Ei hammusta keelde

15. märts 2013 Karl Martin Sinijärv kirjanik - 1 Kommentaar

Eile oli emakeelepäev ja tuleval kolmabal kehtestatakse halduskuradi käskkirjaga ametlik kevad. Head asjad mõlemad. Kevad kestab emakeelepäevast kauem, kestab pea jaanipäevani*, ja siis on juba suur suvi käes. Kui selline muidugi tulla suvatseb. Emakeel ise kestab see-eest kõige kauem ega pea igal aastal uuesti tulema, erinevalt kevadest. Kuigi võiks ju. Ja mõnes mõttes tuleb emakeel uuesti mitte igal aastal, vaid iga päev ja iga hetk. Tuleb ja läheb ka. Kuhu t a läheb, ei täpselt me tea, aga kuidas t a l läheb, peaks meile korda minema küll.

Kordaminekutest ei kõnele eesti inimene sugugi nii heal meelel kui luhtaminekutest. Luhtaminekud on meil erilise, lausa teravdet tähelepanu all. Kordaminekud tunduvad nii loomulikuna, et neist nagu ei tahaks ega tulekski kõneleda. Et me üleüldse siinsamas leheveerul selles mõttetult pisikeses keeles oma jutte vedrutada võime, on tegelikult üks iseäranis suur kordaminek.

Ausalt öeldes ei ole ühtegi loogilist, mõistuslikku, saati veel majanduslikku põhjendust eesti keele jätkuvale olemasolule. Ja uhkele olemasolule! Keelemuretseja põu paisub, keelemuretseja pintsak on paar numbrit suurem, et hoiatushüüd liig tuhmilt ei kõlaks. Meie keelele juba varba peale ei astu ega sirtsuta.

Keel on meil tugev ja tubli. Vaata, kust otsast tahad, mõnusat muret ta üle ikka tunda võib. Võib kurta, et õigekirjast ei hoolita, reegleid ei teata, norme ei peeta miskiks, vabadused üha suurenevad, keelekasutus muutub lõdvaks ja lamedaks, virtuaalmaailm kallab õrna taimekese üle kontrollimatu tekstimassiiviga ja lämmatab õigekeelsuse õilsad õied. Ent nummi on ka nuriseda, et kirjakeel on meil üleüldse kangesti kunstlik, ei ela ega edene loomulikul moel, on ülereglementeeritud ja raamidesse surutud, kaugenenud iidsest ja ürgsest.

Eriti rafineeritud muretseja suudab mõlemad mõttekäigud korraga esitada ning lõpetada ülesastumise efektse kujundiga peatselt saabuvast hukatusest. Hukatuse ilmestamiseks tuuakse taustale trummeldama ka vaieldamatud ja pühimad päevatõed, nagu lõhestatud rahvas, maa tühjaks voolamine linna, riigi tühjaks voolamine ajudest, ent miks mitte ka töökätest, üleüldine voolamine rajatagusesse ilma ja samuti teise ilma, vähene hoolimine, liigne sallimine, traditsiooniliste väärtuste murenemine ja loomulikult see, et raha on kõigil liiga vähe, riik seda üldse juurde ei anna ja ilm on halb. Kõik maailma hädad on langenud paljukannatanud Eesti kaela ning langevad üha edasi, käes on ajaloo halvim aeg üleüldse, sest kõike, mida tahaks, kohe ei saa. Või umbes nii. Ja keel kisub ka käest vasakule. Otsekui tuliste tangidega rebitakse suust ja lüüakse euroliistule inetuks.

Ei saa aru, kuidas mõni inimene sel õudseimast õudseimal maalapil üldse veel elus püsib, hammastega õlekõrrest ja kummagi käega langevi püksa rebadel hoides. Ei saa ta kätega kärbsepesi teha, ei suuga suurlinna. Midagi ei saa, kõik on pahasti.

Alati on midagi pahasti ja midagi hästi. Mina ei saa ka mõnikord hästi aru, mis pagana pärast ma just siin ja just neid asju teen, mida ma parasjagu teen. Usun, et selliseid arusaamatushetki on paljudel meist ja sagedamini kui sooviks. Ja sama tõsi on see, et seesama keel on suuresti süüdi selles, et me neid või muid asju mitte mujal ei tee, ja et tegelikult ei jookse see maa tühjaks ühtigi, vaid inimesed lihtsalt liiguvad ühest kohast teise. Jah, ka suurtel kiirustel ja hulgakaupa, aga teate, ükshaaval ja maru aeglaselt ongi jube igav liikuda.

Meile meeldib ka vinguda nimelt selles keeles ja meile meeldib just selles keeles kõik head asjad ütlemata jätta. Kuni meil keel alles on, seni on üldiselt alles ka muu vähegi väärtuslik. Isegi kui ta parajasti Tartu ülikooli peahoonest kaugemal kui paarisaja versta raadiuses asub. Sest keelt me muuilmas hoida ei oska ja kui me vähegi teda rääkida tahame, siis me tuleme tagasi. Päris palju talvi on siinsamas ja ses keeles ümisedes üle elatud, ning praegunegi saab kohe-kohe otsa.

Kena keelt ja kena kevadet. Tarvitagem neid sihipäraselt ja vaimundavalt.

 

*kevad on eriti armas aastaaeg, kuna ta algab ja lõpeb koolivaheajaga