Häda ajab härja kaevu
Minge EMO-sse, kui halvem hakkab, soovitas perearst. Heast südamest ja oma parima äranägemise järgi. – „Sinna ma enam küll ei lähe,” raputas vana naine vaevumärgatavalt, aga veendunult pead. Ta oli seal käinud ja tundide kaupa kõrge palaviku käes lõdisedes oma järjekorda oodanud. Vanal naisel oli kopsupõletik. Aga köha ja palavik pole ometi mingid erakorralised sümptomid.
Kurdetakse, et patsiendid ummistavad tühja-tähja pärast haiglate erakorralise meditsiini osakondi. Kõik „põhjendamatud pöördumised” on üles loetud ja tabelisse raiutud. Mis mõttes põhjendamatud? Kui mõõta põhjendatust skaalal „on suremas – ei ole suremas”, siis küll. Aga skaalal „terve – haige – väga haige” või „enesetunne hea – halb – väga halb”? Kui inimene ei lähe just korralisse tervisekontrolli, läheb ta arsti juurde üldjuhul ikka halva või väga halva enesetundega, mitte lusti pärast tohtrite aega raiskama.
EMO-sse pöördumist põhjendasid patsiendid mõnda aega tagasi näiteks sellega, et seal saab arsti juurde samal päeval, perearsti puhul pole see kindel. Et perearst hoiab raha kokku ja ei tee uuringuid, aga EMO-s tehakse. Praegu kirjeldatakse EMO-t valdavalt kui ränka kadalippu nii patsiendile kui ka valves olevatele meedikutele, iseäranis arstitudengitele, kes pärast teoorias uusimate meditsiinisaavutustega tutvumist näevad praktikas Eesti meditsiini alasti viletsust. Konveieri kõigil osalistel on kas halb või väga halb. Aga ometi sinna minnakse, hoolimata visiiditasust, kurnavast järjekorrast ja võimalikust kurjustada saamisest „põhjendamatu pöördumise” pärast. Sest häda ajab härja kaevu ja mis peaks inimesele veel tähtsam olema kui tervis.
Ühe teise vana naise viisid tütar ja väimees haiglasse tund enne südaööd. Inimesel oli silmanähtavalt väga halb ja nad kartsid ta elu pärast. Valvearst diagnoosis kopsupõletiku ja nentis, et vanamemm vajab küll hospidaliseerimist, aga vabu voodikohti pole. Pool kolm öösel lasti memm haiglast tulema. Noored kandsid haige süles voodisse ja andsid määratud antibiootikumi, aga rohu võtmisest pole kasu midagi, kui see kohe välja oksendatakse. Hommikul helistas väimees uuesti haiglasse ja veenis meedikuid, nagu oskas, et ämmaga on asi tõsine: söömata-joomata-ravimita ja hingeldab ainult. Tema toob nüüd ämma haiglasse. Antagu inimesele abi. Viisidki ta uuesti haiglasse. Ja saidki riielda: mis te tast siia tõite; mis tal viga on; midagi pole tal viga … („Kuidas mu emal midagi viga ei ole, kui ta ei tee enam silmigi lahti?” päris tütar vastu.) Visadus võitis ja memm võeti haiglasse. Nädal aega hiljem oli ta endiselt haiglas ja polnud selle aja jooksul kordagi voodist tõusnud. „Igasugused juhtmed ja voolikud on tal küljes ja hapnikumask,” kirjeldas memme tütar. Mitu korda päevas saab süste ja tablette. Päris palju tablette. Kodus andsime ainult ühe ja see ei püsinud ka sees.”
Sel vanal naisel läks nii hästi, kui tema olukorras minna sai – tal olid läheduses hoolivad ja hakkajad noored inimesed. Aga kui poleks olnud? Arvestades tema seisukorda nädal aega pärast õuduste ööd ja meeleheitetunde, on parem sellele mitte mõelda. Tuleb lihtsalt tunnistada, et vajalikku haiglaravi sai vanainimene tänu väimehe ja tütre söakusele. Ehk mitte tänu süsteemile, vaid süsteemist hoolimata.
„Ema on eluaeg olnud tagasihoidlik ja vaikse loomuga. Ega ta parema meelega abi ei palu ega kurda ja enda eest seista ei oska,” ohkab tütar. „Kurb on see, et inimene on küll eluaeg tööd teinud ja korralikult makse maksnud, aga kui nüüd, pensionärina, on temal riigi abi vaja, siis öeldakse, et jah, peaks su tegelikult haiglasse võtma, aga kohta pole.”
Isegi meditsiinis kehtivad hundiseadused. Abi saab tugevam ja julgem. Või see, kelle eest tema tugevad ja julged lähedased nuia neljaks võitlevad.
Kui mõelda, et ühiskonna arengutaseme üks ilmekaid näitajaid on suhtumine oma nõrgematesse liikmetesse, vanadesse ja haigetesse, võib öelda, et meil on, kuhu areneda.
Aga me kõik jääme vanaks.