August Eelmäe – Tuglasest, aga mitte ainult Tuglasest …

8. märts 2013 Mari Klein - August Eelmäe – Tuglasest, aga mitte ainult Tuglasest … kommenteerimine on välja lülitatud

… vaid ka Underist, Alverist, Kallasest, Oksast, Parvest ja … siiski kõige enam Tuglasest kirjutab ka August Eelmäe oma värskes teoses „Eluvõla kandmise raske kohus” (Eesti Keele Sihtasutus, 2013), mis koondab autori valdavalt viimasel kümnendil (aga nii mõnigi ka varem) ajakirjas Looming ilmunud kirjutisi, uurivaid, kokkuvõtlikke, aga isikliku noodiga.

Tänapäeva noorele on see raamat nagu laegas, mille kaane all peitub hoopis üks teine maailm. Paralleelmaailm, mida tavalistes kooliõpikutes (enam) ei leidu. Aga mis küllap veel nii mõnelegi õpetajale pakub äratundmist ja mõtlikku tagasivaadet. (Vahepealseil pilgu ehk hoopis minevikust tulevikku võib viia, nii mõnekümne aasta tagant samapalju ettepoole – kellest ja mida oleks öelda ja meenutada? Ei, parem mitte, nii melanhoolne see siiski pole.) Sellist, mis ilma kirjapanemata ilmsesti igaveseks igavikku kaoks.

Millest see oleneb, et mõni meist murrab end rahva teadvusse rohkem kui teine? Kas see tuleneb pingutuse suurusest? Loomisvõimest? Ajast? Või hoopis vahendajast?

Eelmäe kirjutab üldsusele tundmatust Kusta Toomest tagasivaatavalt üsna samamoodi, nagu paljud käsitlevad tänapäeval Liivi.

Aga kõige mõjukam artikkel on kahtlemata teose nimilugu. Killuke kultuuri, millest vaevu veel räägitakse, mälestusi neist, kelle nime enam ei nimetata. Püüd mõista. Püüd näidata. Ilma idealismi ja eelarvamusteta. Ilukirjanduslikult ja ettevaatlikult. Inimlikult inimestest. Südamest südamesse.