaduse kõrget kvaliteeti oodata on liiga palju nõutud. Doktoriüliõpilane on aga võimeline teadusgrupis edukalt teadustööd tegema. Seepärast tuleks määruses magistri- ja doktoriüliõpilasi vaadelda ja ka hinnata erinevalt. Seda enam tuleb vahet teha magistritel ja doktoritel – tegu on täiesti erineva kvalifikatsiooniga töötajatega.

Praeguses teaduskorralduses on veel palju lahendamata vastuolusid, mida käesoleva määrusega muuta ei saa, näiteks järgmised.

• Vastuolu raha taotlemise perioodi ja töölepinguseadluse vahel

Raha antakse kindlaks perioodiks taotlejale. Selle põhjal võib tööandja (mitte taotleja) teha töölepinguid, aga mõistlik tööandja teeb seda vaid rahastamisperioodiks. Siit tuleneb teadlaste sotsiaalse kaitse puudulikkus.

• Vastuolu teemajuhi vastutuse ja teema täitjate formeerimise reeglite vahel

Kui teemajuht taotleb raha teadusliku ülesande lahendamiseks, siis institutsioon korraldab teema täitjate konkursi korras täitmise. Teemajuht meeskonna komplekteerimises ametlikult osaleda ei saa. Seega peab teemajuht oma lubadused täitma inimestega, kelle valimist tema üldjuhul mõjutada ei saa.

• Vastuolu institutsiooni ja teemajuhi vahel

Teadusteema raha peab käsutama teemajuht, institutsioon peab tagama töötegemise üldised võimalused. Sageli ei jätku teadusinstitutsioonil selleks raha. Seega piirab institutsioon teemajuhi rahakasutust institutsiooni töövõimekuse tagamiseks.

Endiselt on segane doktorantide rahastamine ja eriti segased on selle finantsallikad. Kindlasti on veel palju probleeme ja vastuolusid, mis ilmneksid teadlaskonnaga suheldes. Need vastuolud/probleemid näitavad sujuva terviksüsteemi puudumist.