Anzori Barkalaja: Kui ma olin imelaps

9. märts 2013 Anzori Barkalaja - Kommenteeri artiklit
Viljandi kultuuriakadeemia rektor Anzori Barkalaja hakkas eesti keelt õppima seitsmeaastaselt. Enda sõnul on ta saanud sest ajast saati eesti keelele pihta niivõrd kuivõrd, kuid piisavalt selleks, et õpingutega toime tulla.

Viljandi kultuuriakadeemia rektor Anzori Barkalaja hakkas eesti keelt õppima seitsmeaastaselt. Enda sõnul on ta saanud sest ajast saati eesti keelele pihta niivõrd kuivõrd, kuid piisavalt selleks, et õpingutega toime tulla.

Kui ma sain seitsmeaastaseks, otsustas ema, et minust peab ikkagi saa­ma eestlane. Elasime tol ajal Taškendis Fergana oru kultuuripiirkonnas. Nii saatiski ema mu koos onu Mardiga Eestisse. Ise tuli natuke aega hiljem kohvritäie riiete ja puuviljade ning mu õega järele.

Läksin loomulikult venekeelsesse kooli, sest oskasin ainult vene ja usbeki keelt. Tädi Evika rääkis oma tuttava, õpetaja Ilse Taliste pehmeks, et eksperimendi korras võetaks mind keset õppeaastat vastu eestikeelsesse kooli. Terve esimese veerandi käisin Tallinna 37. keskkoolis ning õppisin selle kõrvalt eesti keelt. Selles vallas tegeles minuga õpetaja Raigna (eesnime kahjuks ei mäleta), kes oli pensionil, ning ma kahtlustan, et ta oli mingil moel ka Ilse Taliste õpetaja.

Igatahes olin õpingutes edukas, vähemalt tundus nii. Paari nädalaga omandasin eesmärgiks seatud eesti keeles lugemise oskuse. Ilmekalt. Tundmatust, suvaliselt etteantud raamatust. Ma pakun, et see rabas mõneti mu lähedasi, sest kohe, kui vähegi publikut oli, pandi laps oma oskusi demonstreerima.

Ükskord polnud raamatut võtta ning parema puudusel anti mulle kätte ajaleht. Loomulikult lugesin jälle soravalt ja ilmekalt, rida rea haaval, ning kuulajatel oli harras nägu ees. Ent mõne minuti jooksul libises nende nägudele nõutus, siis hämmeldus, siis segadus, ja need trügisid harduse kuhugi taamale. Selgus väike, kuid põhjapanev tõsiasi – ajaleht oli trükitud veergudena, mina lugesin aga ridade kaupa. Imelapse kuvand pudenes põrmuks, sest pelgast imiteerimisest pole ju kasu, kui inimene ei saa aru, mida ta loeb.

Õnneks lõppes asi kõigi jaoks hästi – teise veerandi alguseks olin juba Tallinna 32. keskkooli hingekirjas ning sain tõesti niivõrd-kuivõrd eesti keelele pihta, et õpingutega toime tulla. Nii on see vahelduva eduga olnud senini.

Selle mälestusega seoses veerleb mul peas üks mõte. Küsimus pole ju selles, kas eesti kultuuriruumi väljastpoolt kiikavale silmale on ajakirjanduslik vorm parem/elulähedasem kui raamat. Pigem on oluline meeles hoida, et lapsed on enamasti (kui just traumad pole neid räsinud) kantud siirast soovist olla head ja kiiduväärsed. Ja nad täidavad sellest meelest kantuna punktipealt kõik ülesanded, mis neile ette antakse. Küsimus on selles, kui täpne ja selge on lähteülesanne …


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!