Anti Kobin: Krati poisi ilus unistus

22. märts 2013 - Kommenteeri artiklit
„Ma pole kunagi olnud lükata-tõmmata poiss, pigem ikka selline, kes ise lükkab ja tõmbab,” muigab näitleja Anti Kobin. Pildil on Anti keskkoolipoisina.

„Ma pole kunagi olnud lükata-tõmmata poiss, pigem ikka selline, kes ise lükkab ja tõmbab,” muigab näitleja Anti Kobin. Pildil on Anti keskkoolipoisina.

Neljandas klassis hakkasin poppi tegema. Oli üks vene keele õpetaja, kes polnud üldse halb, aga see on tagantjärele tarkus. Ma ei saanud vene keelega kuigi hästi hakkama ja kartsin teda. Otsustasin vene keele tundi mitte minna ja järgnes lumepalliefekt – ei läinud üks kord, ei läinud teine kord, siis hakkas klassikaaslaste ees puudumise pärast häbi ja edasi puudusin juba häbi pärast.

Aina veeredes kasvas lumepall nii suureks, et ma ei näidanud koolis peaaegu kuu aega nägu. Lõpuks tuli klassijuhataja mind koju otsima. Vanematele oli see suur šokk. Ma ei räägi sellest praegu sugugi uhkusega, aga olin suure fantaasiaga poiss. Valetasin vanematele, kuidas ma koolis käin ja mis ma seal kõik teen, ning nad uskusid mind. Järgmisel päeval viis vanem õde, muide väga hea õpilane, mu käekõrval kooli. Meie koolil oli suur ja väike maja. Kui õde oli teise majja läinud ja mina tema nägemis­ulatusest väljas, lasksin ukselt jalga ja puudusin veel kaks nädalat, kuni uuesti vahele jäin. Seekord kodus vanematele. Isa võttis mul natist kinni ja viis kooli. Küsis, kus tund on. Ma näitasin ja ta lükkas mu klassiuksest sisse. Sest hetkest peale käisin korralikult koolis. Ega mul hästi läinud, hinded olid kolmed-kahed, jäin suvetööle ka, aga poppi enam ei teinud.

Seitsmendas klassis jäeti mind kolaki istuma. Selleks ajaks olin astunud Ugala teatristuudiosse, mida juhendas Kaarin Raid. Koolis läks küll halvasti, aga mul oli teater, mis oli väga tähtis ja kust ma ei puudunud kunagi. Mu suur unistus oli saada näitlejaks. Pärast istumajäämist sain aru, et lihtsalt pean koolis kuidagi hakkama saama, sest muud ei jää üle, muidu unistus ei täitu. Mind kui istumajäänut pandi kõige nõrgemasse klassi. Pusisin seal õppida, nagu jaksasin. Viielist ei saanud minust küll kunagi, vähemalt mitte üldainetes, aga astusin keskkooli, kuigi ükski õpetaja seda ei uskunud.

Ja siis tuli mu ellu juba hääbunud teatristuudio asemel kooliteater Reet Sinimaa juhendamisel. Meie kooliteater oli festivalidel edukas ja meil oli seal päris uhke galerii koos: tulevased saatejuhid, muusikud, ärimehed …

Aga tahaksin rääkida hoopis sellest, kuidas üks õpetaja suudab suhteliselt krati poisi eesmärgi nimel tööle panna. Nimelt seda Reet suutis. Ta oli range eesti keele ja kirjanduse õpetaja ning mind kohtles ta lausa erilise rangusega. Põhjuseks see, et ma tegin kooliteatris kaasa ja et ta teadis, et olen laisk poiss. Istusime temaga sageli kahekesi kooli raamatukogus ja tegime järelevastamist. Tavaliselt on nii, et kooliteatris käivatele õpilastele antakse mõnedki asjad kergemini andeks. Lähed loed kusagil luuletust ja oledki jälle paremas kirjas. Aga Reeda puhul see ei kehtinud. Ei mingit hinnaalandust tunnis, vastupidi! Reet on üks mu kõige olulisemaid õpetajaid ja mulle senimaani väga tähtis inimene. Ma tean, miks ta mind õppima sundis.

Tänu sellele, et Reet oli kirjandusõpetaja, oli kirjandus üks mu lemmikaineid. Tavatsesin tunnis palju rääkida ja teha nägu, et tean palju, kuigi tegelikult iga kord ei teadnud. Kord pidime läbi lugema Gogoli „Revidendi”. Reet rääkis raamatu üsna peensusteni lahti veel enne, kui seda lugema hakkasime. Mina „Revidenti” lugeda ei jõudnudki. Reet tegi meile kirjandustunnis kollokviumi. See meeldis mulle kangesti. Viis õpilast, mina nende seas, vestlesid, arutlesid ja vaidlesid „Revidendi” teemal. Reet esitas meile küsimusi. Ma vatrasin ja vatrasin, raamatut lugemata. Kõik oli hästi, kuni Reet sai ühel hetkel asjast aru … Ta küsis mult, kes tõi raamatu lõpus selle kurikuulsa kirja. Ma muidugi ei teadnud vastust ja Reet pani mulle kaks hinnet: näitlemise eest viie ja raamatu mitte lugemise eest kahe. Ja jumal tänatud, et nii läks! Praeguseks oleks ma „Revidendi” muidugi läbi lugenud, aga siis olin sunnitud seda kohe tegema.

Kooliajale tagasi mõeldes on kahju, et ma siis rohkem ei õppinud, kui selleks võimalus anti. Nüüd õpetab juba elu ise.

Anti Kobina meenutuse kirjutas üles Meeli Parijõgi


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!