Hastingsi lahinguväljalt Soontaganale

Eesti keskaeg pole mõistetav lahus Euroopa keskajast, tõdetakse „Eesti ajaloo” 2. köite, 2012, sissejuhatuses. Teadlikult on püütud käsitleda Eesti ainest laiemalt, ka Lääne-Euroopa taustal. Loogiline. Siiski tundub see lääneeuroopalik kontekst jäävat kuidagi ahtaks. On küllalt paralleelsusi Eesti ja Euroopa ajaloos, mis vajavad lahtirääkimist. Üks näide: 1066. a Hastingsi lahing Inglismaal (pöördepunkt ida ja lääne kiriku ning seega ka Eesti ajaloos) ning 1210. a sakslaste juhitud esimene ristiretk Soontaganasse, s.o Saaremaa otsesesse mõjusfääri. Neid kahte ajaloolist seika lahutab üks suuraasta (12 x 12 = 144). Kumbki sündmus pani alguse uuele arengule nii Euroopa kui ka Eesti ajaloos.

Kui Eesti ajaloolased võtaksid veidi tõsisemalt suhtuda soome ajalooprofessori Matti Klinge ideedesse Eesti-Soome muistse mereliidu/riigi kohta, millel Saaremaa keskuseks, loksuks meie keskajaloopildis paika paljugi. Paar näidet: Lübecki linna kiri saar­lastele aasta 1226 lõpus või järgmise alguses abitaotlusega Taani vastu; suhtlus pidi sujuma mõlemale poolele arusaadavas kirjakeeles. Aastal 1255 kinnitas saarlaste ühine pitser ordumeistriga sõlmitud uue rahulepingu. Eelkõige aga ongi põhjust mainida Soontagana sõjaretke 1210 ja samuti ristiretke Päris-Soome 1155/1156, mis võeti ette svealaste kuninga Eriku ja Uppsala inglise päritolu piiskopi Henriku juhtimisel. Tegu oli Soome-poolse osaga Eesti-Soome mereriigist. Iseloomulikult ei leia me Matti Klinget ka „Eesti ajaloo” 2. köite nimeloendist ja valikbibliograafiast.

Hastings, 1066

Aasta 1066 sügisel otsustus Hastingsi lahinguväljal Inglismaal kreekakatoliikluse saatus: konstantinoopolliku suunitlusega Inglismaa sattus Bütsantsi/Skandinaavia mõjusfäärist mandrieuroopalikku franko-romaani maailma (vt ÕpL 14.09.2012). Ühtlasi katkes Inglismaa otseühendus Kesk-Aasia ja Siiditeega. Tee Põhja-Euroopast Konstantinoopolisse ja Kesk-Aasiasse viis vahetult mööda Saaremaast.

Hastingsi lahingu ja Soontagana sõjakäigu tähendus ilmnebki Väina veetee haldamise kontekstis. Bütsantsi mõju ulatus kaarena Dneprit-Daugavat pidi, mööda Saaremaast ja üle Skandinaavia Briti saartele välja. Saaremaa ei olnud sel teel kaugeltki mitte tähtsusetu tagahoov, vaid ülimalt tähtis sõlmpunkt. Et mitte öelda Väina veetee lukk. Mille avamisest-sulgemisest sõltus palju. Ei saanud riskida võimalusega, et Põhjala kirik satub taas Bütsantsi/Vene mõjusfääri. Kuni eksisteeris Saare muinaskristluse rahulik koosolu paganlusega, polnud see oht välistatud. Saaremaa sai lukku pandud … Millest järgmine kord.

Tundub väga nii, et iseseisvale anglosaksi kirikule ja kristlikule kultuurile lõpu tegemises on näha mitte üksnes teatud, vaid otsest paralleelsust Saaremaa muinaskristluse lõpu algusega.

Soontagana, 1210

Mis toimus? Jõuluaegu 1210 puutusid sakslastest ristiretkelised esimest korda Caupo osalusel ja koos väga suure hulga Pihkva venelastega Mereäärse maa (Maritima) piiridesse. Misjärel algas saarlaste ennenägematu sõjaline ja diplomaatiline aktiivsus, kaasa haarati vanemad Saaremaalt ja Ridalast ning kogu Eestimaalt koos paljude tuhandete ratsameeste ja veel enamate tuhandete laevameestega, ütleb kroonik Henrik. Seega siis olid saarlasedki, nagu Sirbis teravmeelselt tähendatud, „hetkekasu nimel valmis kampa lööma kellega tahes”, kuivõrd „13. sajandil erilist ühtekuuluvust ilmselt veel ei tuntud” ja küsitav on, „kas 13. sajandiks oli juba välja kujunenud ühtne eesti rahvas” (Sirp 01.03). Tollasest ajalis-ruumilisest kontekstist lähtuvalt aga võib seda asja ka nõnda näha, et saarlased vaatasid esialgu sakslaste sebimist lihtsalt ülbelt pealt – alles siis, kui nende oma aladesse julgeti puutuda, asuti tegutsema.

Ajaloolaste üldine seisukoht Soontagana sõjakäigu kohta on, et kuigi nende saart otse ei rünnatud, sekkusid saarlased millegipärast ometi võitlusse. Tõsi, sakslased ei rünnanud küll otseselt Saaremaad, aga nende valdusi ometi, tungides Eesti-Soome mereriigi piiridesse. Tekkis võrreldav olukord paar inimpõlve varem toimunud ristiretkega Päris-Soome. Röövinud ja võtnud vange ning põletanud maha kolm linnust, pöördusid ristisõdijad rõõmuga tagasi Liivimaale, kiites issandat, „kes laskis neil kätte maksta vaenlastele; ja eestlased jäid vait mõnitamast, kuna nad varemini mõnitasid liivlasi ja lätlasi nende omade märtrisurma pärast” (HLK XIV, 10).

Issand alandas vägevate upsakust

Kättemaksuretki alustasid Mereäärsed provintsid, seejärel tungisid saarlased oma röövilaevadega üles Koivat pidi, rüüstasid ja laastasid retkel osalenud Caupo liivlasi. Hiljem sai teoks juba suur sõjaretk Turaidasse: eestlased tõusid saarlaste juhtimisel tugeva sõjaväega Caupo suure linnuse alla. Kogunes tugev sõjavägi kogu Eestimaalt, tuhandeid ratsa- ja laevamehi.

Eestlasi tabas kohutav kaotus. Jumal andis riialastele „kuulsusrikka võidu paganate üle. Siis nimelt mõistis Liivimaa kirik, et jumal tõesti võitleb tema eest, sest selles sõjas langes Eestimaa pea, see on Saaremaa vanemad ja Ridala ja teiste maakondade vanemad, kes kõik seal tapeti. Ja nõnda pani issand vaikima nende kõrkuse ja alandas vägevate upsakust” (HLK XV, 3). Eestimaa pead (caput Estonie) mainides on nimetatud eeskätt Saaremaa ja Ridala, s.o Mereäärse maa vanemaid, s.o Eesti-Soome mereriigi vanemaid.

———-

Taani Valdemar Saaremaal

Püha Olavi põlvehaav.
Ca 1300, Årdal, Norra.
Bergeni muuseum.

12 aastat pärast Soontagana kampaaniat hakkas toimuma taas: nimelt tuli Taani kuningas Valdemar, kogunud suure sõjaväe, 1222 koos Lauenburgi krahvi Albertiga Saaremaale kivilinnust ehitama. Ka tuli Riia piiskop koos ordumeistri ja vendadega ja liivlastega ja teistega Taani kuninga juurde Saaremaale. Saare vallutamine jooksis sedapuhku liiva küllap sel lihtsal põhjusel, et sakslased polnud nõus loovutama oma juhtpositsiooni Maarjamaa ametlikul ristiusustamisel – aastal 1218 oli Eestimaa kristianiseerimine läinud Taani kuninga alla. Valdemar lubas osaleda oma laevaväega ristiretkedes, Tallinna alla saabus ta juba 1219. Paavst lubas talle kõik vallutatud maad, mis tekitas sakslastes palju paksu verd.

Kuidas nii – tuldi lihtsalt Saaremaale, asetuti paika ja palvetati, kutsuti kõrgeid külalisi ja ristiväge kokku, aga ei midagi, saar­lased vaatasid kõike seda suhteliselt rahulikult pealt? Kuigi varem oldi Saaremaast ja saarlastest targu kaugemale hoitud. Näiteks aastal 1216, ristiretkeliste esimese sõjasõidu aegu Saaremaale pöörati kohe paaniliselt põgenema, kui kuuldi saarlaste malevat tulemas. Vähemalt mingi koht pidi neil kõigil, nii Taani kuningal, Riia piiskopil kui ka ordumeistril seal olema, kus laagrisse asetuda ja rahus jumalat paluda. Paljut aitaks seletada Saare muinaskristlik kontekst, kuhu mahuksid lahedasti ära ka kohalikud kindluskirikud.

Taani kuninga Saaremaa külaskäigu aastal ilmutas Halley komeet end septembri keskpaiku, verev ja suur nagu pool kuud. Kui Taani Valdemar tuli Saaremaale, pidi ta seda tegema kevad(suv)el. Võimalik, et just sügisene sabatäht sundis teda jätma püha üritust pooleli. Lõpetama kohaloleku Saaremaal, loobuma kivilinnuse ehituse lõpuleviimisest ja kiirustades lahkuma, kaaslasi saatuse hooleks jättes. Sest Halley komeedi, hiigelsuur saba taga, eelmine külaskäik oli ennustanud suurt õnnetust: aastal 1145 välja kuulutatud Teine ristisõda oli lõppenud täieliku läbikukkumisega, julgustades moslemeid Jeruusalemma tagasi võtma.

Saaremaa tookordsele äravõtmiskatsele järgnes roomakatoliiklusevastane ülestõus tervel Eestimaal, organiseeritud loomulikult saarlaste eestvõttel (ja mis muud, kui jälle hetkekasu nimel). Ju siis olid taanlased mingil moel mingit, võimalik et kirjutamata, lepingut rikkunud.